Ühelt poolt on muidugi kahetsusväärne, et Ida-Virumaa on osanud 25 aastaga kaotada kolmandiku elanike arvust. Võib lõputult juurelda selle üle, kui palju on see riigi nõrga regionaalpoliitika, kohalike omavalitsusjuhtide kehva töö või objektiivsete paratamatute asjaolude tagajärg. Seda polegi võimalik täpselt teada saada ning see teadmine ei aitaks ka eriti edasi minna.

Tõsiasi on aga, et suurtele inimkaotustele vaatamata on Ida-Virumaa ka 2016. aastal üks Eesti suuremaid maakondi, kus elab üle 146 000 inimese. Sellist arvu ei saa kokku isegi siis, kui liita kokku näiteks Jõgevamaa, Põlvamaa, Võrumaa ja Valgamaa kõik elanikud. Samamoodi on mujal Eestis leviv arvamus, nagu oleks Ida-Virumaa peaaegu täielikult venekeelne kant, ekslik. Eestlasi elab siin ligikaudu viiendik, mis on sama palju kui mõnes teises maakonnas elanikke. Need, kes on huvitatud Eesti turust, ei tohiks kuidagi öelda, et neid Ida-Viru ei huvita.

Kuigi rahvastikuprognoosid ei ole Ida-Virumaa jaoks kuigi optimistlikud, on rohkem kui tõenäoline, et ka veerand sajandi pärast on see kant endiselt üks elanikerikkamaid Eestis. Seda trumpi  peaks maakond senisest märksa rohkem ära kasutama ja meelde tuletama. Sellest on kasu nii investorite ligimeelitamisel, poliitikute seas suurema huvi äratamisel, ürituste korraldamisel kui veel paljude muude ettevõtmiste puhul.

Ida-Virumaa on endiselt suur. Nii elanike arvu kui sellega kaasnevate võimaluste poolest. Kui neist osa õnnestub hästi ära kasutada, siis pole sugugi välistatud, et ka elanike arv pöördub tõusule.