Kui 2013. aasta maikuus avati pidulikult Ida-Viru keskhaigla, oli see uus kvaliteedimärk kogu piirkonna meditsiinis. Aga juba toona me väitsime, et see kõik on tore, kuid ravimine ja selle kvaliteet sõltub eeskätt inimestest, kes selles haiglas töötavad, ning sellestki, kas ja kuidas suudab haigla juhtkond meelitada siia tööle eelkõige eriarste, aga ka teisi vajalikke spetsialiste.

Tartu ülikooli lõpetanute soovimatus Ida-Virumaale arstiks tulla oli olemas juba nõukaajal. Aga toona eksisteeris range suunamiste süsteem, kus eri elualade spetsialistid, peale arstide ka näiteks õpetajad, pidid mõnda aega pärast hariduse omandamist töötama neis piirkondades, kus riigil neid parajasti tarvis oli.

Tänapäeval sellist suunamiste süsteemi enam pole ning tuleb arvestada, kui olulisel kohal on meie ühiskonnas isikuvabadused − ütleb ju põhiseaduski, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele.

Kui töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski räägib aga noorte arstide (residentide) kohustuslikust suunamisest Ida-Virumaale, siis parandas ta hiljem ise ennast ja ütles, et jutt on pigem stimuleerimisest ning arstide probleemi lahendamiseks on ettevalmistamisel lausa 12meetmeline pakett. Eks ilmselt saame lähikuudel sellest rohkem teada, kuid üks võimalus, mida tasuks kaaluda, oleks Ida-Virumaal kasvanud noorte soodustingimustel vastuvõtt arstiõppesse. Võimalus, et nemad pärast õpinguid Ida-Virumaale tööle tulevad, on oluliselt suurem kui mujalt pärit arstide puhul.