Mõnikord on Juhanil korvis ka äratuntavad seened. 

Rääkida Juhan Neilandiga seentest on sama nagu kuulata mandariinikeelset raadiosaadet − mitte midagi ei saa aru. Kuid Juhani tehtud seeni söövad ka need, kes muidu seeni ei söö!

Mis saab olla seentest rääkides keeruline? Kui suure puraviku keegi sai ja kas kukeseeni oli üksikuid või nii palju, et korjasid nagu lilli, ja kas kuuseriisikad olid jälle ussitanud või mitte. Mis siin arusaamatut on!

On, sest Juhan räägib hoopis liimikutest ja lehtrikutest, nuttidest ja heinikutest, napsikutest ja värvikutest.

Tema jutt on täis seeni, mille olemasolust pole enamikul eestlastel õrna aimugi! Ammugi sellest, et väga paljud neist sünnivad ka pannile panna.

Seeneabi

Juhan võiks vabalt osutada seeneabi teenust. Tegelikult ta teebki seda, aidates sõpru hädas. Üks Juhani tuttavatest oleks pärast mitmetunnist metsas müttamist tulnud koju tühja korviga, kui mitte Juhan poleks talle öelnud, et see üks ja ainus seeneliik, mida mees oma tee peal kohtas, on täiesti söödav seen. Et mis ta hädaldab, hakaku korjama! Ja mees saanud korvi kenasti täis. “See oli ju nuijalg-lehtrik, väga hea söögiseen,” räägib Juhan nii enesestmõistetavalt, nagu eestlased muud ei teekski, kui korjaksid nuijalg-lehtrikuid.

Ainult et seenenäituse korraldajad − nemad peaksid küll Juhani oma üritustest eemal hoidma, et ei juhtuks nii nagu mullu ühel näitusel, et kui Juhan sinna saabus, korvis poolsada liiki seeni, ei huvitanud väljapanek enam kedagi. Kõik kogunesid ümber Juhani ning kuulasid teda, suud ammuli. “Näitus on sealpool, mitte siin,” pidid ürituse korraldajad külastajatele meelde tuletama, mille pärast nad sinna tulid.

Juhan kohe on selline, et lase ta pooleks tunniks koeraga jalutama ja tuleb tagasi, kilekott rohkem kui kümme liiki seeni täis.

Kui kuuseriisikat teavad kõik, siis porgandriisikat teatakse juba vähem ning veririisikat veelgi vähem. “Need on kõik väga head söögiseened ning marineerimiseks ülihead.”

Kui kaseriisikat teavad kõik, siis palju on neid, kes teavad kreemi riisikat?  “See on nagu kaseriisikas,” pole Juhanile siin midagi keerulist, “ainult üleni valge ja karvane ning jalg on tal peenem, nagu tiku otsas.”

Sama igapäevane seen on talle pihkane liimik. “Ainult et kui pihkase liimiku kübaralt metsas nahka maha ei võta, siis on sul pärast korvis kõik seened mustad,” hoiatab ta.

150 tuttavat

Eelmisel laupäeval käis ta ühe teise samasuguse seenetargaga n-ö seenejahil, kus korjati rohkem kui 30 liiki seeni.

Juhan on ka üksi tunni ajaga nii palju eri seeni saagiks saanud.

Kuidas ta seeni nii hästi teab ja tunneb?

“Ma olen poisikesest peast metsas käinud ning alati ka need seened kaasa toonud, mida ma ei tundnud. Kodus proovisin nad ära määrata. Ja kui nad osutusid söögiseenteks, sõin ära. Siiani olen elus,” muigab ta.

Seened, mille määramisega ta hakkama ei saanud, lendasid prügikasti. Kuid järjekindlus viib sihile: järgmisel korral üritas ta uuesti ning nii on Juhan jõudnud aastakümnetega sinnamaale, et 400st Eesti seenest on 150 talle tuttavad.

Miks just 400 seenest?

Sellist pealkirja kannab Kuulo Kalamehe ja Vello Liiva raamat − “400 Eesti seent” −, mille abil Juhan viimastel aastatel seeni määrab.

Ühe seene määramisega on ta tänavu aga kimpus, olles leidnud mingid veidrad pruunid munad. Tavaseeneline astuks sellistest lihtsalt üle, kuid Juhan korjas üles ning juurdleb nüüd huviga: “Pakun välja, et see on harilik juurepähkel, aga päris kindel ma pole.”

Ei usse, ei seenelisi

Mis seened need olid, mida kaks seenetarka eelmisel laupäeval usinalt uurisid? “Esimene, mille leidsime, oli püramiid-soomussirmik, siis oli või-punakõrges, hulk-kollanutt, valge kobarheinik, udulehtrik, sinivärvik, punajalg-sametpuravik, servikheinik, männiliimik, lõhnavad heinikud, rohekas sametpuravik, harilik murumuna, pirn-murumuna, sihvakas murukarikas, kuld-kukeseened, siis nägime kuldmampleid − need pole söögiseened −, tindikuid, loorheinikuid, triibulisi heinikuid, maaheinikuid, habeheinikuid, panter-kärbseseent,” loetleb ta.

25 liiki suutsid nad oma saagist ära määrata. “17 neist on söödavad, osa küll ainult kupatatuna.” tõdeb ta.

Jah, aga mida siin enam seentest rääkida, kui hommikuti on maa valge. Seenelkäimistel on kriips peal.

“Kus sa sellega,” kostab Juhan, kelle sõnul on need magusamad ajad alles ees.  “Kui esimesed öökülmad on ära olnud ning taas läheb soojemaks, on paari päeva pärast seened sambla seest jälle väljas ning mitte ükski neist pole ussitanud!”

Ei usse ega teisi seenelisi. Ei ühtegi konkurenti! “Vaid jahimehi olen sel ajal kohanud,” muigab ta.

Kändude pealt tasub Juhani sõnul praegu otsida külmaseeni. “Pruunid soomused kübaral püsti nagu siiliokkad, väga hea seen marineerimiseks,” tõdeb ta. “Samuti on praegu sügis-limanuttide korjamise aeg, need seened lähevad otse pannile. Ja sügiskogritsaid − need seened näevad välja nagu multifilmikoerad − on palju, ainult et neid tuleb enne kasutamist kupatada.”

Juhan on korjanud seeni nii oktoobris kui novembris kui detsembris, aga ka veebruaris ja märtsis. “Puidu-sametkõrges − väga hea värskelt pannile,” tutvustab Juhan seent, mida veebruaris-märtsis korjata.

Kas kunagi on üldse nii juhtunud, et ta on tulnud metsast tagasi tühjade kätega? “Ei meenu küll,” tõdeb Juhan. “Paar pannitäit olen alati saanud. Kui muud ei ole, siis tatikaid ja liimikuid on ikka.”

“Nii lihtne see ongi!”

Juhani tehtud seeni on söönud ja kiitnud ka need, kes muidu seeni üldse ei söö.

“Kas sa tead, mis seeni sa sõid?” küsib Juhan, kui olen koos fotograafiga lasknud hea maitsta Juhani tehtud seenesaiadel.

Pole õrna aimugi. Head seened olid!

“Männiliimikud ja lambatatikud!”

Liimikud ja tatikud… See nüüd küll isuäratavalt ei kõla.

Oma metsaretkedel on Juhan näinud aga palju muudki kui tavaseenelisele tundmatuid seeni.

Ta on näinud metsa tassitud vanu külmkappe ja kraanikausse ja vetsupotte ja klaasitükkide kuhjasid… Sellised vaatepildid metsas panevad teda kurja vanduma.

Kurja vandus Juhan ka siis, kui metsas oma rattast ilma jäi ning pidi kahe seenekorviga kilomeetreid jalgsi koju kõmpima.

Seentega on ju nii, et hea küll − see või too võib ju olla väga hea söögiseen, kuid ta on mõne seenega, mis süüa ei sünni, väga sarnane…

Aga no sel teemal pole Juhaniga üldse mõtet rääkida. “Aru ma ei saa, kuidas on võimalik valget kärbseseent metsašampinjoniga segi ajada. Nad on ainult sündides ühte nägu! Või siis kännumampleid ja jahutanukaid. Hea küll, nemad on ühte nägu, aga üks kasvab lehtpuukännul ja teine okaspuukännul − võimatu segi ajada! Aga kui känd on nii pehkinud, et tast aru ei saa, siis ära korja! Nii lihtne see ongi!”