Ühelt poolt ei ole Ida-Virumaa rahvastikuga justkui midagi hullu lahti. 150 000 elanikku on arv, mida mitmed teised maakonnad ei saa isegi kolme või nelja peale kokku.

Elanike arvult on Ida-Virumaa jätkuvalt suuruselt teine maakond Eestis, kuigi kõigi eelduste kohaselt napsab juba tänavuse aasta jooksul selle hõbemedali talt kaelast Tartumaa. Kuid koht poodiumil säilib veel aastateks, sest lähemad ohustajad jäävad kaugele maha.

Märksa rohkem peaks aga panema mõtlema see, miks teised Eesti suured maakonnad, nagu Harjumaa ja Tartumaa, tõmbavad iga aastaga endale uusi inimesi juurde, aga Ida-Virus on pidev dramaatiline kahanemine − keskeltläbi paari protsendi võrra aastas.

Kui 1990. aastatel võis seda seletada Ida-Virusse koondunud nõukogudeaegse suurtööstuse turumajandusega ümberkohanemisega, mille käigus osutus väga suur osa inimesi lühikese aja jooksul üleliigseteks, siis nüüd peaks see protsess valdavas osas läbi olema.

Uusi tugevaid magneteid, mis tõmbaks inimesi oma elu Ida-Virumaaga tugevamalt siduma, on õnnestunud üles seada napilt. Nii uute majandusharude kui elukeskkonna käsikäes arendamisel pole soovitud tempos edusamme õnnestunud teha. Seda rahvastikuregistri arvud julma aususega kinnitavadki. Seda tuleb tunnistada nii erakondadel kui kohalikel omavalitsusjuhtidel ja mõelda, kuidas üheskoos olukorda põhimõtteliselt muuta, enne kui Ida-Viru tüütuseni räägitud potentsiaalist tühjaks jookseb.