Saka mõisa praegune omanik Tõnis Kaasik ja Henning von Löwis of Menar 1864. aastal valminud härrastemaja ees, mis sai oma hiilguse tagasi 2010. aastal. Mehed olid varem kohtunud 2004. aastal, kui aadlisuguvõsa kokkutulek toimus Dresdenis ja sinna sai kutse ka Kaasik, kes oli mõne aasta eest omandanud oksjonil varemetes mõisakompleksi. 

“Täna saan mängida majaperemehe rolli. Tervitan külalisi, nagu nad oleksid saabunud naabermõisast või Saksamaalt. See elustab minule vanad ajad,” ütleb Heiner von Löwis of Menar laupäeval enne galaõhtusööki. Kui perekond asus 1939. aastal Sakalt ümber Saksamaale, oli ta 2aastane. 

Praegu on aadlisuguvõsa kokkutuleku korraldaja 80aastane.

“Olete mõisa peahoone väga hästi renoveerinud,” pöördub ta komplimendiga mõisa praeguse omaniku Tõnis Kaasiku poole.

“Olen näinud seda väga halvas seisus, aga nüüd on see täiuslik. Minult on küsitud, kas see tekitab minus sentimentaalseid tundeid. Jah, aga eelkõige tänulikkust ja rõõmu. Teate, see maja oli nii kurb vaatepilt, polnud aknaid ega uksi [Nõukogude piirivalve jättis lahkudes maha lagastatud mõisasüdame − toim.]. Ja see on Tõnis Kaasiku teene, et ta selle maja päästis.”

Kiri Eestist

Esimest korda oli Heiner pärast Saksamaale ümberasumist Sakal nõukogude aja lõpus 1989. aastal.

“Sain kirja, mille ainsaks aadressiks oli “Hermann ja Dagmar von Löwisi järeltulijale”. Aga Saksa Post oli tollal nii hea, et toimetas selle mulle kohale. Ja kirjas seisis: “Mina olen Karl Friedrich Neitsov, olin Sakal teie naabrite poeg ja palun kontakti võtta.””

Heiner saatis kohe Eestisse telegrammi ja saabus novembris 1989 Tallinna, kus tollal Pärnumaal elanud Neitsovite pere teda lilledega tervitas.

“Kuigi baltisakslased olid eestlastele okupandid, tuli inimeste vahel ette ka sooje suhteid. Muidu poleks Karl Friedrich mulle kirjutanud ja mind siin ringi sõidutanud,” arutleb ta.

Härrased on jälle tagasi!

Kohe järgmisel päeval külastati Sakat, mis oli Heineri koduks kahe ja poole aasta vanuseni.

“Mind lapsendati kuuenädalaselt, sest mu vanemad ei saanud lapsi. Vaatasime meie pere kunagisi valdusi [mõis kuulus Löwis of Menaridele, kuni Eesti Vabariik selle 1919. aastal riigistas ja pere kätte jäi ainult mõisasüda − toim.]. Kui meile tuli ligi üks Vene piirivalvur, ütles Karl Friedrich, kes oli muuseas üritanud läände põgeneda ja selle eest Siberis olnud: “Tee uks lahti, härrased on jälle tagasi!””

See mälestus ajab Heineri laginal naerma.

“Sõdur oli šokis, aga ei teadnud ka, mida meiega peale hakata. Seejärel tuli kapten uurima, mis lahti. Ta oli intelligentne meesterahvas, lubas mul ja abikaasal sisse tulla. Peahoones seisis minu isa kirjutuslaud, mida olin varem piltidelt näinud. Meile pakuti teed ja halba keeksi. Minule oli see eriline hetk. Endal mul Sakast mälestusi ei olnud, aga kodus jutustati sellest kohast muidugi palju.”

Eriliseks tegi Sakaga taaskohtumise veel asjaolu, et tollal oli Heiner Bundeswehri ohvitser. “See oli tegelikult lubamatu, et me jõime Nõukogude piirivalve kapteniga teed, aga see oli üleminekuaeg, kus tehti asju, mida veel mõne aasta eest poleks saanud teha.”

Aastas mitu korda

Pärast seda on Heiner Sakale ikka ja jälle tagasi tulnud. 1993. aastal läks ta Bundeswehrist pensionile ja korraldas sõpradele reisi, et näidata neile Balti riike.

“Mõtlesin tollal, et olen pensionile jäämiseks liiga noor ja võiksin veel midagi teha. Pidasin aru, mis see olla võiks, kuni sain pärast reisi mitu kirja sõprade sõpradelt, kes avaldasid soovi minuga Baltikumi reisida. Mõtlesin, et see ongi see! Asutasin firma Freundeskreis Kulturreisen ja hakkasin kultuurireise korraldama.”

1994. aastast on Heiner toonud Eestisse 2-3 gruppi aastas. Nüüd, kui 80. eluaasta künnis on ületatud, on vitaalne vanahärra firma igapäevasest juhtimisest ja aktiivsest giiditööst kõrvale tõmbunud, aga tuleb ka tänavu juulis ühe grupiga Eestisse.

“Pärast seda, kui härrastemaja renoveeriti ja siin on hotellitoad, peatume alati Sakal. Teeme siin ka oma põhiürituse − kultuuriprogrammiga galaõhtusöögi −, kutsudes esinema professionaalseid muusikuid. Mind võlub siinne kõrge muusikakultuur, kui mõelda helilooja Arvo Pärdi või Eesti maailmakuulsate dirigentide peale. See on midagi erilist, et nii väike riik on suutnud kujundada Euroopat muusika kaudu.”

Reisid kunagiste baltisakslaste valdustesse on Heineri sõnul väga nõutud. “Need on õnnestunud nii hästi, et inimesed, kes on käinud minuga Baltikumis, on tulnud minuga ka näiteks Poola ja Šotimaale. Ma pole miljonär, aga üsna heal järjel.”

Heiner kinnitab, et kokkutuleku korraldamisest ei teeni keegi sentigi. Laupäeva õhtul Sakal toimunud galaõhtusöögile eelnesid ekskursioonid Tallinnas ja Narvas. Kokku tuli seekord ligi 40 aadlisuguvõsa liiget. Kui kokkusaamine on Saksamaal, võib osalejaid olla mitu korda rohkem.

“Minule on kokkutuleku korraldamine kingitus perele. Näiteks kaks aastat tagasi toimus see Šotimaal, kus on meie suguvõsa juured. Minu arvates peab inimene endalt küsima, kust ta tuleb ja kuhu tahab jõuda. Muidu pole olevikul väärtust,” usub Heiner.

Kuulus sõjamees

Raadioajakirjanik ja publitsist Henning von Löwis of Menar on suguvõsa kokkutulekutel alati platsis, kui need toimuvad väljaspool Saksamaad − kodumaal ta meelsasti ringi ei reisi.

Sealjuures pole peamine põhjus kohata oma hõimlasi, vaid jagada nendega suguvõsa ajalugu, mida ta uurib. “Näiteks olen avaldanud kindrali päevikud ning need Kremlis president Putinile üle andnud.”

Henning peab silmas oma kuulsat esivanemat, 1767. aastal Haapsalus sündinud Friedrich von Löwis of Menari, Venemaa sõjaväelast, kes ülendati kindralleitnandiks ja keda silmapaistvate teenete eest autasustati mitme ordeniga.

Praegu on Löwis of Menari nime kandjaid 35 ringis. Nende seas on teadlasi ja arste, poliitikuid ja ajakirjanikke.

Henning on ajakirjanikuna ametlikult pensionil, aga teeb aeg-ajalt saateid reisidel kogetust.

“Õige ajakirjanik jääb ajakirjanikuks ka pensionieas, sest elus toimub nii palju huvitavat. Reisin palju, nii itta kui läände. Viimastel aastatel olen eelkõige käinud Kuubas. Olin tuttav Fidel Castroga ja mind kutsuti tema 80 aasta juubelile. Käisin tema juures ka siis, kui ta oli Havannas suremas. Olin Castro isiksusest lummatud, nagu ka Lennart Meri omast. Nii Kuuba revolutsiooni liider kui Eesti iseseisvuse isa olid mõlemad võluvad isiksused.”

Et Henning tegi Saksa kuulajatele reportaaže Balti riikide iseseisvumisest, kohtus ta Meriga korduvalt.

“Olime head sõbrad. Tavaliselt mulle poliitikud eriti ei meeldi, olen nende tegevuse suhtes väga kriitiline. Aga Lennart oli filosoof ja väga haritud inimene, mitte niivõrd poliitik − ta oli selleks liiga intelligentne. Lennart andis saksa keeles pikki intervjuusid ja need olid minu elu parimad,” meenutab ajakirjanik.

Imeline taassünd

Sakal käis Henning esimest korda nõukogude aja lõpus. “Pilt, mis toona avanes, oli trööstitu. Nüüd olen siin kolmandat korda ja restaureeritud peahoonet näen esimest korda. Saka taassünd on ime, see on tõesti hämmastav!”

Saka mõisasüda ja selle ümbrus on aadlisuguvõsa võõrustades laitmatult korras.

“Lasin natukene üle vuntsida,” muheleb Tõnis Kaasik, lisades, et tegelikult on ümbrus alati korras. Ka siis, kui siin ei jaluta ringi siniverelised. Selle tunnistuseks on kaks presidendi kauni kodu auhinda.

“Ma võtan mõisat missioonina, mitte äriprojektina − minu ärid on mujal. Majanduskriisi ajal maksin enne palgapäeva raha juurde, et töötajad saaksid oma tasu kätte. Ei hakanud kedagi koondama ega midagi sulgema. Mõtlesin, et küll tulevad paremad ajad. Samas kasutasin majanduskriisi ära selleks, et ehitada madalate ehitushindadega üles peahoone. Restor, kes on ülikallis ja kõige kvaliteetsem restaureerija, tegi seda, sest muud tööd neil sel ajal ei olnud,” jutustab Kaasik.

Peahoone avati pidulikult 2010. aastal, kõrvalhoones tegutseb hotell juba 2004. aastast.

Praegu on turismis keskmised ajad, hindab Kaasik. “Jooksvad asjad majandab nibin-nabin ära, aga investeeringut ei saa muidugi kunagi tagasi. Väga hea klient on Eesti riik. Sakal on peatunud kõik presidendid, ka Kersti Kaljulaid.”