Kuu aja eest avas Alar Jõhvis Jewe kaubanduskeskuses puuetega inimeste abivahendite kaupluse. 

13 aastat tagasi juhtus nii, et Alar pääseb liikuma vaid ratastoolis. Juhtus isegi hästi, sest arstide hinnangul oleks tast vabalt võinud saada eluaegne voodihaige. Praegu on ta ettevõtja, kes teeb ja toimetab nii Tallinnas kui ka Jõhvis, olles tööandja viiele inimesele.  

See juhtus ühel aprillikuu õhtul.

Alar Veski koolikaaslane Väike-Maarjas oli saanud vana Ameerika auto omanikuks − suur ja lai teine nagu emalaev − ning kolm poissi läksid sõitma.

Päeval oli paistnud päike, õues istuti lühikeste varrukatega pluusi väel.

Õhtul külmetas.

Ühes kurvis trehvasid rattad asfaldi asemel jäätunud lompi ning auto paiskus kurvist välja, tagumise otsaga vastu puud.

Alari kättesaamiseks tagaistmelt tuli ta sealt välja lõigata.

Selgroog pooleks

Alar mäletab juhtunust üksikuid lõikusid.

Mäletab, et päästetöötajad midagi rääkisid.

Mäletab, et oli kiirabiautos.

Mäletab mõnd hetke Rakvere haiglas ja katkendlikult sõitu Tartusse operatsioonilauale.

Ta selgroog oli murdunud pooleks, krõpsti.

Katkised ribiotsad turritasid kopsus ning reieluu oli katki.

Arstid lappisid ta poltidega kokku, andes endast parima, kuid poisi emale polnud neil öelda midagi rõõmustavat.

Lamad ja ootad

Emale öeldi, et Alarist saab eluaegne voodihaige. Paremal juhul saab ta ratastooli istuma. “Sulle visatakse nagu ämbriga külma vett kaela, valmistatakse ette kõige hullemaks,” märgib Alar, leides, et igal juhul on see parem kui asjatult lootuse andmine.

Neli nädalat haiglas oldud, suunati ta Haapsalusse taastusravile. “Lamad ja ootad, millal tuleb järgmine protseduur: võimlemine, elektriravi, massaaž… Pärast neid lamad ja ootad, millal tuleb järgmine päev,” meenutab Alar, tõdedes, et arusaam sellest, mis on juhtunud, jõudis temani vähehaaval.

Esialgu ei saanud ta voodis külgegi pööratud, sest halvatud alakeha ei kuulanud sõna.

Taastusravi lõpu poole veeres Alar aga ratastoolis koos teiste saatusekaaslastega juba vabaõhukontserdile.

“Ma veendusin seal, et ma saan iseseisvalt liikuma, et ma saan hakkama. See teadmine andis jõudu juurde.”

Kaks ja pool kuud pärast avariid sai Alar lõpuks koju.

Siis aga algas väga aktiivne treeningprogramm, mis tähendas iga päev taastusraviarsti määratud harjutuste tegemist. Kolm korda nädalas tuli käia Tallinnas  trennis. Kõik see kestis üle kahe aasta, iga nädal, iga päev. Peale selle jätkas ta aasta pärast avariid õpinguid Väike-Maarja kutsekoolis ning sai infotehnoloogi diplomi kätte.

Aga sellega polnud midagi peale hakata.

Ükski tööandja ei öelnud vestlusel Alarile otse, et ta ei saa teda tööle võtta, sest ta on ratastoolis. “Ma mõistsin seda ise pärast tööülesannete tutvustamist, sest ka parema tahtmise korral jääksid kõik kaablid minust lae alla vedamata.”

Tööle sai ta lõpuks oma koduvallas Iisakus ühte metallkonstruktsioone ehitavasse firmasse, kus Alari ülesandeks oli arvutada kokku materjalikulu ja ehitusmaksumus ning teha hinnapakkumisi.

Firma kontor asus teisel korrusel. Et Alar oma tööpostile pääseks, esitati töötukassale projektitaotlus ning saadud rahalise toetuse eest ehitati lift.

Mitu aastat elas Alar vanematekodus Jõugal ning töötas Iisakus.

Kuni ühel hetkel sai aru, et vajab elus edasi liikumiseks kardinaalset muutust, kuid maal selleks võimalused puuduvad.

Kauplus Jõhvis

Ühe sõbra ema oli see, kes käis Alarile välja plaani, et ta võiks hakata müüma neid asju, mida isegi kasutab − puuetega inimeste abivahendeid.

Alar oli selle peale ka ise mõelnud.

Ta asutas firma LifeGear ja kolis Tallinna, kus tema koostööpartneriteks said hooldusasutused.

Firma kontor, aga ühtlasi ladu, oli Alari enda korter, kus ta lõpuks enam ratastooliga ringi liikuma ei pääsenud, sest kõik kohad olid mähkmekaste ja muud kaupa täis.

Alar üüris kesklinnas väikese kontori, 14 ja pool ruutu, ning jätkas ise müügitegevust, sõites üle Eesti hooldusasutuste vahet, tootenäidised seljakotiga kaasas, kuni jõud ei käinud enam üle ning tuli abiline palgata.

Kolme aasta pärast kolis Alar poole suuremasse ruumi ning ostis konkureerivast firmast üle tehniku-abivahendispetsialisti.

Tunamullu vahetas ta kontori ja laopinna asukohta veel kord, tegutsedes nüüd bussijaama juures üle 100 m² suurusel pinnal ning teenindades ka erakliente.

Kuu aja eest avas ta Jõhvis kaubanduskeskuses Jewe abivahendite kaupluse.

Nüüd annab ta tööd juba viiele inimesele ning lisaks abivahendite müügile tegeleb ta ettevõte ka kaldteede ja invatõstukite paigaldusega.

Ühe sangaga kruus, kahe sangaga kruus

Invatooted maksavad palju. Mitte et jaemüüjad tahaksid ratsa rikkaks saada ja nende juurdehindluse protsent oleks suur. Puuetega inimeste abivahendite hind on juba tehasest tulles kõrge. Alar toob näiteks ta kontorilaual oleva tavalise kruusi: “Kui sel oleks kaks sanga küljes, oleks hind juba mitmekordne.”

Ratastool, mille abil ta liigub, maksab 2500 eurot.

Riikliku toetuseta ei pääseks ükski füüsilise puudega inimene liikuma.

Alaril tuli oma liikumisvahendi eest maksta vaid 10 protsenti.

Jewes avatud kaupluses on tooteid alates sokijalgatõmbajast ja insuldihaigele mõeldud väikesest pallikesest, mida pigistades halvatud kätt treenida, kuni invaskuutrini.

Kui Alar ratastooli ostis, pidi ta esitama maavalitsusele riigipoolse dotatsiooni taotluse ning võtma kolmelt ratastooli müüjalt hinnapakkumise. “Maavalitsuses vaatas komisjon taotluse läbi ning saatis selle edasi sotsiaalministeeriumisse, kus asjakohane komisjon otsustas, kas sul on seda ratastooli ikka vaja või mitte. Kogu protsessi pikkus oli pool aastat,” meenutab Alari ning tõdeb, et ajad on muutunud. Nüüd tuleb taotlus teha sotsiaalkindlustusametile ning vastus tuleb 30 päeva pärast.

Käesolevast aastast on maha võetud ka maakondlikud piirangud abivahendeid müüva või rentiva ettevõtte valimisel. Inimene saab lõpuks ise valida, millisest sotsiaalkindlustusametiga lepingu sõlminud ettevõttest ta need ostab.

Alari firma LifeGear on üks neist ettevõtetest.

Külma ootel

Kuigi linnas on ratastooliga lihtsam liikuda kui maal, jääb sealgi osa uksi Alari ees suletuks, ikka nende paari-kolme trepiastme pärast, mis teda uksest lahutab.  Aga mõni mõis, kui jääbki mõnes peenes söögikohas Tallinna vanalinnas käimata, leiab Alar. See-eest on ta Ida-Virumaal läbi kärutanud kõik metsad ja rabad… Või siis sood ja mülkad, olles sealt välja jõudes porine kui mudakäkk.

Alar kuulub nimelt sõpruskonda, kes harrastas omal ajal ATVdega orienteerumist. Võistlustelgi sai ära käidud. “ATV juhtimiseks pole jalgu vaja, kõik käib kätega,” selgitab Alar. “Ole vaid mees ja hoia kinni.”

Aga selle kinnihoidmisega polnud lood alati kõige paremad. “Mida kauem asjaga tegeled, seda julgemaks lähed,” tõdeb Alar, kes lõhkus enne nii  mõnegi luu ja kondi, kui aru sai, et see hakkab ta igapäevatööd segama.

Pärast ühte õnnetut kukkumist oli sääre- ja pindluu katki ning jalalaba puhta tagurpidi. “Sõitsin ennast tookord jah päris tükkideks,” kostab Alar, kes on leidnud endale uue hobi − kalastamise. Norra veteski püüdmas käidud, kodusest Peipsist rääkimata.

Ta ootabki, et ilmad ükskord külmemaks läheksid ning Peipsile kaas peale tuleks, et saaks jääaugus hakata õnge leotama. “Paned soojalt riidesse ja lähed, kas siis ATV või autoga,” pole Alarile halvatud jalad ka selle hobi juures takistuseks.

Liikumisvabadus

Auto annab liikumisvabaduse. Kui esialgu oli Alaril ratastooliga tegemist, et see autosse saada, siis nüüd on see sekundite küsimus. Kõik käib sama kähku või kiireminigi veel kui vormeliässa rattavahetusmeeskonnal.

Juhtunud on aga sedagi, et pärast sõpradega koos istumist on Alar nad koju sõidutanud ning oma koduukse ees avastanud, et pagasiruumi eest ära tõstetud ratastool ongi sinna jäänud.

Või siis on ta sõitnud maha pika maa, et sõbrale külla minna, aga ratastooli koju unustanud.  “Nii nagu sõbrad, unustan ma ka ise mõnikord ära, et olen ratastoolis,” tõdeb Alar. “Selles pole midagi halba, vastupidi − sõbrad ei näe ennekõike ratastooli, vaid ikka mind.”

Kui Alar pärast avariid ükskord koju jõudis, otsisid sõbrad ta ise üles ning kutsusid kampa, ükskõik mida siis parajasti ette võeti.

Alar on neile selle eest tänulik.

Kuigi sõbrad lubavad endale kokkusaamisel ikka mõned õlled, on Alar viimased viis-kuus aastat täiskarsklane olnud. “Ma olen aru saanud, et mul on seltskonnas lõbus ka alkoholita,” kostab ta, olles täheldanud, et tema kohalviibimine mõjub ka teistele kainestavalt, selles mõttes, et lollusi tegema ei kiputa.

Selliseid lollusi, mis võivad lõppeda ratastoolis.

Kui võimalus tekib

Tol aprilli õhtul 13 aastat tagasi olid kõik kolm noormeest autos kained. “Kui keegi küsib, et mis sinuga juhtus, et sa ratastoolis oled, ja sa ütled, et oli autoavarii, arvatakse esimese asjana, et olid juua täis,” vahendab Alar levinud arvamust.

Kuigi tol õhtul läks kõigil kolmel luid katki robinal, ei tulnud kellegagi neist hüvasti jätta.

Läks õnneks. Eestimaa ei saanud veel ühte paika juurde, kus põlevad küünlad räägiksid järjekordsest liiklussurmast.

Alar ei mõtle hommikul silmi avades sellest, et saatus oli ta vastu siiski karm.

Toimeka ettevõtjana, kel kontor Tallinnas ja kauplus Jõhvis, pole tal selle peale aega mõeldagi.

Küll aga pole ta maha matnud lootust, et meditsiin jõuab arengus ükskord sinnamaale, et jalutud saavad n-ö kiibi abil liikuma. Et ta tõuseb ratastoolist püsti ja pääseb omal jalal kõndima.

“Kui selline võimalus tekib, haaran ma sellest kinni.”