Eelmisest aastast alates, kui Ida-Virumaal läksid taas lahti suurkoondamised, on siinsele kasvava tööpuuduse probleemile aktiivselt rohtu otsinud nii vabariigi valitsus kui mitmed riigiasutused. Ministrid on korduvalt vastanud riigikogu liikmete arupärimistele. Iseküsimus, kuivõrd viljakad ja kiireid lahendusi toovad need pingutused on olnud, ent ülekohtune oleks väita, et midagi ei püütaks ette võtta.

Samas on põhjendatud ka küsimus, mida on olukorra parandamiseks ette võtnud need kohalikud omavalitsused, kus elavad töö kaotanud inimesed. Millised on kohalikke olusid kõige paremini tundvate poliitikute ettepanekud, kuidas ergutada kohalikku ettevõtlust.

Ei ole teada, et Narva, Sillamäe või Kohtla-Järve volikogud oleksid mõnel istungil üleüldse arutanud kujunenud keerulist olukorda ning teinud isegi katset midagi välja pakkuda.

Muidugi on võimalik hoida käed puusas ja kinnitada, et ettevõtluse arendamine ei ole otseselt kohaliku omavalitsuse kohustus. Ent hoiak, et me ütleme oma valijatele, et kõik kohalikud hädad tulevad sellest, et riigis võimul olevad erakonnad ei hooli Ida-Virumaast, ei aita kuidagi midagi paremaks muuta.

Üks näide, et saab ka teisiti. Kui Viljandi linnavõimud kuulsid, et kohalikke ettevõtjaid kimbutab tööjõupuudus, aitasid nad läbi viia kampaania, mille käigus kutsutakse Ida-Viru inimesi elama ja tööle Mulgimaale. Linnapea Ando Kiviberg käis ise Jõhvi ja Narva töömessidel inimestega rääkimas. Tarmo Tammistel, Tõnis Kalbergil ja Jevgeni Solovjovil peaks olema kordades põletavam praegu ettevõtjate juures käia ning kutsuda neid oma linnadesse investeerima.