Avalikud kohad peavad olema ligipääsetavad mitte ainult omal jalal liikujatele, vaid ka ratastoolis ja lapsevankris veeredes, kepile või käimisraamile toetudes. See tundub loomulik ja sellekohased nõuded on kirjas ka ehitusseaduses. Tegelik elu paljastab paraku midagi muud. Ja mitte ainult vanades hoonetes, kus ligipääsu on tagantjärele keerulisem tagada.

Et teemat n-ö pildil hoida ja nõuga abiks olla, sündis aasta tagasi ligipääsetavuse nõukogu, kuhu kuuluvad ministeeriumide, riigiasutuste, puuetega inimeste organisatsioonide jt esindajad. Nõukogu viimane kokkusaamine toimus Jõhvis, mistõttu oli rohkem luubi all olukord Ida-Virumaal.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse kommenteeris Põhjarannikule, et Jõhvis on olukord ligipääsetavusega ebaühtlane, nagu ka mujal Eestis, aga ta tajus siin suuremat erivajadustega inimeste initsiatiivi asja muuta ja vallavalitsuse vastutulelikkust teemaga tegelda.

Takistustest vaba ühiskond ei ole ainult puuetega inimeste huvides. Nende vajadustega arvestamisest saab tegelikult kasu kogu elanikkond, alustades väikelastega peredest ja lõpetades eakatega, kes kõik soovivad võrdsetel alustel ühiskonnaelus osaleda.