Narva volikogu esimees Tarmo Tammiste ütleb tänases Põhjaranniku loos, mis räägib sellest, et linna esinduskogu peamine töökeel on vene keel, mõningase irooniaga, et kui keeleinspektsiooni juhil on olemas tabletid, mille sissevõtmine aitab saadikutel eesti keele selgeks saada, siis tehakse eelarvest ka kulutus nende soetamiseks.

Inimesed, kes pürgivad vabatahtlikult nende 31 hulka, kes tahavad saadikuna osaleda Eesti suuruselt kolmanda linna juhtimises, võiksid mõista, et eesti keele oskus peaks  selles rollis olema hädavajalik.

Üks asi on juriidiline pool. Keeleseadus kehtib Eestis juba peaaegu 27 aastat. Elementaarne on, et kohaliku taseme otsuseid ja määrusi vastuvõtvad esinduskogu liikmed täidaksid ka ise riigis kehtivaid seadusi. Kui nad peavad võimalikuks külma kõhuga neid rikkuda, siis miks peaksid kohalikud inimesed nende vastuvõetud õigusakte täitma?

Teine pool on aga sisuline ja saadiku töö kvaliteeti puudutav. Riigikeelt valdamata on linnavolikogu vaid osaliselt kursis Eesti ühiskonnas toimuvaga. Kui ta ei jälgi Eesti meediat, ei loe kehtivaid õigusakte ega suhtle kolleegidega teistes omavalitsustes, siis ei saa temalt oodata ka parimaid võimalikke otsuseid oma kodulinnas. Selle tagajärjel kannatavad tema valijad.

Lõpuks on eesti keele äraõppimine ka näide, et inimene on pingutanud ja ilmutanud tahet vajaliku eesmärgi nimel. Tabletiga pole teadaolevalt maailmas veel keegi ühtegi keelt selgeks saanud. Eluterve mõistuse äratamine on aga ehk võimalik.