Aleksandr Hobotov: “Tahaks kõiki üles kutsuda mulle ägedate nimetuste ja tunnuslausete eest hästi maksma − seda ma oskan! Eesti keeles kõlaks üks ilmselt nõnda: “Ida-Viru pole niru!”” 

Kunagi varem pole keegi nii professionaalselt ja põhjalikult Ida-Virumaa vene keelt kõnelevaid inimesi filmikeeles portreteerinud, kui seda tegi nüüd Narva päritolu filmi- ja telemees Aleksandr Hobotov oma kaheksaosalise ETV+ kanalil eetrisse mineva saatesarjaga “O.M.A.D. Ida-Virumaa: tavalised lood”, kus eri teemade kaupa jutustatakse eri persoonide kaudu meie lugu, mis on mõnele − näiteks Tallinnast vaadatuna − “Kaug-Ida” lugu. 

Käesoleva aasta sügishooajal näeb ETV+ kanalil sinu põnevat autorisaadete sarja, mis koosneb Ida-Virumaast kõnelevatest saadetest “Mehed”, “Naiste osa”, “Ettevõtjad”, “Mina jään”, “Vesi”, “Kõrvaltvaataja pilk”, “Eneseületamine” ja “Aare”. Nii saab öelda, et oled praegu nagu Ida-Viru professor − see tähendab mees, kellel on maakonnast kõige rohkem värsket informatsiooni, ja samas on sul kõrvaltvaataja pilk.

Jah, võib öelda, et olen Ida-Virumaa professor. Olen siit pärit, töötasin siin pikka aega ajakirjanikuna ja projekt “S.V.O.I.” (“Severo-Vostok: Obõknovennõje istorij”) on omalaadne doktoritöö, Ida-Viru eluolu entsüklopeedia − nagu ma seda ise kutsun. Meil on juba kaadris ligi poolsada väga erinäolist tegelast ja kaadri taha jääb teist sama palju. Ka neist inimestest peab kunagi tingimata rääkima!

Kui palju said saate tegemise käigus Ida-Virumaa kohta uut teada? Mis enim üllatas? Mis on oluline avastus?

Töö käigus püüdsime nii vähe kui võimalik pöörduda meedia kaudu juba tuntuse saavutanud inimeste poole. Tegelased pidid olema ka meile endile üllatavad ja kaasaelamist pakkuvad. Mulle tundub, et see meil ka õnnestus. Selleski mõttes valmis projekt väga tasakaalustatuna, olulisi avastusi jagub igasse osasse.

Üks teema, mis Ida-Virumaal sageli tõstatub − ja mis tuleb “S.V.O.I.” saadetes sageli esile −, on identiteedi küsimus. Kas pidid saadet tehes vastama ka enda sees sellele küsimusele?

Mina olen sellele küsimusele juba ammu vastuse leidnud: olen venelane, mu kodu on Ida-Virumaa ja mu riik Eesti. Ma ei oota, et eestlased mind “omaks” tunnistavad. Tean, et arukad inimesed leiavad alati ühes meeskonnas ühtse eesmärgi nimel tööd tehes ühise keele. Ja see, kelleks nad ennast sealjuures peavad, pole nii oluline. Ent kui keegi tahaks edaspidi käsitleda Ida-Virumaa elanikke kui mingeid kollektiivseid olendeid, seejuures selliseid, kes on Eesti riigile vaenulikud, ei tahaks, et reaktsioonina kerkiks esile viited projektile “S.V.O.I.”. Tegu on konkreetsete inimestega, kelle teod ja sõnad on reaalsed, ning see tähendab, et neid ei anna mingitesse spekulatiivsetesse konstruktsioonidesse suruda.

Milline on siis see n-ö statistiliselt keskmine huvitav Ida-Viru inimene − tähendab selline, keda tasub portreteerida? Mis on need märksõnad, mis neid ühendavad?

Statistiliselt huvitav Ida-Virumaa inimene on see, kes annab. Tänu talle muutub elu meie ümber paremaks. Ta ei tarvitse ise olla sellest teadlik − muidugi võiks leiduda keegi, kes talle ütleb: “Kui tore, et sa olemas oled!”

TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas rääkis saates “Kõrvaltvaataja pilk”, et näeb oma tudengite juures ebakindlust ja et sellega peaks võitlema. Kas see võib olla mõne idavirulase probleem või räägib Kallas mõnest tarakanist oma peas?

Ei, tegu pole tarakanidega Kristina peas, vaid täiesti reaalse asjaga. Olen seda ka ise läbi elanud. Enesekindluse puudumine on noortes pesitseva hirmu tulem. Mulle tundub, et tegu on osaga identiteediprobleemist. Noored ei taju, et tegu on nende riigiga. Ja sidet hiiglasliku jõetaguse riigiga nad samuti enam eriti ei adu. Ja osalt seetõttu ei mõista nad, kus ja kuidas nad peaksid oma tuleviku üles ehitama.

Ei tahaks riiki õpetada, mida sellega peale hakata, räägin vaid, kuidas mina selle probleemiga toime tulin. Ühel hetkel, juba täiskasvanueas, ütlesin endale: mis ka ei juhtuks, mingu ma või hulluks või sattugu vangi, ent hoian küünte ja hammastega kinni kohalikust kamarast ning jään Eestisse ja teostan ennast siin. Ja sellel perioodil ei olnud mul midagi, mis oleks pidanud mind siin hoidma, ei normaalset tööd ega lootust eneseteostuseks. Hirm kadus, ent aeg, mis oli kulunud võitluseks sellega − õigemini sellega koosolemisele −, oli tohutu ressursside kadu. Need noored peaksid lausa purskama ideesid ja kogu maailmale tõestama, et nad on parimad. Selmet nad kardavad.

Kui olin võrrelnud “S.V.O.I.” osa “Mina jään” David Lynchi loominguga, tunnistasid mulle, et Kohtla-Järve on sinu meelest nagu Twin Peaks. Olen sinuga nõus, aga mida sa selle all täpsemalt silmas pidasid?

On muidugi meeldiv, kui sinu saadet või filmi võrreldakse David Lynchi teostega. See on parim kompliment projekti režissöörile Ivan Pavljutškovile. Twin Peaks tähendab ju kaksiktippe, aga Kohtla-Järvel on mäed. Lynchi välja mõeldud linn asub Washingtoni osariigi kirdeosas, kolkas, mis kubiseb indiaanlaste reservaatidest.

Kohtla-Järvel oli 1990. aastatel väga omapärane alternatiivsete noorte seltkond ja neil oli koguni oma klubi Exaybachay, mis oli nime saanud ühe teise kultusfilmi − Jim Jarmuschi “Dead Man’i” tegelaseks oleva indiaanlase auks. Surma ja suremise teema müstiliselt absurdses linnas, mis on täis friike. Absurdses isegi administratiivse jaotuse poolest − et jõuda ühest Kohtla-Järve osast teise, tuleb sõita läbi Jõhvi linna. Ja on hämmastav, et linnas on suurepärane bluusibänd, kus lauljaks on ehtne ameeriklane. Ja see muusikaline atmosfäär õnnestus linna tänavate eskterjööri sulandada.

Vaadates saate algussignatuuri, kus sa istud autoroolis ja taustaks kõlab sinu enda sisse loetud saatesarja sissejuhatus, meenub mulle Narva-Jõesuus vändatud Vene autori Anton Bilžo art-house-filmi “Kala-kala” algus, kus Piiterist pärit korrektor tuleb Narva-Jõesuusse tegema korektuuri kalaentsüklopeediale, mille autor elas Narva-Jõesuus. Aga seal ta armub hoopis näkineidu. Sinul mõnda sellist juhtumit ei olnud?

Huvitav, et tekst, mida alguses loen, oli kirjutatud enne, kui asusime võtete kallale. Seega lause “Tema tegelikust elust on ülejäänud Eestil äärmiselt udune ettekujutus” eksisteeris juba siis, kui istusime Tallinnas autosse eesmärgiga jäädvustada teed. Ja äkki satume kõige ehtsamasse piimjasse udusse, mis loob salapärasuse atmosfääri! Ütlen sellistel hetkedel alati endamisi: “Aitäh!” Filmist “Kala-kala” oleme võttegrupiga autos üpris sageli kõnelnud, sest meie helirežissöör Dmitri Natalevitš oli selle teose valmimise juures tegev. Ent kõik need jutud kuuluvad filmitegijate pajatuste kategooriasse ja filmi “Kala-kala” me inspiratsiooniallikana ei kasutanud.

Saan aru, et sellise saatesarja tegemine on iseenesest seiklus. Kuidas seda saaks võrrelda sinu eelmise suurema projektiga, mille käigus sõitsid rongiga Tallinnast Vladivostokki?

“Vladivostok” oli tõeline seiklus ning avantürism kõige ehedamal kujul! Nii nagu tegime meie, ei võta enam keegi suuri projekte reisimisest üles. Tänu Darja Saarele, et ta sellele oma heakskiidu andis. Piiratud eelarve, kaks meeleheitlikku kolmekümne eluaasta piiri ületanud meest − mina ja operaator Saša Ratšinski − kalli aparatuurikoormaga seljas suundumas kurat teab kuhu… Ja naasevad lõpuks, kuu aega hiljem, ühes materjaliga.

Tohutu kogemus, ent samuti pinge. Oli raske, sest füüsiliselt kurnavalt tripilt saabudes tuli puhkepausideta overal-režiimil materjal läbi vaadata ja monteerida. “S.V.O.I” on tunduvalt vähem seikluslik, ent kontseptuaalselt palju läbikaalutum projekt. Siin on märksa rohkem  kaadritagust tööd. Enda tarvis määratlen neid projekte nõnda: “Vladivostok” oli raskem, “S.V.O.I” keerulisem.

“S.V.O.I.” kaks saadet on veel ees, aga kui oleks võimalus sarja pikemalt teha, mis teemad ja inimesed oleks võinud veel lisaks olla?

Me tõukume teemadest, sest tegu pole lineaarse reisiga − nagu oli “Vladivostoki” puhul. Kontseptsioon johtub teemast ning tegelased ja koht leitakse hiljem. Teoreetiliselt võiks jätkata hetkeni, kuni ideed ühendavateks teemadeks on ammendunud. Näiteks “Ida-Virumaa kaksikud”, aga see on naljatamisi pakutud. Ent ühe osa oleks Tallinnas ja Tartus sinna kolinud idavirulastest võinud ilmselt üles võtta.

Saates näeme vähe eestlasi. Kas nemad on sinu arvates Ida-Virumaal kuidagi tõrjutud? Kas kohalikud eestlased ja mitte-eestlased on sinu meelest eri nägu ja kui on, siis milles see väljendub?

Siiski näeb saates eestlasi! Ütleks, et kõik eestlased on − võrreldes Ida-Virumaa venekeelse elanikkonnaga − erilised. Sest nad on siin vähemuses. Ent need, kes siia spetsiaalselt tulevad, on üldse unikaalsed.

Stereotüübid on nõmedad ja loosungid aitavad võib-olla nende kinnistumisele kaasa, aga kui peaksid suure tasu eest välja mõtlema Ida-Virumaale tunnuslause, siis mis see oleks? S.V.O.I. enam läbi ei lähe, sest seda sa juba kasutad.

Sellise küsimuse peale tahaks kõiki üles kutsuda mulle ägedate nimetuste ja tunnuslausete eest hästi maksma − seda ma oskan! Eesti keeles kõlaks üks ilmselt nõnda: “Ida-Viru pole niru!” Venekeelsena tuleb seni pähe vaid toost: “Piiriäärse regiooni piirideta mõtestamise terviseks!”

Kui sind sunnitaks elama Ida-Virumaal, siis millise kohaliku paiga sa valiksid?

Unistan majast Narva jõe kaldal − näiteks Kuningakülas.