Ago Gaškov 15. veebruaril esilinastuva sõjafilmi "1944" massistseeni osalisena Omakaitse mehe vormis. Sel nädalal vapustas paljusid televaatajaid uudis, et 27 aastat truult Eesti Rahvusringhäälingut teeninud Ago Gaškov suundub teletöölt Ida-Viru maavanema nõunikuks. On ju mees saanud rohkem kui veerandsajandi jooksul Virumaa näoks suures Eestis ja ERRi visiitkaardiks maakonnas. Räägime temaga piiridest.
Nüüd kuulud klubisse “27”, kus on juba näiteks Jimi Hendrix, Janis Joplin, Jim Morrison, Aleksandr Bašlatšov, Kurt Cobain, Amy Winehouse ja teised staarid − ainult et nemad surid selles vanuses, aga sina töötasid nõnda palju aastaid Eesti Rahvusringhäälingus…
Nagu ma juba Põhjarannikule ütlesin, ei leidnud ma oma kalendermärkmikust, et mul seisaks peagi ees kohtumine surmaga. Kurt Cobain pani ise käe enda külge, mina tegin samuti ise otsuse, aga see pole ajakirjanduslik enesetapp − mina ei tõmba rindejoont avalike suhete ja ajakirjanduse vahele. See on tänapäevane suhteliselt nõme väljamõeldis, et ühel pool on suhtekorraldus ja teisel pool ajakirjanikud. Tegelikult on suhteliselt nõme väljamõeldis jagada ühiskonda: Euroopas pole klassikaliselt klassi- ja grupiühiskonda ning demokraatlik riik ei peaks olema ka klubiühiskond. Teame hulgaliselt avalike suhete nõunikke, kes on riigikogus, presidendi kantseleis, riigikontrollis, majandusministeeriumis − need inimesed on olnud ajakirjanduses ja teavad, missugune huvi ja vajadus on ajakirjanikel.
Aga võib-olla tegi töö Virumaa − eriti aga Ida-Virumaa korrespondendina sinust PR-töötaja, sest pidid sageli kaitsma maakonda ülejäänud “kurja ja mõistmatu” Eesti eest? See töö oli samuti mingit laadi suhtekorraldamine.
Kas sinu töö ei ole suhtekorraldamine? Kui sa teed hea intervjuu mõne Venemaa tuntud tegelasega, on see perfektne/permanentne suhtekorraldus. Sa näitad eestlastele, et mitte kogu Venemaa pole Putin või Medvedev või − jumal hoidku − mingi Dugin või Gundjajev. Sa näitad, et seal on inimesi, kellest on meil kasu, kellel on meist kasu − see on ju suhtekorraldus. Isikuintervjuu on alati mingil määral selle inimese suhete korraldamine, tema näitamine. Võib-olla sa ka küsid asju, mida suhtekorraldaja ei tahaks avaldada, aga klassikud on ammu öelnud, et infosalastamine on tänapäeval suhteliselt mõttetu; see tuleb ikka mingil hetkel välja.
Juba küberneetika isa Norbert Wiener ütles, et informatsiooni puhul on protsess olulisem kui säilitamine ehk siis pole sellist Maginot’ liini, mis meid infoväljal lahutaks. Tegelikult ei kaitsnud see ka Prantsusmaad sakslaste eest, kes sõitsid sealt rahulikult läbi ja vallutasid Pariisi. Need riigid, kus info on võrdlemisi avalik, elavad enamasti hästi. Euroopa on traditsiooniliselt avalik, aga see Euroopa lõpeb Narva jõe peal ära. Hea suhtekorralduse juurde käib hea infovahetus ja hea ajakirjanduse juurde käib info jagamine. Mis seal siis vahet on?! Kus see rinne on?
Sul ei ole ajakirjandusharidust, kas see on olnud “puue” või tulnud hoopis kasuks?
Teadmised ei tule kunagi kahjuks ja alati on hea, kui valdad mitut asja.
Sinu äsjane ülemus, ERRi uudisteprogrammi juht Urmet Kook ütles sind iseloomustades: “Ago polnud alluvana kindlasti kõige lihtsam inimene, aga ma hindan teda kõrgelt, sest ta on väga erudeeritud ja selgete põhimõtetega.” Kust see eruditsioon pärineb?
Ega ei saa öelda, et Eestis oleks omal ajal antud halba kõrgharidust − siin on kogu aeg jagatud head haridust. Arvan, et Tartu ülikooli bioloogia-geograafia teaduskond andis hea hariduse. Kõik mu kursusekaaslased on elus head tööd teinud. Mul oli juba ülikoooliajal väärt võimalus tunda kadunud Hardo Aasmäed. Volli Kalm, Tartu ülikooli praegune rektor, oli meie kursuse juhendaja, tean teda aastast 1982.
Oled tuntud reisihimulise mehena − tean sinu armastust näiteks endise Jugoslaavia riikide vastu ja Euroopas oled külastanud 22 riiki. Mainisid juba enne piire − küll inimeste sees ja vahel −, aga kui tinglikud on need riikide puhul?
Bosnias on ühel pool tänavat moslemi kohvik: inimesed istuvad, joovad kohvi. Kui lähed sinna, teadmata, kellele see kohvik kuulub, ja küsid seal õlut, ei juhtu sinuga midagi hirmsat, sulle lihtsalt öeldakse: “Sorry, seal teisel pool tänavat saab õlut.” Tähendab, piir võib olla ka tänava keskjoon; see on kultuuripiir. Valgas lähed üle Konnaoja ja − kurat, nad ei räägi sinuga enam eesti keelt. Seal on oja piirijoon ja aeg-ajalt on seal olnud ka piiripunkt. Valga-Mõniste-Võru maantee kulgeb 6-7 kilomeetrit piki piiri: ühel pool on Läti surnuaed, teisel pool Eesti oma. Mis seal surnutel vahet on? Lihtsalt tee…
Sõjaeelsest ajast räägitakse lugu, kuidas üks mees tuli hobusega Valgast ja tahtis sõita Karulasse. Tee peal oli vaja vett lasta, läks lõuna poole teed, aga piirivalve ajas tagasi: “Mine kuse Eestis!”
Meil siin on jõgi. Narvas võib Huntingtoni järgi tsivilisatsioonide piiri ületamine võtta kummaltki poolt kümme minutit kuni kaks tundi. Piirid jooksevad igal pool: inimeste sees, riikide ja kultuuride vahel, aga tegeliku riigipiiriga nad tavaliselt ei ühti.
Kuidas sina tõmbad piiri kahe Virumaa vahele?
Halduspiir jookseb Padaorus ja Koogu mõisas, aga vaimne piir võib joosta keset Rakveret või Narvat. Pärast seda olen uudistes Virumaa lahutamist vältinud, kui umbes 2005 lugesin enda Rakvere uusaasta tulevärki kajastanud loo taustal pildi all jooksvalt ribalt “Aktuaalses kaameras”: “Suurim ilutulestik oli Ida-Virumaal Rakveres.”
Enne seda oli Juhan Parts Kundas Estonian Celli avamisel öelnud: “Kundas Ida-Virumaal.” Aga mina läksin 1982 või 1983 Kundasse lugu tegema. Tulin bussist maha, oli sombune detsembripäev, oli nii kole, et tegin suu ehmatusest lahti, sest sellist tolmu ja jahu ma polnud näinud. Ja kui ma suu kinni panin, siis krigises klinkritolm hammaste all. Aga see pole enam ammu nõnda. Igasugused arvamused, et põlevkivi- või tsemenditööstuses ei tehta midagi keskkonna heaks, on sulaselge jama.
Tänapäeval on mul käes kolme tikutopsi suurune telefon ja see teeb miljon korda rohkem kui see arvuti Nairi-2, millega ma 1979. aastal ühe semestri jooksul programmeerimist õppisin. Keskmisesse tuppa ta mahuks ära, aga siis ei mahuks sinna enam inimesi. Samasugused tehnoloogilised muutused on aset leidnud põlevkivitööstuses.
Kas sa suhtusid korrespondendi ametis mõlemasse Virumaasse ühesuguse tundega − neid uudistes kajastades? Kas sa olid seda tehes enda arvates objektiivne?
Me kõik räägime, et ajakirjandus peab olema objektiivne, aga subjektiivsus algab juba informatsiooni, lugude, pildi ja intervjueeritavate valikuga. Sa valid ikka need, kes sinu arvates ekraanile sobivad, ja see on alateadlik, automaatne valik. Sa ei võta ju intervjueeritavaks inimest, kes ütleb vaid “jah”, “ei” või “möh”. Juba see on subjektiivsus. Samuti on loomulik, et inimesel on teema, mis teda rohkem huvitab, kus ta tunneb end rohkem kodus; millest ta arvab, et suudab seda paremini valgustada. See on subjektiivsus.
Nõnda on kogu maailm subjektiivne, aga tuleb püüda olla võimalikult neutraalne ja objektiivne. Televisiooni uudisteprogrammis, raadios või ajalehes tasakaalustab asja see, et kanalis töötavad eri inimesed. Ühe inimese arvamus on tahes-tahtmata mingil määral subjektiivne, aga mida suurem kanal, seda objektiivsem see on. Ühe mehe ajaleht näiteks ei saa olla objektiivne.
Üks sinu viimaseid kajastusi ERRis oli tuhamägede talvise tantsupeo oma. Selle korraldajad räägivad igal aastal, et tantsitakse lepituseks maavaimudele, sest oleme maapinnast kaevandades nõnda palju kahju teinud. Samas just levis graafik, mille järgi on Eesti Euroopa Liidu energiasõltumatumaid riike. Kas me ikka oskame leida õige tasakaalu loodushoiu ja hädavajalike energiaallikate kaevandamise vahel?
Arvan, et suur osa maailma kütusest on üles ehitatud ikkagi loodusvarade mõistlikule kasutamisele. Sama arvuti siin laual, diktofon, millega sa salvestad − kõige valmistamiseks on kasutatud naftat, räni, hõbedat, kulda, vaske, ning see kõik on saadud tänu kaevandamisele. Nüüd juba vahest osaliselt ka tänu jäätmete taaskasutamisele. Ilma selleta neid vahendeid poleks. Rohelist ideoloogiat jutlustades kasutame seadmeid, mille tegemiseks on kuskil maale haiget tehtud, ja kui saadame meilitsi paarimegaseid kassipilte, siis töötlus, arvutid, mis kuuma puhuvad, serverid kuskil, mida jahutatakse, kulutavad ämbritäie kivisütt. Samas on saadetud foto väärtus väike.
Ütled tagasihoidlikult, et ei tea, kas sinu töö on miinimum kahe maakonna elu mõjutanud. Aga mis võiks olla ajakirjaniku kõrgem eesmärk?
Inimene teeb tööd mitmel eesmärgil: et tal oleks tegevus, soovitavalt selline, mis teda huvitab; teiseks, et ta suudaks ennast ja oma peret selle tegevusega toita. Veel räägitakse ka missioonitundest. Kõik need kolm asja on olemas: isiklik rahulolu, isiklik heaolu ja missioon. Kujutan ette, et vabatahtliku töö juures on olemas missioonitunne ja isiklik rahulolu. Äri juures on peamine ikkagi lõppude lõpuks tulu ja isiklik heaolu. Ajakirjanduses, ma arvan, on oluline siiski missioonitunne − üritad midagi teha.
See võib kõlada totralt, aga sa üritad mingil moel maailma muuta. Maailm, mida muudad, on tegelikult inimeste teadvus. Sa ei muuda konkreetselt ei ilma ega kliimat. Kliimat sa pigem kahjustad, kuna tänapäeva infotehnoloogia jaoks, kust kaudu jookseb kohutav ports igasugust jura, kaevandatakse kohutaval hulgal vaestes riikides maavaru; selle värgi panevad oma peente näppudega kokku vaesed inimesed, kes võivad olla ka lapsed. See on õudne! Siis tuleb valge inimene ja saadab oma 10megaseid kassipilte ja reostab inforuumi.
Oled öelnud, et pärast koomat, kuhu sind raske haiguse tõttu 2012. aastal ravi huvides viidi, näed maailma teisiti?
Paljud sellised asjad, mis mind varem väga ärritasid: et näiteks eesti keeles on mõnel pool raske asju ajada või georgi ehk koloraado lindid… Praegu mõtlen, et mis siis, kui inimene oma meelsust näitab. Kas on parem, kui ta hoiab seda varjus, kust see mingil hetkel välja plahvatab? Mõned käivad selle lindiga, me ei pea seda heaks kiitma ja me ei kiidagi seda heaks, aga kas ma peaksin sellest vahule minema?!
Kui me sellest leili läheme, on see lint oma ülesande täitnud. Ühel hetkel, kui me seda ei märka, märgatakse ka seda, et see pole efektiivne meetod, ja see sureb välja. Ja keel on selline asi, mida sunniviisil selgeks ei tee. Keel on piiriületamise võimalus − kui sa oled end sellest võimalusest ilma jätnud, on see sinu isiklik mure. Aga selge, et ühel hetkel peab kaks koolisüsteemi meie riigist kaduma. Muidu oleme nagu buss Pretorias aastal 1974, kus neegrid on üleval ja valged all. See on jällegi segregatsioon − piiri tõmbamine rahvuse ja mingi kuuluvuse alusel.
Sõnad “piir” ja “piiritus” said tahtmata meie intervjuu juhtmotiiviks.
“Kus ei ole pead, / on peatus. / Tegemata teod / on teotus. / Oma näota olek − / näotus. / Pole piiri − / piiritus. / Lõpeb luule − / luuletus,” kirjutas Rein ja Mihkel Raua vanaisa Mart 1965. aastal.