Ida-Virumaal üks põhilisi leiva lauale toojaid − põlevkivitööstus − on üha süvenevates raskustes ja tunneli otsas valgust esialgu ei paista.

Sellest kõneleb muu hulgas tänases Põhjarannikus ilmuvas intervjuus Viru Keemia Grupi värske juhatuse esimees Ahti Asmann. Sama suundumust kinnitab ka eile avaldatud Eesti Energia kolmanda kvartali majandustulemuste aruanne. Kuigi kasumiaruande viimasel real numbritel esialgu veel miinusmärke ees pole, on siiski nii müügitulud kui kasum aastaga järsult vähenenud.

All on nii elektri- kui õlihinnad. Viimase puhul pole tagasilöögid Eesti Energias seni veel tuntavalt avaldunud tänu varem sõlmitud õnnestunud tulevikutehingutele. Peagi ei saa enam ka selle peale loota ning siis hakkab vähenema ka õli müügist teenitava raha hulk. Saatuse iroonia, et see langeb aega, mil ettevõtte tubliks rahamasinaks planeeritud uue õlitehase Enefit280 tehnoloogilised kapriisid on saanud suure vaevaga taltsutatud. Praeguses olukorras jääb üle rõõmu tunda sellegi üle, kui teenitav raha kulud katab.

Sellises kriisiolukorras ei jäägi suurt midagi muud üle, kui püüda nii palju kui võimalik kulusid kokku tõmmata, et põlevkivitööstust 100. aastapäeva künnisel elus hoida. Samas peaks ka riik oma maksupoliitika ja muude regulatsioonidega hoolt kandma, et riigieelarvet tublisti toitev ja tuhandetele inimestele tööd pakkuv majandusharu hukka ei saaks.

Kuivõrd keeruline on kaotatut korvata, näitab seegi, kui visalt läheb näiteks Ida-Virus tööstusparkide arendamine. Eilne hea uudis on, et riik eraldab järgmise aasta eelarvest 700 000 eurot Kohtla-Järve ja Kiviõli tööstusalade taristu kiiremaks väljaehitamiseks. Sellest on kindlasti abi, ent see summa on võrdluses sellega, kui palju kaotatakse praegu raha põlevkivitööstuses, ikkagi väike kübe.