Kui veel Andrus Ansip Reformierakonda ja riigi valitsust juhtis, oli kõigile mõtlevatele inimestele selge, et mingit omavalitsuste liitumist ei tule. Sest Ansip ütles ju väga selgelt välja, et tema sunniviisilist ühendamist ei poolda ja see jäägu ikkagi omavalitsuste otsustada. Mõnes valla- või linnavalitsuses püüti teha nägu, et justkui kaalutakse eri variante, mõned ühinemised ka toimusid, kuid üldine seisukoht jäi samaks: ootame-vaatame, mis saab.

Nüüd, kui valitsusjuht pole enam endine ja muudki ministrid vahetunud, on retoorika ammu muutunud. Valitsusest on üha intensiivsemalt tulnud signaale selle kohta, et haldusreform tuleb ära teha ning see, kes vabatahtlikult ei ühine, pannakse jõuga kokku − omavalitsuse miinimumkriteeriumiks 5000 elanikku.

Siin-seal vilksatavad ka mingisugused kaardid, mis on täpselt-ei-tea-kelle joonistatud, aga selge, et kusagil Tallinnas.

Ja ennäe imet, juba me näemegi vallamajades aktiviseerumist sellel teemal. Sundabielu perspektiiv ärgitab otsima mõrsjat, kes võimalikult meelepärane, ehkki mitte päris ihaldatu.

Praegust olukorda võibki nimetada pehmeks omavalitsuste survestamiseks riigi poolt sõnumiga, et nagunii see tuleb, ainult et pärast ei otsusta teie enam midagi.

Oleks palju loota, et üleriigiline haldusreform on võimalik pelgalt linnade-valdade tahte varal läbi viia. Lõplikud õmblused peab ikkagi tegema riik. Aga praegune pehme survestamine paneb omavalitsused vähemasti haldusreformi vastu huvi tundma.