Urmas Oru: “Usun, et päris paljud minuealised, nüüdseks Ida-Virumaalt eemal elavad ja töötavad inimesed on mänginud mõttega tulla siia tagasi. Paraku oleme aasta-aastalt üha enam seotud muude rutiinidega.” 

Eelmisel nädalal selgus, et Eesti Meedias käivitunud konsolideerimisprotsessi tõttu ühendatakse kõik selle ettevõtted ja ühtlasi lahkub Kanal 2 juhi ametist Urmas Oru. Räägime Kohtla-Järve päritolu mehega, kes suutis edetabeli sabassörkijast teha Eesti vaadatuima telekanali, teletöö eripärast ja sellest, mida ta Ida-Virumaalt kaasa on saanud.

17 aastat ennastsalgavat tööd ühe telekanali eesotsas ja… äkki teatatakse, et Eesti Meedia koondab juhid. Mis tunde see tekitab?

Lahkumine oli õhus juba mõnda aega. Äris öeldakse sel puhul tavaliselt, et “omanike ja tegevjuhi visioonid läksid lahku”, ning seega polnud tegemist üllatusega, vaid igati viisaka kokkuleppe-lahendusega. Samas, inimlikult on see hetk, kui adud, et ongi kõik, ikka emotsionaalne.

Millised omadused peaksid olema juhil, kes on televallas edukas?  

Üks olulisemaid on võime oma ego, eelistusi ja ka edevust tagaplaanile jätta. Ego − head ideed ja otsused sünnivad seal valdkonnas tihti n-ö õhust, mitte juhi peast või karmist käest. Eelistused − teleprogrammi tehakse võimalikult suurele hulgale vaatajatele ning juhi isiklik (ja ka lähemate sõprade-sugulaste) maitse on alati liialt ühekülgne, et toimivat saatekava kokku panna. Edevus − teles on ettevõtte nägudeks pigem saatejuhid, näitlejad jt telestaarid; juhi ülesanne on lasta neil särada nii hästi kui võimalik.

Kui läksite 2000. aastal Kanal 2 juhtima, polnud selle reiting kiita, see tähendab, et kanal oli tollases arvestuses lausa sabassörkija. Kas on lihtsam taset/positsiooni tõsta või seda hoida − kui see on juba saavutatud? Miks?

Kõige kaasakiskuvam on olukord, kui ollakse konkurentidega üsna võrdsetes positsioonides. Siis on igas päevas põnevust ja igal ideel suur kaal. Taganttulija roll näib esmapilgul motiveeriv, aga kui püüad ja püüad eesminejatele eriti lähemale jõudmata, tekib ikka käegalöömise tunde hetki. Liidristaatus kipub aga pärssima loomingulisust ja vähendama igapäevast adrenaliinilaksu, mida meedia valdkonnas tegutsejad vajavad.

Televisiooni spetsiifika on kindlasti veidi eriline ka majanduslikus ja äristrateegilises mõttes?

Kuigi televisioonil on praegu kuldaeg − teleka vaatamine on vastupidi (eel)arvamustele kasvutrendis −, siis äriliselt on kindlasti käes murranguaeg. Uued meediumid ja tehnoloogiad sunnivad ka telejaamu otsima uusi lahendusi valemi “palju vaatajaid võrdub palju reklaamiraha” kõrvale.

Olles küll kirjutava pressi esindaja, tunnistan ja tean tele väge − juba ses mõttes, kuidas teles esinejaid tuntakse ja vahel lausa nagu adopteeritud pereliikmeiks peetakse. Kui palju vastab teie meelest tõele väide, et tele on maniakaalsete inimeste valdkond − ajakirjandus ja poliitika pidid seda olema? 

Maniakaalseks ma seda ei nimetaks, pigem põlemiseks. Nagu Ivar Vigla ütleb kõikidele uutele reporteritele: tele pole töö, vaid elustiil. Üheksast-viieni-suhtumisega on meedia sisulise/loomingulise poole peal võimatu hakkama saada.

Paistate väga intelligentne ja rahulik, aga kindlasti on teil olnud Kanal 2 juhtimise ajal hetki, mil hing hõiskab. Võite mõnd eriti uhket võiduhetke kirjeldada?

Superhetki on nendesse aastatesse mahtunud päris palju. Algul tundus iga väiksemgi edusamm nagu kullavõit ja ka viimastel aastatel oli piisavalt sündmusi, mille puhul šampanjapudelit avada. Aga kõige meeldejäävamad hetked on ilmselt aastatest 2006-2008, kui Kanal 2 tõusis suveräänseks liidriks: äriliselt läks väga hästi − oli ju buumiaeg −, tulid rahvusvahelised tunnustused ja tööpakkumised.

Teiega seoses meenub juhtum, mis oleks kui kuulsast vendade Coenite filmist “Põletada pärast lugemist”, kui käisite koos mitme teise Eesti meediajuhiga Moskvas konverentsil. Meedias räägiti palju teile seal kingitud sülearvutitest. Kas neid uurisid parimad IT-mehed, et seal ei oleks pahavara?

Tegelikult oli see 2009. aasta nn laptop´i konverents minule juba teine. Käisin samasugusel üritusel ka 2006. aastal ning see oli isegi oluliselt põnevama sisu − näiteks kohtumine toonaste presidendikandidaatide Medvedevi ja Ivanoviga − ja erilisema korraldusega. Teadagi olid Eesti-Vene suhted vahepeal drastiliselt muutunud ning seepärast tekkis hilisemal korral ka meediakära. Mul on kahju, et ajakirjanduse aur kulus sülearvutitest rääkimisele, mistõttu kohal käinud ajakirjanikud püüdsid kogu sündmuse pigem unustada. Samas oli vähegi mõtlevale inimesele seal Moskva konverentsil näha ja tunda, kuidas Venemaa on Ukraina sihikule võtnud.

Täpselt samamoodi, nagu 2006. aasta konverentsil “tõsteti esile” Gruusiat. Mina neid käike ei kahetse, oli palju põnevat ja õpetlikku, aga ka sürrealistlikult lõbusat. Mina pidin esinema ettekandega teemal “Digitaaltelevisioonile ülemineku kogemusi”, aga Venemaale omaselt jäi konverentsi see osa ajapuuduse tõttu ära, sest eelmisel õhtul oli toimunud pidulik väljasõit… Arvutite osas leppisime kõik juba saamise hetkel kokku, et e-posti ja koduseid arvutivõrke nendes ei kasuta. Ja Eestis lasime need IT-meestel tõesti üle vaadata, aga sealt ei leitud midagi.

Venemaal on televisiooni “hellitav” nimi kehtivasse režiimi kriitiliselt suhtujate jaoks zombojaštšik ehk zombie-kast. Millal on televisioon mürgine ja millal tänuväärne?

Tele on kindlasti kõige võimsam meedium ja samas inimestele kõige kättesaadavam meelelahutus. Räägitagu internetist ja sotsiaalvõrgustikest mida tahes, on seal pilt siiski väga killustunud. Ühel ajahetkel korraga tohutult inimesi haarata suudab ainult tele. Seepärast on väga oluline ajakirjanduslik sõltumatus. Kohe kui keegi saab liigse kontrolli, võib juhtuda see, mida näeme Venemaal − isegi pealtnäha lihtne meelelahutus edastab “õigeid hoiakuid”.

Kui palju te ise telekat vaatate ja kui palju seda teevad − st tohivad teha − teie lapsed?

Eks minu uued telekavaatamise harjumused hakkavad nüüd välja kujunema. Töö tõttu vaatasin kõike, mis nii enda kui konkurentide kavas uuemat ja olulisemat, lisaks uute ideede leidmiseks ka muude maade programme. Kindlasti jälgin ka edaspidi uudiseid, ajakirjanduslikke saateid, head meelelahutust ja olen jätkuvalt tubli tugitoolisportlane. Lastele ma erilisi piiranguid peale pole pannud, töö mõttes tuli nende vaba valiku jälgimine isegi kasuks.

On teil oma lemmikseriaal?

Paraku on seriaalidega enamasti nii, et nende vaatamine nõuab järjepidevust ja/või aega. Juhtub tihti ka seda, et heale hooajale järgneb keskpärasem. Sestap olen eelistanud neid, kus iga osa on pigem omaette lugu. Rõõmuga vaatan näiteks “Kööki”. ETV-le olen tänulik Skandinaavia krimisarjade eest.

Milliseid Kanal 2 tooteid tahaksite uhkusega esile tuua?

Kõik saated on olnud n-ö oma aja peegeldused. “Reporter” kasvas välja mingist üldisest tunnetusest, et kuivad ja kantseliitlikud uudistesaated ei peegelda päriselt kogu elu. Buumiajal tegime saadet “Tantsud tähtedega” − glamuuri ja sära oli kõikjal. Majanduslikult raskematel aegadel oli tele paljuski meelelahutaja rollis − sündisid kodumaised sarjad, näiteks “Pilvede all”. Viimastel aegadel on inimesed tahtnud taas rohkem ise mõelda, siit on sündinud ajakirjanduslikud saated “Radar” ja “Roaldi nädal”.

Kuidas iseloomustada meie telemaastikku − just naabritega võrreldes? 

Eesti televaatajatel on väga vedanud. Konkurentsi tõttu pakuvad kohalikud suured telejaamad väga head, mitmekülgset ja palju kallimat programmi, kui see rahvaarvu ja majanduslikku võimekust arvestades loogiline oleks. Võrreldes Läti, Soome ja Rootsiga, on eestlase teleekraanil igal õhtul märkimisväärselt suurem valik kodumaist teletoodangut. Venemaaga me muidugi ei võistle, aga sealne süsteem on teistsugune − polegi mõtet tavasportlast ja dopingutarvitajat võrdlema hakata.

Mäletan, et Kanal 2 valgustas väga asjalikult ja põhjalikult Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi nörritamise juhtumit, kui linna ainsa eesti kooli etteotsa pandi 2005. aastal märgiliselt täiesti vale inimene ja päälegi ei lastud direktorina jätkata hinnatud Sirje Jõemaal − ilmselgelt poliitilistel põhjustel. Kas Kanal 2 kohalolek ja teema ülevalhoidmine sõltusid kuidagi ka sellest, et tegu on kooliga, mille olete lõpetanud?

Selle sündmuse lõid ja hoidsid üleval ikka kohalikud inimesed ning kohalikud kired. Nii küüniline, kui see ka ei tundu − poleks aktusel “mässuks” läinud, oleks see teema ajakirjanduses üsna vähe kajastust saanud. Meediajuht ei saa talle isiklikult lähedaste teemadega väga tegelda − see tekitab ebausaldusväärsust isegi oma ajakirjanike silmis, rääkimata avalikkusest. Minu taustateadmistest ja kontaktidest oli abi selles mõttes, et ajakirjanikud said oma tööd efektiivsemalt teha.

Millised mälestused teil endal sellest soliidse ajalooga koolist on?

Sellel koolil − ja tema positsioonil Ida-Virumaal − on minu kujunemisloos väga eriline koht. Siit saadud hariduse kvaliteet oli väga kõrge, selle eest suur tänu kõikidele õpetajatele. Samas oli taustaks olukord, kus Kohtla-Järvel oli see vaat et viimane “eestlaste kants”, muu Eesti silmis aga üks “venelaste värk”. Kõik see motiveeris esindama kooli kõikvõimalikel konkurssidel ja võistlustel, korraldama koolisiseseid üritusi, hoidma mingit seletamatut kooli vaimsust. Erksamalt on mõistagi meeles keskkooliaegsed mälestused, enamik neist seotud toonaste väga heade klassikaaslaste ja klassijuhataja Kersti Võluga.

Ema on teil armastatud matemaatikaõpetaja Anne Oru, kes õpetab ka praegu samas koolis. Kas see võib koolipoisi elu ja tööd ka segada, kui ema on samas koolis õpetaja?

Raske on kõrvaltvaatajale seletada, aga eks keeruline selline roll ikka on. Mitte ainult koolipoisile, vaid ka emale. Õnneks saime vist enam-vähem hakkama mõlemad.

Kelleks mõtlesite saada varasemates kooliastmetes?

Algul käis see mööda tavapärast poisi mõtterada: tuletõrjuja, autojuht, sportlane. Aga teismeeas tuli kunstivaimustus peale. Maalida ma ei osanud, kuid sisekujundus tundus miskipärast väga põnev.

Kas teil suure juhtimiskogemusega inimesena on soovitusi Ida-Virumaa elu parandamiseks? Mis on selle maakonna ilu ja mis valu?

Usun, et päris paljud minuealised, nüüdseks Ida-Virumaalt eemal elavad ja töötavad inimesed on mänginud mõttega tulla siia tagasi. Teha midagi ägedat ning näidata kõigile, mida see piirkond tegelikult väärt on. Paraku oleme aasta-aastalt üha enam seotud muude rutiinidega ja tagasituleku mõte tiksub üha vaiksemalt. Sestap tuleb ausalt tunnistada end kõrvaltvaatajaks ning soovituste jagamine oleks kohatu. Küll aga olen vaimustunud kõigist neist, kes Ida-Virus tegusid teevad, ja neid tegusid, mis silma paistavad, pole üldse vähe.

Kui palju on teile juba uusi pakkumisi tehtud? Mis valdkonnas näete end järgmisena?

Uusi pakkumisi on tehtud, aga hetkel olen puhkerežiimil. Minule pole valiku puhul tähtis, et see oleks juhipositsioon. Usun, et oleksin mõnes valdkonnas ka spetsialistina üsna hinnatud.

Kui palju on teil õnnestunud seni oma juhtimistarkust jagada? Ei ole vist väga universaalseid tarkusi ses vallas?

Ma pole väga palju juhtimisloenguid kuulanud ja -raamatuid lugenud. Miskipärast tundub, et ka selles valdkonnas käib asi tihti mingi trendikuse põhjal, vahel on moes ruuduline, siis triibuline ja seejärel mummuline. Mingid põhitõed on kindlasti olemas, aga suurema osa määrab ikkagi inimese enda olek ehk “käekiri”. Seda viimast on raske edasi anda, sest see kipub erinema raamatutarkusest.

Meie ühine sõber ja teie sugulane Ken Saan ütles just, et kutsus teid Aafrikasse. Tahtsin aga küsida, milline on olnud seni teie n-ö elu reis.

Jälle peab kiitma oma kooli. 1987. aastal sain sõita kooli delegatsiooniga Soome Kohtla-Järve sõpruslinna Outokumpusse. Sel − Nõukogude okupatsiooni − ajal oli see ikka vägagi eriline elamus ja veel olulisem kogemus. Me ei osanud kohati termosest kohvigi kätte saada, rääkimata siis kõigest muust põnevast ja kirevast.