Mitte kunagi varem viimase 25 aasta jooksul pole Eestis nii tõsiselt nagu praegu teemaks võetud kaupluste lahtiolekuaegu. Vastupidi, kapitalismi naasmisega kadusid toidupoodide ustelt lõunavaheaega märkivad kellaajad, ammugi pole suletud poeustel silte kirjadega “Inventuur” või “Sanitaarpäev”, nagu nõukaajal tavapäraseks sai. Poodide lahtiolekuajad aina pikenesid ning enne suurte ketikaupluste tulekut  oli peaaegu igas elurajoonis selline müügikoht, kus sai sisseoste teha lausa ööpäev läbi. Viimased kadusid lõplikult siis, kui kehtestati öine alkoholi müügikeeld.

See, kes käinud Lääne-Euroopas, teab, et seal ei tööta ka suured supermarketid hilisõhtuni nagu meil ja pühapäeviti on paljudes riikides need üldse kinni. Eestis pole ükski poekett söandanud esimest sammu astuda ja oma tööaega lühendada, kartes konkurentidele eelist anda. Seetõttu oodataksegi initsiatiivi seadusandjalt.

Kui küsida tarbijate arvamust, siis loomulikult ütleb igaüks esimese tuhinaga, et poed peaksid iga päev võimalikult kaua lahti olema, sest nii on tarbijale mugavam. Aga kui minna näiteks õhtul pärast kella kaheksat mõnda suurde toidupoodi, on seal sageli personali rohkem kui ostjaid. Ent kõik särab tuledes, kassad töötavad ja muudki seadmed huugavad täiel väel. See on aga ilmselge märk, et enamik inimestest ei vaja kella kümneni õhtul töötavaid toidukauplusi, ja kui siia lisada, et tegelikult tuleb kogu see luksus tarbijate taskust kinni maksta, jääb argumente hilisõhtuni avatud poodide kaitseks veelgi vähemaks.