Karismaatiline ja stiilne kunstnik Eduard Zentšik leiab kergesti ühise keele igasuguse auditooriumiga ning talle pole tähtis, kas tegu on suure või väikese galeriiga − peamine, et inimesed tema loomingut nautida saaksid. 

Sillamäelane Eduard Zentšik on viljakas maalikunstnik, graafik, fotograaf, kujundaja, installatsioonide, performance’ite ja muusikaimprovisatsioonide autor. Ta kuulub Eesti vene kunstnike ühendusse, Sillamäe kunstnike ühendusse Aprill ja Eesti fotograafide liitu ning teeb koostööd mitmete Euroopa ja Ameerika galeriidega. Loomeaastate vältel on tal olnud üle viiekümne isikunäituse. Tema tööd asuvad Narva ja Sillamäe muuseumifondides ning eri riikide kunstihuviliste erakogudes. Vestlesime Eduard Zentšikuga vabakunstniku elust Kohtla-Järve lugemissaali uues galeriis, kus kolmapäeval avati tema uus näitus “Armastus”.

Aasta on alles alanud, teil aga on eri linnades juba kolm isikunäitust avatud! Kümne aasta jooksul on neid näitusi olnud üle poolesaja. Teie deviis on vist “Mitte päevagi pintslit kätte võtmata”?

Umbes nii jah. Tegelikult on üks käesolevatest näitustest püsiekspositsioon − seda saab vaadata Narva-Jõesuu hotellis Noorus. Kuid “Muusad” Sillamäe muuseumis ja “Armastus” Kohtla-Järvel on kaks uut teemanäitust. Minu arhiivi on kogunenud juba üle 2000 töö, nii et neid jätkub veel rohkem kui ühe näituse jaoks. Kuid mitut näitust korraga teha on samuti raske: ettevalmistus võtab palju aega − iga näitus on ju omaette kontseptsioon.

Vaevalt oskasid linlased näitusele “Armastus” minnes arvata, et seal loomi näha saab…

Armastus võib väljenduda kus ja milles tahes, selleks pole ilmtingimata inimest vaja. Armastus − see on kogu olemise mõte ning ma loodan, et vaatajad mõistavad minu peamist ideed: selleks, et suhtuda teistesse armastusega, peab ka sinu enda südames valitsema armastus.

Kas olete elukutseline kunstnik või n-ö vabakunstnik − iseenda peremees, kes elab, nagu tahab, ega anna kellelegi aru?

Olen vabakunstnik, kuid see vabadus on vaid näiline. Sa oled tõepoolest iseenda peremees, kuid see on raske − kogu aeg sõltud jumala armust. Minu viimane “palgapäev” oli novembris ja millal tuleb järgmine, pole teada. Tean vähe kolleege, kes elaksid vaid oma loomingust. Ülejäänud tegelevad õpetamisega või teevad midagi muud, et endale leivaraha teenida. Nõnda elada on keeruline, kuid see on minu valik. Ma harrastan oma lemmiktegevust ning olen sellega rahul. Ma pole küll rikas, kuid see-eest olen õnnelik inimene ja see on kõige tähtsam!

Kui maale ei osteta − ja mitte sellepärast, et need inimestele ei meeldiks, vaid selle tõttu, et huvilistel pole raha −, siis mis sunnib jätkama?

Mind ei sunni mitte keegi ega mitte miski, aga kui ma pole saanud päeva jooksul midagi maalida, siis on mu päev tühja läinud. Kõik on lihtne: sa oled kunstnik, kui sa ei saa olla maalimata. Ja minuga nii ongi, maalimine on mu elu. Ma lihtsalt ei suuda midagi loomata olla. Ehkki põhimõtteliselt käib see igasuguse tegevuse kohta: mõni ei suuda pildistamata, mõni heegeldamata jne. Kõik muu on teisejärguline.

Kas tõesti pole kordagi tekkinud mõtet leida endale mingi püsiv sissetulekuallikas?

Olen püüdnud kõigest jõust sellest “sõltuvusest” vabaneda. Eelistan tagasihoidlikku, kuid õnnelikku elu. Õnneks on maailm praegu avatud ning minu pilte ostavad teiste riikide kunstiaustajad.

Võib-olla oleks vaja mänedžeri, kes tegeleks piltide müügiga?

See on väga raske küsimus: usaldada kellelegi oma kõige kallim vara… Kõige parem oleks, kui mänedžer oleks elukaaslane, kuid igaühele saatus sellist kingitust ei tee. Et kaks inimest üksteist leiaksid − juba see on ime, aga et ka nende eesmärgid ühtiksid… Seda ma ei loodagi.

Teil toimub väga palju näitusi. Mida te neilt tavaliselt ootate?

Loomeprotsess on see, kui sa saad ja tahad teistega oma õnne jagada. Ja kuidas siis veel õnne jagada, kui mitte oma loomingut kellelegi näidata? Suuri näitusi populaarsetes galeriides planeeritakse aastaid ette, kuid midagi sünnib ka spontaanselt. Kui kõik läheb lihtsalt, pingutamata, siis on alati tore. Pole tähtis, kas tegu on suure või väikese galeriiga.

Hakkasite vabakunstnikuks 2006. aastal. Millised on olnud nende aastate jooksul aset leidnud tähelepanuväärsemad sündmused?

Mulle ei meeldi hinnanguid anda. Protsessi osalisena ei nimeta ma ühtki sündmust, mida tasuks eraldi välja tuua. Iga uus päev on sündmus. Ma ei oota, millal loorberid mulle kaela sadama hakkavad ja mind geeniuseks tunnistatakse.

New Yorgis Manhattanil asuvas nüüdiskunsti galeriis Artifact toimunud näitus, tutvustus kunstiteadlase Galina Balašova raamatus “Installatsioon Eesti maastiku taustal”, kunstialbumi väljaandmine, Sillamäe aukodaniku kandidaadiks esitamine − kas need siis pole märkimisväärsed sündmused?

Kui keegi mulle saavutustest räägib, siis vastan, et pole midagi erilist korda saatnud. Võib-olla kui mulle oleks ootamatult öeldud, et minust on saanud maailma aukodanik, siis ma mõtleks, et pole paha.

Kui kõik teie tööd äkki imelisel moel maha müüdaks ja te rikkaks saaksite, millise unistuse te siis esmajärjekorras ellu viiksite?

Ei muutuks sest mu elus midagi, elaksin edasi samamoodi nagu praegu. Isegi kui kõik mu tööd maha müüdaks, ei saaks nende eest suurt raha. Ambitsioonid on mul suured: lapsepõlves tahtsin saada miljardäriks ning oleksin näkku sülitanud igaühele, kes öelnuks, et saan miljonäriks. Ja kui oleksingi miljardäriks saanud, oleks elu ilmselt samuti raske olnud − et sellise katsumuse ja kuulsusega toime tulla, peab olema tohutu vaimne pagas…

Millal ja miks hakkasite kunstiga tegelema?

Kuuendast eluaastast. Võisin tundide viisi vaikselt istuda ja ühe pabrilehe teise järel täis joonistada. Vanemad olid rahul. Koolitundides joonistasin samuti, päeviku viimased lehed olid alati täis soditud. Tõsisemalt aga hakkasin huvi tundma 1995. aastal. Meil oli Ida-Virumaal avangardne noorterühmitus ning seal ma otsustasingi, et minust saab kunstnik.

Kuid teil oli ju teisigi huvisid?

Alates kuuendast eluaastast käisin basseinis ujumas, täitsin meistersportlase normi ning osalesin maailmakarikatel. Tulin korduvalt Eesti meistriks. Pühendasin spordile 16 aastat oma elust. Seejärel aga saabus aeg reisida mööda kunstimaailma − ning see reis jätkub. Alanud on vaimsed ja filosoofilised otsingud.

Kas Sillamäe on kunstiliseks arenguks sobiv koht?

See on suurepärane linn, kus ma olen sündinud ja elan. Olen palju mööda maailma ringi reisinud, kuid Sillamäe on minu lemmiklinn. Ümbritsevad inimesed, sõbrad, pere, ruum ja aeg − kõik on segunenud minu sisemaailmaga ja annab lõputult inspiratsiooni. Mul on siin mõnus ja tore, vastasel juhul oleksin siit juba ammu ära sõitnud.

Siin on mul oma töökoda, kus ma töötan 24 tundi ööpäevas ilma puhkepäevadeta. On suurepärane, kui töö on ühtlasi su lemmiktegevus. Raskusi esineb kõikjal, iseenda eest ei põgene. Kahju, et inimesed on meil vaesed, seepärast on vabakunstnik olla siin linnas suur kangelastegu. Kuid mulle ei meeldi kaevelda − mul on kõik hästi!

Sillamäel oli varem palju kunstnikke, kuid mõned neist on juba siit ilmast lahkunud, teised aga pole eriti aktiivsed. Ühinesin 1998. aastal kunstnike rühmitusega Aprill, praegu on meid umbes kümme inimest. Noored sõidavad ära uusi perspektiive otsima, seepärast olen nooremast põlvkonnast mina ainus, kes siia elama on jäänud.

Millised on teie lemmikpaigad Sillamäel?

Armastan väga varemeid ja mahajäetud tehaseplatse. Oleme sõpradega seal mitmesuguseid loomeprojekte teinud, näiteks avasime pommivarjendis avangardinäituse “Kunstile − jah, sõjale − ei!”. Ning üldse on siin kõik nii mõnus ja oma: jõgi, meri, metsatukk…

Te olete väga mitmekülgne autor. Kuidas teil ideed sünnivad?

Võtan fragmendid meid ümbritsevast maailmast, asetan need iseendasse, segan sellega, mida olen filosoofiliselt ja vaimselt omandanud, ning lisan selle, mida olen õppinud. Tavaliselt on kunstis nii, et igal autoril on oma kindel käekiri, mina aga olen sihilikult valinud mitmepalgelise kunstniku tee. Seepärast sünnivadki minu loomingulistest eksperimentidest mitmesugused loomeprojektid.

Ideed sünnivad ja lausa pulbitsevad mu sees, kahju vaid, et kõikide oma mõtete elluviimiseks ei jätku aega. Mul on töös mitu projekti, kuid ma ei avalikusta neid, mis alles sündimas on. Praegu jätkub “Muusade” seeria, hiljuti avati näitus Sillamäe muuseumis. Esialgu olen kõrvale jätnud avangardsed ideed, praegu on “lihtne periood” − iluperiood. Olen maalinud mitu sümpaatset inglit. Kui aga näitustest rääkida, siis sel aastal on näitused kavas veel Valgevenes nüüdiskunsti muuseumis ja Soomes.

Kas sooviksite, et teil oleks eesti kunstnikega senisest rohkem kontakte?

Mul on olnud mitu näitust koos skulptor Tauno Kangroga. Ta on suurepärane inimene ning mulle meeldib tema looming. Meie tööd täiendavad üksteist alati harmooniliselt. Teiste kunstnikega pole mul erilisi kontakte seni olnud. Ma valdan eesti keelt halvasti, kuid olen veendunud, et see poleks probleem, kui vastastikune huvi tekiks. Esialgu ei ole ma suurt huvi oma loomingu vastu Eesti publiku poolt tundnud, kuid mulle pole kombeks end peale pressida, praegu on ju kogu maailm lahti. Jätkan loomist ja oma lemmiktegevuse harrastamist. Mul on arhiivis juba üle 2000 töö. Kui ükskord saabub aeg, mil mind oma riigis vajatakse, siis on mul selle üle hea meel. Kingin meelsasti oma tööd Kumule või mõnele teisele muuseumile.

Kas inimesed võiksid vene kunstist Eestis veidi rohkem teada?

Huvi ei ole võimalik kunstlikult peale sundida. Ning kunsti lahterdamine rahvustunnuse järgi on ebaloomulik ja absurdne. Kahjuks täheldan ma seda oma elus. Võib ju oletada, et kõik mu tööd on primitiivsed ja ebahuvitavad, kuid vaevalt leidub palju eestlasi, kes oleks näinud kas või kümmet minu tööd ja nende põhjal oma arvamuse kujundanud. Seepärast näen ma oma perspektiive pigem maailmas, aga kui peaksin edu saavutama, siis tunnustatakse kindlasti ka Eestis minu saavutusi. Igal juhul jätkan ma oma tegevust. Mida rohkem takistusi teel seatud eesmärgi poole tekib, seda väärtuslikum on saavutus ise. Olen jumalale tänulik iga katsumuse eest oma eluteel. Põhiline on see, et ma olen õnnelik − ja soovin seda teistelegi!