“Oleks suhteliselt igav pildistada seda, mida on juba kümneid ja sadu kordi pildistatud,” otsib Urmas Tartes metsast ahaaefekti. 

Kauaaegne bioloogiaprofessor Urmas Tartes lõpetas seitse aastat tagasi maaülikoolis tudengite õpetamise ja tegutseb sestsaati vabakutselise loodusemehena, uurides ja pildistades talvel tegutsevaid putukaid ning tutvustades neid sõnas ja pildis nii Eestis kui maailmas.

Mille poolest see mets siin Ilmatsalus, kus me praegu juttu ajame, teile oluline on?

See on mu kodu lähedal. Talvel on päevad nii lühikesed, aga see pool tundi jõuan ikka jalutada. Päeva jooksul  käin vahel kahest kohast läbi: see siin on põhiline ja teine koht  on teisel pool Emajõge Laeva metsas. Need on ühed talvise putukaelu parimad kohad.

Kas talviseid putukaid ongi siinkandis rohkem või on teil siin need kohad teada?

Ma arvan, et need on mul teada. Kui kusagile mujale lähen, siis muidugi vaatan jõudumööda ka sealkandis ringi. Aasta alguses käisin näiteks Narva lasteülikoolis rääkimas, siis vaatasin tee peal ka talveputukate kohti. Selisoo serval oli väga hea koht.

Kodukoha lähedus annab suure eelise, sest ilma ei saa ju prognoosida. Talvine päev on niikuinii lühike, pikki sõite ei jõuagi teha. Teine kodukoha eelis on see, et siin sa juba tead, keda, kus ja mismoodi võib oodata.

Need on ikkagi kindlad kohad, kus talviseid putukaid võib kohata?

Kooslus, elupaik on oluline. Üks lihtne asi:  ei tohi olla koht, kus heina niidetakse, vähemalt sügisel. Kui rohi kuivab ja selle peale sajab lumi, siis rohu all jäävad maapinnale käigud ja  rohu sees saavad kõik need talvetegelased elada ja käia. Niidetud muruplats on täiesti mõttetu koht, seal ei ole mitte midagi ega mitte kedagi [naerab].

Aga kui selle kuivanud rohu peale talvel lund ei tulegi, küll aga tuleb kõva külm − mis neist putukatest siis saab?

Ega sellest midagi häda ole, siis nad lihtsalt ei tegutse. Kes on külmaõrn, saab hiireurgu pugeda, nad ei pea kogu aeg pinnal olema. Kui on külm ja palju lund, siis ei ole probleemi, sest lume all on alati soe. Kui on ilma lumeta külm ja tuleb nädalapäevad miinus 25 ja 30, siis see roogib putukamaailma kõvasti. Nagu näha on, siis nad elavad liigina selle üle. Ma pean silmas neid, kes aktiivsemad on. Sellele, kes on liikumatult puhkeseisundis, on külm ilm pigem parem.

Mõte talvel tegutsevatest putukatest on pisut ootamatu − kui mõni toas uimerdav kärbes välja arvata, pole putukaid sel aastaajal eriti märgata.

Põhjus, miks talveputukad mulle endale põnevust tekitavad, ongi just seesama ahaaefekt. See on olnud avastusretk mulle endale, samuti klassikaline näide, kuidas piltide tegemise kaudu saab maailma avardada ka teistel inimestel. Oleks ju suhteliselt igav minna ja pildistada seda, mida on juba kümneid ja sadu kordi pildistatud. Talveputukate maailm on aga selline, et kui lähen kusagile esinema, saan auditooriumile öelda, et neid pilte, mida te siin nüüd näete, ei ole te mitte kunagi  kusagil varem näinud.

Inimene vaatab maailma ikka oma pilgu läbi. Kui ta vaatab filmi pingviinide elust, siis mõtleb, et oi, kui külm ja vastik − aga nemad on selliseks eluks kohastunud. Nii on ka talveputukad  kohastunud ja sellised kohastumised on põnevad.

Kui palju selliseid talvel tegutsejaid võib olla?

Ma hindan, et Eestis võib olla paarsada liiki, kes on oma aktiivsuse spetsiaalselt talveks  ajastanud. Ega neid kokku loetud ole, Eestis süstemaatiliselt talvise putukauurimisega ei tegelda. Üldse tegeldakse maailmas sellega väga vähe. Esiteks peavad kõik teadlased ja õppejõud talvel ülikoolis õpetama, pole aega väljas käia. Teiseks, kui on projektipõhine uurimine, tehakse projekt kaheks või kolmeks aastaks − ja juhtub, et sellest kolmest aastast kahel ei olegi sobivat talve. Mul on selliseid talvesid siin kümne aasta jooksul mitu olnud, kus terve talve ei olegi võimalust välja minna. Sügisel tuli paks lumi maha, kogu aeg oli külm ja lume peal elu peaaegu ei olnud.

Millised talved putukate pildistamiseks sobivad?

Et talvine elu oma täies hiilguses käiks, on vaja 10-15 sentimeetrit lund. Vahepeale on vaja sulailmaperioode, nädalapäevad sula kuus − sulailmaga tulevad putukad välja.

Miks need putukad on talviseks eluks kohastunud?

Evolutsioon proovib läbi kõik võimalikud variandid. Enamik nendest proovidest läheb untsu ja me ei saa neist kunagi teada, kuid mõni jääb alles. Loodus ei salli tühja kohta, mis tähendab, et kui on selline talvel tegutsemise võimalus, siis see võetakse kasutusele.

Kui vaatame pikemalt tagasi, siis selliseid jahedamaid perioode on meil olnud varemgi, jääajad on kordunud. Jaheda kliimaga kohastumine on möödapääsmatu vajadus. See on elurikkuse võlu: kui meil siin ei saa olla troopilisi suuri liblikaid, siis see-eest saavad olla lumekirbud ja talikoonlased  ja lumekärbsed, keda ei ole troopikas.

Nendele endile peaks selline kohastumus ju vajalik olema.

Kõik loomad elavad selleks, et sugu jätkata. Kui on võimalik seda teha talvise tegutsemise käigus, siis miks mitte. Talvel on mitmeid eeliseid, näiteks ei ole nii palju linde, kes putukaid sööks. On ka selliseid putukaid, kes võtavad täit mõnu nii soojast kui külmast aastaajast. Näiteks mõned liblikaliigid on sellised, kelle röövikud tegutsevad ka talvel, valmikuelu ja soojätkamine on ikka soojal aastaajal. Rohukedrik on selline vahva liblikas, kes tegutseb aasta ringi, tema röövikud talvituvad lumes. Sellise käitumise eelised on võimalik selgelt välja tuua: lume sees on steriilne nagu operatsioonisaalis, seal ei ole seeneeoseid ega baktereid, sellega välditakse, et mõni seen võiks kasvama hakata, mis on talvituvatel putukatel küllaltki suur oht.

Kuidas teie lumeputukateni jõudsite?

Minu suur eelis on, et olen õppinud bioloogiat, kõige kõrgemate diplomiteni välja. Olen ainuke doktorikraadiga loodusfotograaf, Eestis vähemalt. See haridus annab võime seda maailma tajuda ja avastada ning mingil määral tunnetada.

Seda, et on olemas lumel tegutsevad putukad, teadsin juba ülikooliajal, aga siis piirdus see teadmisega, et esimesed tulevad välja varakevadel. Ise looduses käies nägin, et asi on natuke teistmoodi.

Aga suvised, sügisesed, kevadised putukad?

Loomulikult on ka suvel palju põnevat, mida pildistada, aga uudsuse momenti ei ole. Olen mõõduka teadlikkusega püüdnud suurendada enda fotokogus looduses tehtud päevaliblikaliikide osa. Eestis on neid üle saja, minul on nendest pildi peal natuke üle kaheksakümne. Liblikapildistajaid on palju teisi ka, nendel piltidel on sageli suurem lisaväärtus mulle endale.

Kas putukahuvi oli juba siis, kui ülikooli läksite?

Juba põhikoolis teadsin, et lähen bioloogiat õppima, Nõo keskkooli reaalkallakuga klass oli väga selge ettevalmistus selleks. Juba siis huvitasid mind putukad, ennekõike paelus nende talitluse pool, füsioloogilised mehhanismid.

Ema-isa olid õpetajad, üks minu suuremaid huvikoole oli maavanaema juures. Just seal sain täieliku huvihariduse. Seal oli võimalik meisterdada, puutööd teha, käisime jõe ääres kala püüdmas, seenel ja marjul. Kõige selle juures tundusid putukad kõige kutsuvamad − ja on seda jätkuvalt.

Putukate maailm on pisut salapärane, ega neid pisiolendeid väga märgatagi. Mõni inimene aga kardab putukaid lausa paaniliselt: ämblikke, kõrvaharke, prussakaid… Miks see nii on?

Putukakartus ei ole kaasa sündinud, see tekib hiljem, elu käigus.

Putukate maailm on küllaltki tundmatu, õudus- ja fantaasiafilmides on seda ära kasutatud tihtipeale putukaid füüsilise poole pealt suuremaks muutes − sealtkaudu on hirmutunne lihtne tekkima, eriti kui puudub üldine arusaam sellest maailmast ja liigist täpsemalt.

Kuidas kliima muutumine putukate maailma mõjutab?

Putukad ise on mõnes mõttes kõige kindlamaks indikaatoriks nende muutuste puhul, eriti levikuareaalide nihkumine põhja poole. Järjest rohkem leiame Eesti loodusest uusi liike, kes tulevad loomulikult lõuna poolt, laiendavad oma areaale. Kui ma ülikoolis õppisin, kaheksakümnendate keskpaigas, oli üks ilus punase-mustatriibuline lutikas, triiplutikas, väga suur haruldus − teda oli võimalik näha üksnes Ruhnu saarel ja seal ka ainult paaris väga konkreetses kohas. Nüüdseks on ta üks tavalisemaid lutikaid kogu mandril.

Üks hilisemaid kaheksajalgseid tulijaid on herilasämblik, keda meil veel kümme aastat tagasi ei olnud, nüüd on ta meil läänerannikul tavaline.

Ise olen just nimelt pildistamise kaudu saanud Eesti faunasse uue liigi lisada, koostöös kolleegidega, kes aitasid määrata − see oli küürkärbes. Ühel sügisel leidsin ta siitsamast metsast.

Kas pildistamiseni viisid teid samuti putukad?

Siin oli kaks etappi. Kõigepealt jälle kodune mõjutus: isa oli hobifotograaf ja minagi natuke proovisin, aga päris külge see siis ei jäänud. Uuesti tekkis huvi ülikooliajal; siis hakkasin endale tegema putukakogu − see oli suur motivaator.

Enda huvides ei ole ma putukaid kunagi nõela otsa ajanud. Ülikooli praktikumides küll, ja mul ei ole selle suhtes mingit tõrksust. Need asjad täiendavad teineteist. Nõela otsa panejaid on piisavalt ja kui sul on võimalik kõrvale näidata pildiliselt elavat putukat, tema ümbrust ja tegutsemist, siis see on lisaväärtus.

Makrofotograafiaga tegelejaid vist väga palju ei ole.

Eestis neid ikka õnneks on, näen seda nii fotovõistluste žüriis istudes kui ka sotsiaalmeedias.  Süsteemset pühendumist nii palju ei ole. Lähipildistamine on alustamiseks finantsiliselt kõige odavam, aga hätta jäädakse teadmiste poolega. Objekti tundmine on oluline, häid pilte saab teha sellest, keda või mida sa tunned.

Pilt ei ole minule eesmärk omaette, pilt on vahend, et saaksin oma lugu rääkida. Pildi ja teksti vahe ongi see, et mingi putuka kirjeldamiseks peaksin pika jutu rääkima, aga pildi järgi saab igaüks palju kiiremini aru.

Kui ma veel töölepingu staadiumis olin, sain minna välja pilti tegema siis, kui vaba aega oli. See on umbes nagu klaverimänguga − pead tunnetama seda pilli. Fotoaparaadiga on sama lugu: kui lähen pildistama, ei tohi enam mõelda, millist nuppu vajutada, kõik peab tulema automaatselt. Pean olema valmis võtma fotokotist õiged asjad ja pildi kätte saama, sest seda antakse võib-olla viieks sekundiks. Seda vilumust peab kogu aeg treenima.

Seitse aastat tagasi hakkas töö teil hobi segama, jätsite professoriameti maaülikoolis sinnapaika ja nimetate end sealtmaalt vabakutseliseks loodusemeheks.

See oli valik kahe hea vahel. Ma sain väga selgelt aru, et kui ma tahan olla maailma parim putukapildistaja, siis ma ei saa samal ajal olla maailma parim professor. Ja vastupidi. Sa pead pühenduma mingile asjale, siis sa jõuad kusagile.

See oli väga raske valik. Sidemed maaülikooliga ikkagi jätkuvad: räägin tudengitele fotograafiast kui teadusliku töö dokumenteerimise vahendist.  Teine loeng on loodusfotograafia Tartu kõrgemas kunstikoolis. Minu varasem elu on andnud selle vundamendi, mille pealt saan teha kõike seda, mida ma praegu teen: teadmise loodusest ja ühiskonna toimimisest, samuti  suhtevõrgustiku − ma tean, kellelt abi küsida, kui oma teadmistest väheks jääb.

Laias laastus on mu tegevusel kolm jalga: üks on õpetamise pool − loengud ja koolitused −, teine on kirjutamise pool − raamatud ja artiklid −, kolmas on esinemiste pool − loodusõhtud.  Küllap on mul õpetamise ja harimise pisik endiselt sees, see on ilmselt vanematelt päritud; soov seeläbi maailma paremaks muuta − see on motivaator number üks. Looduses on nii palju põnevat, mis väärib avastamist ja mida igaüks võib-olla ei leiagi. Ilmselt on mingi edevus ka [naerab].

Kellest teil pole seni veel õnnestunud head pilti saada?

Eestimaal on umbes 25 000 liiki putukaid, nii et enamik on veel pildistamata. Mind otseselt ei võlu saada uus liik pildile, vaid oluline on lugu selle pildi juures. Mul läks seitse aastat aega, enne kui leidsin talikoonlased − talve ikoonloomad, kes paarituvad ja munevad talvel. Möödunud sügisel kohtusin esimest korda lumekärbestega, kes on väga klassikalised talveputukad.  Ideesid on igasuguseid, mida pildistada tahaks − aga enne munemist pole mõtet kaagutada.

Kaheksa aastat tagasi tõi foto lumekirbust teile vägeva tiitli − Londoni loodusmuuseum nimetas teid aasta loodusfotograafiks. Mis teie elus pärast seda muutus?

No ma sain kuulsaks [naerab].  Auhindadega on nii, et… Esimene oli “Looduse aasta foto” peapreemia aastal 2002, mis oli minule väga märgiline tähis, sest fotograafias olen ju iseõppija. Londoni auhind… Pole olemas ühtki loodusfotograafi, kes alateadlikult ei unistaks selle saamisest. See tunnustus käib minuga kaasas kogu elu, on jälle üks osa vundamendist, enesekindluse kasvataja. Et ka siin Eestis saab teha asju, mis maailmas korda lähevad, et ma olen võimeline seda maailmatasemel tegema.