Keskkonnaministeeriumi kavandatav Kukruse mäe avamine ja liigutamine teise kohta on erakordne ettevõtmine. On paratamatu, et seetõttu on õhus ka hulganisti hirme paarikümne kilomeetri raadiusesse jäävate kümnete tuhandete tavaliste elanike seas. Aga kõhklusi on ka asjatundjatel, sealhulgas mäeinseneridel, nagu ilmneb tänases Põhjarannikus olevast loost.

Tegu on justkui pikka aega paisunud mädapaise avamisega, mille puhul on keeruline ette näha, kuhu pritsmed lendavad. Ent kui meditsiinis saab enne skalpelliga tegutsema asumist  tänapäevaste seadmete abil haiguskoldes toimuvast üsna täpse pildi, siis Kukruse mäge kompuutertomograafi ei pane ega röntgeniga läbi ei valgusta. Mis selle mäe sees tegelikult toimub, võib proovide võtmisega saada aimu, kuid mitte vastuseid kõigile olulistele küsimustele.

On põhjust nõustuda Tartu ülikooli prorektori Erik Puuraga, kes on Põhjaranniku arvamusloos tõdenud, et väga head lahendust, kuidas Kukruse mäge ohutuks muuta, pole, kuid samas ei saa riik jääda ka käed rüpes pealt vaatama, kuidas jätkuva isesüttimisohuga mägi jätkab mürgiste gaaside eraldamist ja rikub ka põhjavett.

Kogu selle erakordse ja riskantse ettevõtmise puhul tuleb aga ministeeriumil pühendada märksa rohkem  tähelepanu avalikkuse teavitamisele. Siinkohal on vähe piirduda vaid tavapärase seaduses ettenähtud rutiiniga: mõned kuulutused, avalikud koosolekud jne. Eelseisev tegevus ja sellega seotud riskid ning oodatavad tulemused tuleb Ida-Virumaal võimalikult üksikasjalikult lahti rääkida.