Eile Narva töömessile sattudes jäi vägisi mulje, et Ida-Virumaa tööjõud on väärtuslikum ja vajalikum teiste piirkondade tööandjatele kui meile endile. Ida-Viru tööandjad olid küll kohal, aga jäid varju. Tähelepanu keskmes oli taas Viljandi esindus koos linna juhtide ja viie ettevõtte esindajatega.

Viljandi oli esimene, kes tuli organiseeritult nii Jõhvi kui Narva töömessile, kuulutades, et tegemist on väga kõva tööstuslinnaga, kus töökäte põud takistab edukate ettevõtete arengut.

Tabati lihtne tõde, et kui endal jääb töökäsi puudu, tasub vaadata piirkonda, kus toimuvad suured koondamised. Kus on suur hulk inimesi, kes on äsja tööta jäänud ega ole jõudnud töötegemist unustada.

Tööotsijate silmis tõstis Viljandi värbamisürituse usaldusväärsust see, et kõik tööandjad mängisid lahtiste kaartidega ning tegid palganumbrid avalikuks.

Esimesed idavirulased on juba Viljandisse kolinud ning tasuta ekskursioonidega tutvustatakse sealset töö- ja elukeskkonda teistelegi huvilistele. Et kampaania on pälvinud suurt üleriigilist tähelepanu, on linnapea Ando Kivibergi kinnitusel lisaboonus, et Viljandisse mineku mõte on hakanud idanema teistegi Eesti regioonide elanike peades. Ettevõtjate kinnimakstud ja linnavõimu oskuslikult tehtud müügitöö kannab vilja.

Kas sellest võiksid õppida Ida-Viru omavalitsused? Praegu pole küll põhjust mujalt tööjõudu jahtida, aga uute tööandjate tähelepanu köitmine ja ligimeelitamine oleks ju igati asjakohane.