Sõnaühendit “kutseharidusreform” oleme kuulnud umbes sama kaua või kauemgi, kui on räägitud haldusreformist, aga ikkagi tuleb tõdeda, et kummastki pole saadud oodatud tulemust.

Mäletame küll neid kutseõppeasutuste ühendamisi, millest oodati peale materiaalse efektiivsuse ka sisulise kvaliteedi muutust. Tulemuseks on juba aastaid olukord, kus Ida-Virumaa peale on alles jäänud kolm kutseõppeasutust, mis justkui on kogu aeg olnud moderniseerimise lainel, kuid küsimusele, kas praegu oleme jõudnud ka oodatava tulemuseni, oleks vastus pigem eitav.

Viimase 15 aasta jooksul on maakonna kutsekoolides niinimetatud betooni panustatud miljoneid eurosid, uuendatud õppebaase ja ühiselamuid ning tänu sellele oleme saanud tänapäevaste võimalustega kutseõppeasutused. Aga kui küsida, kas sama hüppeliselt on tõusnud ka kutsehariduse maine, siis siin nii ühest vastust pole. Ikkagi peetakse kutsekoole sageli nõrgema sooritusvõimega õpilastele haridustee jätkamise või lapsepõlve pikendamise kohaks. Ja endiselt pole taandunud probleem, et kutsekoolid ei suuda välja koolitada piisaval hulgal ja vajaliku oskuspagasiga spetsialiste, keda tööandjad tegelikult vajavad. Siin on juba aastaid kõneaineks olnud kutsehariduse paindlikkuse küsimus.

Kavandatav Ida-Virumaa kutsekoolide juhtimise ühendamine ei anna erilist efekti, kui see ainult selle ühe sammuga piirdubki. Eelkõige peaks sellega kaasnema võimekuse kasv kohaneda pidevalt muutuva olukorraga tööturul.