Paljud Ida-Virumaa linnade taksojuhid on endast väljas ja neid võib mõista. Sest suurema osa keeleoskused ei vasta nõuetele, mida kehtestavad tuleva aasta aprillist jõustuvad ühistranspordiseaduse muudatused.

“Kas ma ei suuda siis eesti keeles öelda “kaks eurot” või ei saa aru, kui eesti keelt kõnelev klient mulle aadressi ütleb?” pahandas üks Narva taksojuht.

Olukord on tõepoolest Ida-Virumaa taksojuhtidele vilets ja puudutab sadu töökohti. See on üks järjekordne näide, kuidas seadusemuudatuse koostajad pole suutnud pügalaid reaalse eluga kokku viia ja tekkivat olukorda ette näha. Nüüd on pahameelt palju ja suurim probleem tekib Narvas, kus taksod on tegelikult asendanud ühistranspordi, mille funktsiooni teistes linnades täidavad bussid.

Kindlasti saame järgnevalt kuulda kõikvõimalikke arvamusi, alates sellest, et taksojuhid kui klienditeenindajad peavad Eestis suutma riigikeeles teenindada, kuni selleni, et riik on järjekordselt tekitanud mõtlematult probleemi, millega nüüd hakatakse tegelema.

Pole kahtlustki, et olukorda sekkuvad poliitikud nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil. Ja küllap saab siingi kuulda erisuguseid arvamusi nii “eesti keele kaitsjatelt” kui “venekeelse elanikkonna huvide eest seisjatelt”. Aga tekib küsimus: kas tõesti ei suuda seaduste loojad teha oma tööd nii, et vältida eos rahvuslikke, keelelisi, sotsiaalseid ja muid pingeid? Seadusemuudatuste mõte on ju põhimõtteliselt õige, aga nende kehtestamise viisi autorid paistavad küll pehmelt öeldes eluvõõrad.