Tiit läks teele kaunil, veidi üle 16 meetri pikkusel purjelaeval nimega Icebird, kus oli kokku üheksa inimest, kellest kuus olid reisijad. Üle-eestilisel muuseumiööl tõi Kukruse polaarmõisasse sobivat vibe’i maailmarändur Tiit Pruuli oma pajatustega hiljutisest Antarktika retkest. Kui kedagi ei lollita enam küsimusega, miks jääkarud pingviine ei söö, võib maismaarotte hirmutada juttudega ebardlainetest.
Ebardlainete nime oli kasutatud muuseumiöö reklaamis ja sestap pidigi maailmarändur alustama sellest, mida nood endast kujutavad.
Osta pilet ja minek?
Teema puutub asjasse seetõttu, et just Lõuna-Ameerikast lõunas on sellenimelist nähtust enim esinenud. Aga mida nood endast täpsemalt kujutavad, võite kergesti leida, guugeldades sõnapaari “freak wave”. Varem purjekal nimega Lennuk maakerale tiiru peale teinud Tiit koputas kolm korda vastu puust lauda ja tunnistas, et õnneks pole pidanud oma teel nende ohtlike hiiglastega kohtuma.
Aga Antarktika. Tiit ütleb, et põhjamaalasena on ta püüdnud seni külmemaid paiku vältida, aga… Vahest on Antarktika tema meelt muutnud ja peagi plaanib ta ka näiteks Alaskat külastada.
Millised võimalused Antarktikasse jõudmiseks üldse on? Esmalt tuleb minna Lõuna-Ameerika lõunaossa ja siis on valida suure või väiksema laeva vahel. Tavaliselt on pilet väiksemale alusele kallim, aga see-eest ollakse rohkem iseenda peremees. 10päevase merereisi hind kahekohaliselises suure laeva kajutis algab 5500 dollarist. Soliidse firma tuusik 36päevasele Antarktika retkele algab 15 000 eurost.
Üks viis Antarktika n-ö kirja saada on teha lennukil tiir ümber selle mandri ja siis öeldagi, et “olen seda näinud!”. Teine võimalus on lennata Antarktika poolsaarele, teha seal päevane jalutuskäik ja öelda: “Olen seal käinud!” Kõige levinum ekskursioon on aga suure laevaga, kus pardal inimesi 200-500 ringis.
Antarktika leping
Maabuda ei saa aga korraga suurem hulk rahvast, sest seda takistab 1960. aastate alguses sõlmitud Antarktika leping. See näeb muu seas ette, et pingviinide poegimiskohale ei tohi ligineda, et pingviinile endale võib läheneda maksimaalselt 5 meetri ja hülgele 15 meetri kaugusele. Turvakaameraid pole seal muidugi kontrollimas, aga eeskirjadest peetakse kinni.
Tiidul on Tartus sõber, kellele ta tavaliselt toob oma rohketelt retkedel Coca-Cola pudelis eri paikkondade pinnast, aga Antarktikast ei tohi sa peale mälestuste, kogemuse ja fotode midagi kaasa viia. Oma väljaheited ja rämps tuleb muidugi ära viia − nagu meil koeraga linnas jalutades.
Tiit läks teele kaunil, veidi üle 16 meetri pikkusel purjelaeval nimega Icebird, kus oli kokku üheksa inimest, kellest kuus olid reisijad. Heas vormis Tiit naljatas, et tal oli väljaspool laeva probleem oma kaasreisijatel sabas püsimisega − ehkki nood olid üle 80aastased Ameerika eestlased. Nende sportliku vormi tagas alpinistikarastus.
Tiidu sõnul on Antarktika lummava loomuse märksõnadeks vaikus ja rahu. Veel räägib rännumees kohapeal kogetud tundeist, mille osaks on looduse ilu hoomamine ühes teadmisega, et oled maailma veerel. Ka siis, kui sul on kõige kallim reisikindlustus, ei tarvitse sulle ükski helikopter järele tulla, kui midagi juhtuma peaks. Koputame jälle ebauskliku meremehe kombel kolm korda vastu puulauda.
Lummav jää hääl
Ilu peitub seal maal eelkõige selles, mida jää võib pakkuda. Icebirdil pidi aga iluni jõudmiseks jälgima vett, et Titanicu saatusest pääseda. Tiit ütleb, et väiksemad jäätükid ongi need kõige ohtlikumad, sest ei torka kohe silma ega ole radariekraanil nähtavad.
Ja laeval oli kaks bambusritva nende eemale lükkamiseks. Ehkki Icebirdil on kolm veekindlat sektsiooni, pidi ikkagi olema väljas valve, et teekonda jälgida. Kehva ilma korral olid roolimaja aknad jääs ja siis pidi vahimees väljas passima.
Kord laeval oli päris karm: uksest väljudes pidi seljas olema päästevest ja ohutusvööga kinnitati end laeva külge. Leping nägi ette, et mees vastutab ise oma elu eest.
Jää eri toonid johtuvad hapnikumullide sisaldusest. Kui jäädi ankrusse, kuulis ka Antarktika häält − see on jää murdumise heli või hääl, mida teeb jää vastu parrast kriipides. Alguses olevat see pelutavalt kõlanud. Häält teeb ka jäämägi, kui end ringi keerab.
Icebirdi unikaalseim osa on puri, mille taglastus on minimaalne − nii, et üks mees saab selle käsitsemisega hakkama. Laeval oli kogu kuuenädalaseks reisiks vajalik varustus − eelkõige kütus, sest tuule puudumisel kasutati mootorit, ja toidumoon. Tiit tõi näite ökonoomiast: ehkki laevatoit oli kobe, ei lastud ühtki palukest raisku. Järatud kont läks leemeks ja leivapurust tehti leivasuppi.
Tiidul õnnestus külastada eri riikide teadusjaamasid. Talvel elab Antarktika jaamades 1000 teadlase ringis, aga suveperioodil on neid neli korda rohkem. Teadlased pole kohapeal turistide lõbustamiseks ja neile külla tulekust peaks 72 tundi varem teada andma. Antarktikas on ka Saaremaa mehe Bellingshauseni nimega jaam, mis kuulub venelastele, ja sedagi sai külastatud. Seal kohtas ka meie polaaruurijate Enn Kreemi ja Vello Pargiga koos töötanud mehi. Eestlaste jälg on suur!
Argentina ja Tšiili jaamad võivad olla mõne angaari või konteineri suurused, aga jalg on maas ja lipp vardas.
Roni ja sukeldu
Turistide seas on Antarktika poolsaarel populaarsed alpinism − kõrgemad tipud on 4000 meetri kõrgused −, sukeldumine, mägisuusatamine ja sõit kajakiga. Ajal, kui Tiit kohapeal viibis, olid liustikud juba pragusid täis − veebruaris on ju suvi! Suvel on sealkandis meie talve temperatuur, aga talvel on külmakraadid 89ni küündinud. Ja tuul võib olla karm. Ilmateadet võib usaldada kuus tundi ette, mitte rohkem.
Kui vajad sealkandis mõne laeva või jaama abi, pead sellest hiljem raporteerima ja seda nimetatakse intsidendiks. Kui Tiidu seltskond külastas Lõuna-Korea jaama − retk oli 2-3 päeva pikkune − oli tagasiteel kangem tuul ja üks kaaslane kukkus vette. Pöörduti tagasi jaama, märjaks saanut kosutati seal viskiga ja reisiseltskond jäi öömajale, mida polnud varem plaanis. Sellest pidid Tiidu laeva kapten ja Korea jaama ülem oma rahvuslikule Antarktika komiteele raporteerima − intsident!
Antarktikas on ka oma muinsused, sest sealne vilkam inimtegevus algas juba 19. sajandi alguses. Esmalt olid ametis hülgekütid ja sama sajandi teisel poolel tekkisid sinna vaalaküttide baasid. Baasi jäänuseid ja polaaruurijate onne kui muistiseid kaitsevad Antarktika lepingud ja hooldab Briti Antarktika fond.
Tiit räägib, et tsivilisatsioon on Antarktikas kohal: ühes suveniiripoes võis näiteks tasuda krediitkaardiga ja teises kohas sattus mees mobiilside otsa. Tiit naljatas, et arvet pole õnneks naisele võetud kõne eest veel saabunud. Üldse muutuvat ka pealtnäha macho’d pikemate reiside ajal lõpuks sentimentaalseks. Eriti kui näed armsat pingviinipoju − tahad kohe helistada koju.
Nõukogude multikas pingviinipoeg Lolost sai Tiidul koos oma kuueaastaga pojaga hiljuti ära vaadatud − nüüd siis uue pilguga. Abikaasa Maris ja poeg Jaan Joonatan sõitsid issile lausa Lõuna-Ameerika tippu vastu, sest ehkki ringe on maailmale mitu peale tehtud, on Antarktika retk ikka toredalt eristuv. Ja ega Joonatan Kukrusel isa käest ilmaaegu küsinud: “Aga kas sa kartsid ka?” Ju tema enda süda muretses.