Tauno Toompuu: "Õppisin lihtsust. Kui sa läbid päevas umbes maratoni jagu kilomeetreid ja nii 27 päeva järjest, siis sul pole lihtsalt mahti ega tahtmist olla keegi muu, kui sa tegelikult oled. Seejuures enamasti elame oma elu keeruliseks koleda muretsemisega." 

13. jaanuaril valis Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) kogu uue kirikuvalitsuse, kus üks assessor on 36aastane Rakvere koguduse õpetajast Viru praostkonna abipraost Tauno Toompuu. Mis mees ta on ja kuidas ta maailma näeb?

Olete eelmisest teisipäevast EELK ajaloo noorim assessor − vähemalt üks nooremaid −, samas on teil vaimulikustaaži juba üle tosina aasta. Kuidas te üldse tee vaimulikuameti juurde leidsite?

Käisin leerikoolis oma kodukirikus Simunas. Olin seal lapsena ristitud ja kord, kui oma elule selgemat tähendust otsisin, läksin sinna ka leeri. Tauno Teder oli siis vaimulikuks ja kuidagi sain selle leerikooli vältel aru, et tegelikult on minu kutsumus kirik. Olin enne seda õppinud nii energiamajandust kui maamõõtmist ja õpingute ajal sai selgeks, et minu ala peab ikka rohkem humanitaariaga seotud olema. Elus oli parajasti keeruline eneseotsingu aeg ja hakkasin usinamalt religiooni temaatikaga tegelema. Lugesin kõike, mida tehnikumi raamatukogust vaimulike teemade kohta kätte sain, ja leerikoolis saabus see selgus, et minu elu peab olema võimalikult lähedalt seotud kirikuga.

Ega ma Tartu teoloogia akadeemiasse teoloogiat õppima minnes ei teadnud, mis erialale ma lõpuks spetsialiseerun, ent üsna varsti hakkas vaimulikuna töötamise võimalus tunduma kõige reaalsem. Kindlasti oli oma panus selleks meie toonasel rektoril Eenok Haameril, kes oma isiksuse ja hoiakuga andis päris hea vaimuliku eeskuju. Kummalisel kombel oli teoloogia akadeemia toona nii mõneski mõttes edumeelne kool, tugeva postmodernistliku lähenemisega, mis andis väga mitmekesise hariduse. Minu ajal õpetas veel kadunud Evald Saag, Uku Masingu sõber ja kaasteeline. Küllap on kadunud meestest Masingu eeskuju see, mis nii mõneski mõttes on minu teoloogilist mõtet suunanud.

Kui te poleks praegu kirikuõpetaja, mis ametit te peaksite?

Vot kui keeruline… Võib-olla oleksin jäänud energiamajanduse ja kütuste teema juurde, aga kindlasti poleks ma siis eriti õnnelik. Arvan, et järgmisena oleksin kõige õnnelikum näiteks ajakirjanikuametis või ka lihtsa talupidajana. Olen ju tegelikult maal üles kasvanud ja talumajapidamisega üsna tuttav. Ja tegelen hobi korras kodanikuajakirjandusega − praegugi Pereraadios saateid tehes.

Kui tihti olete oma kutsevalikut kahetsenud?

Kutsevalikul kahelnud vist ei olegi − ei meenu küll. Siiski on olnud identiteediotsingu perioode. Näiteks küsimusi selle üle, kas olen ikka õiges konfessioonis või mitte. Ülikoolipäevil oli mul suur sümpaatia nii õigeusu kui katoliikluse vastu. Praegu vaatan seda aega vajaliku perioodina selleks, et jõuda sügavama selguseni oma identiteedis luterlasena.

Olete juba kuus aastat olnud Viru praostkonnas abipraost. Mille poolest see praostkond Eesti kontekstis silma paistab?

Viru praostkond on väga suur ja mitmekesine. Elu Narvas on paljuski erinev elust Kadrinas. Samuti on meie eripära, et meil on ikkagi väga suur venekeelne kogukond ja õigeusu kirikul on suur mõju siinse piirkonna inimestele.

Mullu jaanuaris pidasid EELK kolleegid teid aasta kolleegipreemia vääriliseks. Veel olete suutnud lausa suurendada koguduseliikmete arvu − ajal, kui mujal on langustrend. Milles peitub teie edu saladus?

Edust ei julge küll rääkida. Koguduseliikmete arvu kasv on alati võrdlemisi prognoosimatu asi. Peamiselt arvestatakse neid, kes tasuvad oma liikmemaksu. See sõltub põhiliselt ikka sellest, kui palju on suudetud inimestele seda meelde tuletada ja neid maksma motiveerida. Ise hindan rohkem seda, kui inimesed pühapäeviti kirikusse tulevad. Siin on meil Rakveres toimunud samuti kasv. Arvan, et peamine põhjus ei ole mitte minu isikus, vaid meeskonnatöös. Me kõik − alates kirikuvanemast ning lõpetades organisti ja vaimulikuga − püüame oma tööd teha kvaliteetselt. Inimesele, kes kirikusse tuleb, peab jääma toimuvast hea mulje, ta näeb, et tööd tehakse pühendumise ja armastusega, mitte pealiskaudselt ja justkui tülika kohustusena. Seda pean väga oluliseks.

Ise näen vajadust tuua kiriku sõnum inimestele võimalikult lähedale. Püüan jutlustades arvestada ikka sellega, et ennekõike pakkuda midagi kirikusse tulnud inimesele, mitte aga saada kirja linnuke selle kohta, et olen rääkinud formaalselt ja sisuliselt õiget juttu, millest ometi keegi peale minu enda ja mõne tiheda kirikuskäija aru pole saanud. Eestis me oleme kirikuga siiski suhteliselt misjoni olukorras ehk igal jumalateenistusel tuleb arvestada ennekõike selle inimesega, kes kirikust ega usust suurt midagi ei tea ja kes kiriku keelt ei mõista. Kuid enamik inimesi on ikka otsijad, kellel on oma eksistentsiaalsed ja vaimulikud küsimused.

Kust on pärit teie spordipisik? Peale mitmete läbitud maratonide olete jooksnud 84 kilomeetrit Laulasmaa ultramaratonil…

Taasalustasin jooksutreeninguid 2013. aasta kevadel. Kunagi koolipõlves armastasin samuti väga joosta. Kuid nüüd jõudsin selle juurde väga praktiliste vajaduste kaudu. Kehakaal ja füüsiline enesetunne nõudsid suuremat muutust elustiilis. Ja kuna joosta olen kogu aeg armastanud, tundus see valik loomulik. Pealegi avastasin suhteliselt kiiresti, et ka jooksmine võib muutuda väga vaimulikuks tegevuseks.

Pikamaajooks ja ülipikamaajooks ei ole enam väga palju sport. Joosta järjest 50, 80, 100 või rohkem kilomeetreid tähendab ikka ennekõike psühholoogilist keskendatust ja enda sisemaailmaga toime tulemist. Kui kriitiline piir ületada, siis keha loobub tõrkumast. Ja siis on see tunne, et sa võidki jääda jooksma − igavesti. Seepärast pean just ultrajooksust väga lugu ja püüan oma sportlikud ettevõtmised sellele suunata. Tavalised maratonid on rohkem treeningu jaoks.

Püüan jooksmist võtta pigem elustiili kui harrastusena. Joostes ma palvetan, mediteerin, valmistan oma koosolekuid ette ja planeerin tööd. Kui mul on näiteks jutlus vaja ette valmistada, siis ei ole minu küsimus mitte selles, kas teen jutlust või lähen jooksma, vaid ma lähen jooksma, sest mul on vaja jutlus ette valmistada. Tänu jooksmisele on töövõime tohutult kasvanud ja ma olen võimeline tegema tööd palju kontsentreeritumalt ning lühema aja vältel kui varem.

Keskajal oli palverännakutraditsioon päris levinud. Mis pani aga teid mullu septembrist oktoobrini läbima 900 kilomeetrit apostel Jakobuse hauani Santiago de Compostellas?

Eks ma otsisin võimalust, kuidas saaksin oma liikumisarmastust ühendada veel tugevamalt vaimuliku tegevusega. Jalgsi palverännak oli selleks igati sobilik. Pealegi kaasnes aasta vaimulikuks valimisega rahaline preemia, mida tahtsin kasutada just nimelt palverännakuks. Ma ei ole kunagi turismireisija tüüpi olnud. Seepärast valisin teekonna, kuhu saab minna täiesti üksi ja olla täiesti omal vastutusel.

Mida avastasite enda kohta sel teekonnal?

Õppisin lihtsust. Kui sa läbid päevas umbes maratoni jagu kilomeetreid ja nii 27 päeva järjest, siis sul pole lihtsalt mahti ega tahtmist olla keegi muu, kui sa tegelikult oled. Seejuures elame enamasti oma elu keeruliseks koleda muretsemisega. Me muudkui pabistame ja muretseme selle pärast, mis tuleb või mis kõik juhtuda võib. Tegelikult laabuvad asjad väga hästi ka muretsemata. Pole muud, kui kõnni oma rada ja kui selgub, et oled kusagil eksinud, mine sinna tagasi, kus veel õigel teel olid, ja alusta uuesti. Nii lihtne. Püha muretuse võimalikkust õpetab see palverännurada küll.

Kas poseerisite äsja sildiga “Je suis Charlie” või olete ses küsimuses eriarvamusel?

Kui üldse vaja mingit silti valida, siis võtaks “Je suis Ahmed”. Eks see Charlie Hebdo on oma maailmakäsitlemise viisilt ikka paras lasteaed. Ei taha seejuures üldse lasteaedu halvustada. Aga tagajärjeks oli see, et nad jäid silma teisele lapsikule grupile, kelleks religioossed fundamentalistid kahtlemata on. Väga traagiline lugu. Aga sõnavabaduse kaitsmisel ja ennast Charlieks nimetamisel on tegelikkuses minu hinnangul ikka väga vähe ühist. Õigus teiste aadressil vihakõnega esineda ei kuulu sõnavabaduse hulka. Aga just sellega too satiirileht tegeleb.

Kui kristlik maa Eesti teie meelest on? Kas viiekümne aasta pärast oleme ikka “maailma uskmatuim maa” või äkki hoopis piirkond, kus kehtib šariaat?

Kristlik ei ole, aga religioosne küll. Ikka väga religioosne kohe. Vaatame kas või kõiki neid horoskoope ja ennustusi, mida muidu päris tõsiseltvõetavad meediaväljaanded aasta alguses avaldasid. Eestis tegutseb kirik suhteliselt samasuguses olukorras, kui ta seda teeb mõnel misjonimaal, kus on oma religioossus, ent ristiusust suurt midagi ei teata. Eestlastel on tohutu avatus igasugusele umbluu-usule, kirik püüab pisut kainemat ja mõistuspärasemat lahendust pakkuda, mida minu meelest tänapäevane ristiusu käsitlus on. Kuigi usu teemades jääb alati palju sellist, mida teaduslikult käsitleda pole võimalik, on ristiusk ikka tublisti teaduslikum ja mõistuspärasem kui keskmise eestlase usk, mis suudab ühte sulatada horoskoobid ja pendlid, õnnetoovad budakujud ja UFOd ning reinkarnatsiooni ja padukapitalismi. Teist sellist rahvast ikka annab otsida!

Ma loodan küll, et 50 aasta pärast on meil rohkem mõistuspärasust ja vähem kompotiusku. Kirik ja kristlaskond ei kao muidugi kuhugi, sõltumata liikmete arvust või positsioonist ühiskonnas. Ristiusk on tänu oma toimivusele ülimalt elujõuline ja seejuures ääretult vähenõudlik. Esimesed kristlased kogunesid katakombides ja seejuures olukorras, kus kristlaseks olemine oli eluohtlik. Kristlus hakkas ometi meeletu kiirusega levima ja teeb seda siiamaani. Sest kuigi meile tundub kirik marginaalsena, kasvab kristlaskond maailma mastaabis jätkuvalt tohutu kiirusega. Eriti Aafrikas ja Hiinas.

Millal olete oma ministriametis  − seda see assessori oma ju on − õnnestunud?

Kui nelja aasta pärast võidakse öelda, et luteri kirik on ühiskonnas nähtavam kui praegu ja tema sõnum on kuuldavam kui praegu. Ja seda eri vanusegruppidele. Muidugi pole see saavutatav üksinda ja ma ei plaanigi seda teha. Ent just selleks olen assessori ametiga kaasneva väljakutse vastu võtnud, et vähem oleks põhjust inimestel öelda, et kirik on meie ühiskonnas marginaalia. Sest ma päriselt ka usun, et kirikul on meie ühiskonnale tervendav mõju ja sõnum.