Väärib tunnustust, et keskerakondlastest riigikogu liikmed eesotsas Olga Ivanovaga üritavad leida lahendusi ummikusse jõudnud Ida-Viru linnade korteriühistute probleemidele.

Iseküsimus on, kas püüdlused muuta kehtivaid seadusi ja saavutada muu hulgas seda, et kaugküttefirmad asuksid sõlmima lepinguid iga korteriomanikuga eraldi, aga mitte ühistuga, osutuvad viljakaks ja teevad olukorra lihtsamaks.

Kui isegi oletada, et mingi ime kombel õnnestub taastada ammune olukord ja ühistute asemel hakkab iga võlglasega tegelema soojafirma, siis kaasnevad selle tööga kulutused, mis saavad ajendiks küttehinna tõstmiseks. Naiivne oleks mõelda, et keegi peale tarbijate selle kulu kinni maksab. See omakorda kasvatab veelgi nende majapidamiste hulka, kes maksmisega toime ei tule. Seejuures pole põhimõttelist vahet, kas võlanõudja on ühistu või soojafirma. Kumbki ei suuda võtta sealt, kust pole midagi võtta ja korteri müügihind ei kata isegi võlgu.

Probleemi ilmselged juured on selles, et paljude Ida-Viru linnade korterite väärtus on nullilähedane. Nendes linnades väga pikalt võimul oleval Keskerakonnal oleks mõistlik suunata oma jõupingutused sellesse, kuidas ära hoida oma linnade elanike pidevat järsku kahanemist. Kui see protsess jätkub endise hooga, siis on vähe abi elamumajandamist puudutavast mis tahes seadusemuudatusest.

Olga Ivanova ja tema mõttekaaslased võiksidki kulutada energiat positiivsele programmile, mis tooks inimesi ja töökohti Kohtla-Järvele juurde, sest see lahendaks ka siinsete korteriühistute mured.