Täkud Ettor ja tema järglane Ettan tulid peremees Ennu Tšernjavski häält kuuldes kohe teeveerde tähelepanu nuiama. Eesti hobusekasvatajate seltsi juhatuse liige Ennu Tšernjavski on Lahemaal Aaviku talus juba kümme aastat eesti raskeveohobuseid kasvatanud ja poole sellest ajast püüdnud neile töötegemiseks mõeldud loomadele töö tegemise võimalusi otsida.
Kaks aastat tagasi pidasid raskeveohobuste kasvatajad Kiiklas plaani, kuidas tööhobustele tööd leida. Oli Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamise aeg ja hobuseomanikel suur lootus, et hobutöö sellesse pärandkultuuri osana sisse kirjutatakse. Mis sellest lootusest saanud on?
Servapidi on raskeveohobune sinna kavasse sisse kirjutatud küll, aga keskkonda, et see ka toimima hakkaks, tuleb alles looma asuda. Küsimus on selles, et praegu käib metsavarumine riigimetsas vähempakkumistega. Hinnad on konkurentsipõhiselt nii alla aetud, et sellega ei ole võimalik konkureerida. Hobune teeb harvendusraies 5-7 tihumeetrit päevas − pigem isegi ruumi kui tihumeetrit, rohkem inimene ei suuda. Ja kui praegu on kokkuveohind aetud alla kolme euro, teeb see paremal juhul kokku 21 eurot − selle pealt ei maksa riigile makse ega inimesele palka.
Aga kaitsealadel peakski olema põhiline mitte puidu väärtus, vaid just see muu väärtus: et meil ei oleks metsas neid suuri paralleelkraavitusi, mis kokkuveost sinna lõpuks järele jäävad, et maastik oleks hoitud. Ma üritan nüüd siiasamasse lähedale, kus on tallamisele väga õrnad pohla-samblikumännikud, saada hobust tööd tegema.
On see teie hobustele ainuke võimalus tööd teha?
Vankriga nad ikka natuke sõidavad, viimased paar aastat on kodutalu sanitaarraied hobustega tehtud, seda on talvel ehk neli päeva kuus. Selle töö jaoks peab lumi maas olema, sest need riistad, mida ma hobuste jaoks teinud olen, on talvetööriistad.
Ühele hobusele ehk veel jupikaupa tegevust leiaks, aga teil on neid ju märksa rohkem.
Viisteist: üksteist mära, kolm täkku ja üks ruun. Kõige noorem mära on eelmisel aastal sündinud, sel aastal ei sündinud ühtegi. Kari läheb liiga suureks, vahepeal tuleb plaani pidada, mida nendega peale hakata.
Kas neid siis müüa ei saa?
Vahepeal ostsid soomlased meilt üsna intensiivselt, praegu ostjaid eriti pole. Hea korraliku hobuse hind peaks ikka kolme tuhande euro kanti olema, aga praegu üritatakse mingisuguse X-paaritusega järglasi saada ja müüakse neid kuuesajaga.
Mina pole ühtegi hobust müünud, aga mul on ka teine eesmärk; tahan teha valiku, millise põhikarjaga edasi lähen. Selge, et pooli märasid ma endale ei jätaks, aga täna ei ole müügivõimalust. Päris kingitusi ka ei tahaks teha ja päris igaühele müüa ka mitte. Nad on mul ikkagi oma loomad, kellega on side tekkinud.
Teie karjas on ka kogu tõu ainuke musta värvi hobune.
Rohkem neid ei ole, jah, ei Eestis ega Soomes; Etna on ainuke. Enne teda olid viimased mustad Kaljuranna kolhoosis Rebase Mardil. Etna on meie Ettori järglane, ema oli tal ka hästi tume. Üks Ettori järglane on mul veel suhteliselt tume, aga mitte must.
Olete põline lahemaalane?
Olen siin sündinud ja enamjagu aega ka elanud. Aaviku talu on esmamainitud 1700. aastate lõpus, siit on pärit mu emapoolne vanaema. Vanaisa oli kolhoosis tallimees, kuni hobused traktoriga konkurentsis veel vastu pidasid. Eks ma vahepeal käisin siit ära ka, elasin viisteist aastat linnas, aga kui kaheksakümnendate aastate keskel talu taastama hakkasime, kolisime päriselt tagasi.
Mismoodi see talu uus algus välja nägi?
Alguses olid meil pullid. Üheksakümnendate aastate keskel viisime nad Tallinna lihakombinaati, aga raha nende eest ei saanudki. Selline segane aeg oli. Soomlastest jahimehed, kes siin liikusid, rääkisid, et hakaku me metsaga tegelema. Kusagilt pidi ju kapital tulema, et uued pullid osta. Pullideni me enam küll ei jõudnudki, aga mets jäi. Läksin Sylvesteri (endine metsatööstuskontsern − K.K.) tööle, mõne aja pärast müüdi see Stora Ensole maha ja aastake hiljem tehti osakondade juhatajatele ettepanek osakond välja osta. Nüüd olemegi koos vanema pojaga Sylvester Kuusalu omanikud, tegeleme metsa ülestöötamise ja väljaveoga, põhipartner on Stora Enso, üht-teist teeme ka metsaühistutele.
Ja siis tulid uute pullide asemel hoopis hobused?
Mõtlesin, mis loomad võtta. Lihaloom on sul kaks aastat − ja siis on ta läinud. Aga hobune peab 25 aastat raudselt vastu, nii et ta on ikka lemmikloom ka, mitte ainult põllumajandusloom.
Esimesed hobused tulid mulle Ida-Virumaalt Atsalama külast Rene Tarumi tallist, kaks tükki korraga. Läksin sinna küll ainult Ettorit tooma, aga olin parasjagu teel sinna, kui Rene helistas ja ütles, et kuule, võta teine ka, neil on seltsim olla. Nii see läks.
Järgmisena tõin Vitsikust Andres Supi käest kaks noort mära, siis Kiiklast Hannes Kivililt veel ühe. Need olid esimesed hobused. Eleegia oli esimene mära, kellelt järglasi saime. Tema on ka Supi karjast pärit, aga jõudis juba Eesti peal ringelda, mina tõin ta Märjamaa kandist ära.
Siis tõid soomlased ühe seal sündinud mära siia paaritada. Pärast viisid Soome tagasi, aga mulle hakkas see mära nii meeldima, et hiljem ostsin ta koos varsaga ära. No ja ülejäänud kari on juba mu oma hobuste järglased.
Esimesed viis aastat sai ise õpitud, teised viis aastat olen üritanud hobuseid õpetada, järgmised viis on kõige keerulisemad: tuleb hobustele töö leida.
Hobusekasvatus on kallis hobi; kui müügist tulu ei tule…
Ega see tall, jah, midagi tagasi anna. Aga meil on ju metsaettevõte, see aitab ülal pidada.
Ohustatud tõugude kasvatamise eest makstakse ju toetust ka.
See toetus on ühe puhtatõulise hobuse kohta umbes 200 eurot aastas, ristandid ei saa midagi. Üks mu hobune toetust ei saa, kuna ta vanaema oli vale täkuga paaritatud. Nii et kokku saan 14 hobuse kohta vähem kui 3000 eurot aastas. Elektrikulu ikka aitab katta (naerab).
Tegelikult on see liiga väike summa, sest ohustatud tõuga peaks tegema uuringuid ja selleks raha ei jätku. Kindlasti peab siin mingeid muudatusi tulema, see probleem on ka lammaste ja lihaloomade tõuaretajatel.
Kui palju Eestis raskeveohobuseid ja nende kasvatajaid praegu on?
Raskeveohobuste haruseltsis on üle 30 kasvataja, tõuraamatus on 362 hobust, neist 70 Soomes. Ülejäänutest sada on Andres Supi karjas. Suuremad kasvatajad ongi Ida-Virumaal; Pärnu poole on ka mõned ja Lõuna-Eestis on üks paarikümne loomaga tall.
Vähehaaval tuleb huvilisi juurde ka. Kevadel, kui meil haruseltsi koosolek oli, hakkasid kaks Ida-Viru noort vene tüdrukut liikmeks. Siin meie kandis on ka üks noormees, kes tahab tegelda.
Viimastel aastatel hobuste arv langenud ei ole, madalseis oli 2000. aasta kandis, kui neid oli ainult 108. Aga me oleme Supi Andrese ja Tarumi Renega üheealised mehed, kõik pensionieas. Kui need suuremate karjade pidajad kõrvale astuvad, mis siis saab? Kes võtaks Andrese sajapealise karja üle? See on ju tohutu töö, ja kui väljavaated on peaaegu olematud…
Kuidas naaberriikides nende väljavaadetega on?
Öeldakse, et Rootsis pidi metsas miljon tihumeetrit hobustega välja toodama. Seal on aastane raiemaht muidugi ka 80-100 miljonit. Meie seltsi liige Tiina Nieminen teeb hobustega nii metsatöid kui keskkonnaalseid töid parkides, tänu toetustele maksab üks töötund 45 eurot. Ja ta ise ütleb, et elab sellega ära.
Meil üks mees Raplamaal üritab, tal on muruniitmiseks mingi leping. Hobune veab ja taga on bensiinimootoriga niiduk. Selliseid võimalusi on, aga neid tuleb otsida. Kui oleks mingi tegevustoetus, see innustaks inimesi rohkem võimalusi otsima. Kui palju inimesi saaks niimoodi metsas tööd − kaitsealadel just, hooldus- ja harvendusraietel. Kuni seda võimalust ei ole, pole mõtet hobustele uusi järglasi tahta.
Mida raskeveohobune veel teha saaks?
Ratsutamiseks ta eriti ei sobi, ta on ikka tööloom. Ma ise küll muldan oma kartuli hobusega, aga suurtel pindadel ei püsi hobune konkurentsis. Põllumajandus on meil puhtalt toetuste peale üles ehitatud − miks peaks riik toetama tegevust, mis talle kiiresti tagasi ei anna? Aga mets on isemajandav sektor, seal võiks hobune olla.
See on äärmiselt lokaalne tegevus, ei saa minna kaugele tegema. Hobuse päevased mahud on nii väiksed, et päev läheks kole pikaks. Metsamasinate tööpiirkond on sada kilomeetrit, selles raadiuses peaks väike firma töö kätte saama; kaugemale minnes ei tule enam ots otsaga kokku. Hobuse tööpiirkond on kuni kümme kilomeetrit, see on küll üsna meelevaldne hinnang, pigem võiks öelda kuni üks tund. Et kodust minnes oleksid tunniga metsas.
Hobutööga riigihangetel osaleda oleks ilmselt üsna lootusetu ettevõtmine.
RMK-l (riigimetsa majandamise keskus − K.K.) on oma keskkonnaosakond, just seal peaks ka teistsugustele võimalustele mõtlema. See hangete asi on kokkulepete küsimus; seadust saab ju muuta, kui vajadus tekib. Õnneks on Lahemaal praegu niisugused entusiastid nagu Artur Talvik ja Marti Hääl − need mehed on asja tõsiselt ajama hakanud. Ma usun küll, et see tuleb. Just kaitseala annab võimaluse, päris majandusmetsades konkureerimine ei ole praegu teema. Aga tulla saab see võimalus ainult läbi riigimetsa, sest 70% Eesti metsast on RMK hallata. Mingi pisike talu võib ju mida iganes välja mõelda ja oma metsas teha, aga kusagile kaugemale see mõte ja tegu ei jõua.
Kõik masinad muutuvad aina suuremaks. Kui ma üheksakümnendate aastate alguses alustasin, olid metsatööl põhiliselt 8-10tonnised masinad; praegu on 20tonnised ja ega väiksemaid enam eriti tehtagi.
Muide, jaapanlased õpetavad Stora Ensot, kuidas kokku koguda väikseid koguseid materjale. Ei pea olema alati suur lank, et võtad prauh 10-11 hektarit metsa maha.
Ega vist hobutööriistugi enam väga saada ole?
Neilt saab, kes ise teevad. Minul pole vanaisa tallist midagi järel, kõik on tulnud ise teha või otsida. Range näiteks käin Lätist toomas, seal üks väga hea mees teeb tellimise peale. Venemaal tehakse ka range, aga see kvaliteet ei kõlba kusagile: kasutatakse vilti, kuhu koi sisse läheb, ja varsti pudeneb kõik laiali. Lätlane paneb ikka nahka.
Lookrakendist võib-olla peamegi loobuma, sedelgarakendile üle minema − need on kiiremini tehtavad. Suulisi pole raskeveohobusele kusagilt võtta − tal on nii laiad lõuad, et nii laiu suulisi ei tehtagi.
Vankritega on oma lugu, ma pole näinud rattameistrit, kes kodaratega rattaid teeks. Eriti tagumisi, mis suuremad on, esimesi veel kuidagi leiab. Üks korralik hobuserakend maksab üle tuhande euro. Ja neid riistu, mida hobusele järele panna, pole ka juba ammu toodetud, igaüks proovib ise midagi ehitada.
Kuidas see raskeveohobusele mõjub, kui ta üldse tööd teha ei saa?
Eesti hobuse põhiline häda on laminiit ehk kabjanahapõletik. Mass on ju suur ja kui ta ainult sööb, siis mass aina kasvab. Ja kui siis põletiku sisse lööb… see ei ole ravitav. Kui liikumine tekitab hobusele valu, siis ta ei ole koostööaldis, sa ei saa teda kasutada. Selleks ongi vaja geneetilist uuringut − mida on vaja teha, võib-olla peame söötmisrežiimi muutma või teisi mineraale andma.
Kas eesti raskeveohobune jääb tõuna kestma?
Ma loodan. Tööd hobustele Eestis on, hobuseid selle töö jaoks on ka − tuleb nad omavahel kokku viia ja sellele kooslusele seadusandlik raamistik luua. Et asi muutuks hobusemehele lihtsaks: ma olen valmis seda tööd tegema ja see töö on kohapeal võtta.
Eelmisel aastal tegime Oandul RMK egiidi all metsaveo teemapäeva. Tänavu oleks vaja juba reaalset tööd näidata; teha selline päev, kuhu kutsuda tegelikud otsustajad, et nad saaksid ise hobust ja metsatööd katsuda. Praegu on selline sulamoment, kui seekord tulemus tulemata jääb, siis järgmine kaitsekorralduskava tehakse alles kümne aasta pärast.