See, kuidas riigikogu opositsioon on muudatusettepanekute laviini ja iga hääletuse eel võetava vaheajaga kunstlikult venitanud haldusreformi seaduseelnõu menetlemist, sümboliseerib ilmekalt kogu selle eelmise sajandi üheksakümnendate aastate lõpust startinud protsessi kulgemist kiirusel, mis paneks isegi tigude kannatuse proovile.

Kui riigikogul enne suvepuhkusele minekut seda eelnõu seaduseks vormida ei õnnestu, siis on vägagi tõenäoline, et haldusreform nihkub sootuks ebamäärasesse tulevikku.

Ei ole kahtlust, et käesolev eelnõu ei anna vastuseid kõikidele küsimustele, mis valdade ja linnade liitmisega kerkivad, ent selleks, et liikuma asuda, on vaja stardipauku.

On arusaadav, et opositsioonierakonnad püüavad praeguses olukorras teenida plusspunkte, ning teades ette, et sellise ulatusega reformidega kaasneb paratamatult kõvasti valu ja vaeva, on mugavam võtta hoiak, et meisse see ei puutu, sest me ju püüdsime seda ära hoida, ja nii edasi.

Võimuliidu ettevalmistatud eelnõu kritiseerimiseks tooraine puudust pole. See võiks olla põhjalikum − rohkem asjaolusid ja eripärasid arvestav ning ettenägev. Ent sama põhjendatud on ka küsimus, milline on Keskerakonna, EKRE ja Vabaerakonna enda parem ning täiuslikum terviklik plaan haldusreformi läbiviimiseks.

Ilmselge, et senise omavalitsuste küllusega jätkamine oleks riigi seisukohast prassiv ja ebamõistlik. Valdade ja linnade liitmise põhimõtteline pidurdamine ei tee Eesti riiki kuidagi paremaks.