Kristjan Lepp ütleb, et esimene aasta õpetajana on tekitanud rohkem küsimusi kui andnud vastuseid. 

Kristjan Lepp tegi eelmisel aastal mitu kannapööret: sai ärimehest õpetajaks ja kolis Harjumaalt Kiviõlisse. “Mõistsin, et ma ei sobi ettevõtjaks ja Ida-Virumaal on väga äge!” võtab “Noored kooli” programmis osaleja elumuutused kokku.

Esimene aasta Kiviõli 1. keskkooli keemia- ja füüsikaõpetajana on kohe läbi saamas. Mitu korda olete jõudnud kahetseda, et vahetasite ettevõtja vaba põlve “kooliorjuse” vastu?

Kui võrrelda ettevõtlust ja koolielu, siis ettevõtluses pead kogu aeg enda eest võitlema, sest kui sa seda ei tee, siis sinust joostakse üle. Aga koolis sa ei võitle, vaid üritad saavutada midagi teiste inimeste jaoks. Sain aru, et mina tüpaažilt ei sobi ettevõtjaks.

Mis jäi puudu?

Just karmusest, et keelan, käsen, poon ja lasen. Võib-olla olen rohkem lillelapse moodi ja eeldan, et kõik tahavad head. Ettevõtluses ei saa eeldada, et teine ettevõtja tahab head mulle ja minu klientidele. Tema ikka vaatab asja oma mätta otsast. Lõpuks see väsitab.

Millises valdkonnas tegutsesite?

Tegelesin peamiselt vahendustegevusega hobuste valdkonnas − oli nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Ise hakkasin ratsaspordiga tegelema viiendas klassis ja jätkasin tõsiselt kuni ülikoolini välja.

Olen kõiki asju teinud suure emotsiooniga ja polegi aega olnud iseenesega tegelda, et saada paremini aru, kes ma tegelikult olen.

Koolis on võimalus ennast rohkem süvitsi tundma õppida?

Kuigi tundub, et tööd on praegu rohkem kui varem, on ikkagi vahetunni ajal aega mõelda, miks ma reageerisin sellele asjale nii, miks ühed asjad õnnestusid ja teised mitte. Igapäevases töös võtavad vähesed aega, et oma käitumist analüüsida. Aga nii saadki aru, et enda sees on vaja päris palju asju korraldada, et olla parem inimene.

Kas õpetajaks olemine on teile eksperiment või valik kogu eluks?

Arvan, et teen õpetajatööd nii kaua, kuni leian piisavalt motivatsiooni, et tulla kooli. Praegu veel ei ole tekkinud tunnet, et kool on mingi nõme koht ja palk on väike. Laste emotsioonid on hästi olulised − läbi nende muutud ka ise natukene emotsionaalsemaks ja näitad tundeid rohkem välja. Et sa ei ole klassi ees nagu robot.

Kui tihti peate häält tõstma? Või piisab korraloomiseks sellest, et klassi ees seisab suur ja tugev meesterahvas?

Eks korra tagamist on ikka küll. Küsimus on selles, kas on vaja just häält tõsta. Sageli piisab silmavaatest: vaatan õpilasele otsa ja ta juba teab, mida ta valesti teeb. Aga vahel see ei toimi ja siis esitan küsimuse, kas te tahate olla siin või ei taha. Gümnaasiumis on ju valik olemas.

Korraga ei ole tegelikult suuri probleeme. Pigem on küsimus õpilaste motivatsioonis ja selles, kuidas neis taastada soov midagi teada saada.

Sest soov esitada küsimusi on vahepeal koolis kaduma läinud?

Jah. Kui laps tuleb kooli, siis ta kogu aeg küsib “Miks on nii?” ja “Kuidas see käib?”. Aga mingil hetkel need küsimused kaovad ja asenduvad apaatsusega − kõik on suva.

Samas eesmärk peaks olema, et kui 8. ja 9. klassis hakkab pihta n-ö tõeline keemia, kus me hakkame katseid tegema, siis õpilased pigem ütlevad: “Õpetaja, teeks midagi keerulist ja ehitaks mingi ägeda asja, sest lihtsad katsed tegime juba varasemates klassides ära.”

On loomupärane, et osal õpilastel on huvi tehnika, osal kunsti vastu. Kui tehnikainimesed ajavad reaalainetes lati kõrgemale, siis kunstilembesed tulevad kaasa. See ei ole nii keeruline, et nemad aru ei saaks, kuigi neile see huvi ei paku.

Sama on humanitaartundides, kus on teine pool samas olukorras. Kunstilembesed on seal vedajaks, et teha näiteks kirjanduses huvitavamaid asju, ja teised tulevad kaasa. Selle võrra mõlemad asjad tasakaalustuvad.

Nii et kunstnikuhing ei peaks keemiast vabastust saama, isegi kui ta sellest tuhkagi aru ei saa?

Põhjus, miks inimene tavaliselt aru ei saa, on selles, et tal puudub seos uue ja olemasoleva informatsiooni vahel.

Seda kogemust olen esimese aasta jooksul saanud küllaga, et kui õpilane ütleb tunnis, et ei saa mitte millestki aru ega hakka ka kunagi saama, siis tuleb pärast tundi maha istuda ning vaadata, kust klassist tal on vahe sisse tulnud ja seosed katki läinud. Kui on selge, kus lõng katkes, saab astuda veel 2-3 sammu tagasi. Lõpuks tuleb välja: “Aa, see on nii lihtne!”

Selleks peab vist päris palju eraldi aega võtma?

Olen kogenud, et tunnis seda teha ei saa, sest siis kannatavad need, kes võiksid rohkemat saada, aga pärast tunde küll − õpetaja ongi selleks, et olla toeks. Kui õpilane tunnis aru ei saa, siis ma ei saa ju öelda, et mine küsi ema käest. Aga õpilane peab tegema ise esimese sammu ja tulema küsima.

Tihti antake koolist kõigile kaasa ühesugused tellised, aga osa suudab oma müüri seest laduda ainult paekiviga. Minu ülesanne on leida, milline on kivi muster ja missuguse kujuga peab olema see kivi, mille ma õpilasele annan. Selleks ma pean saama temast paremini aru ning õpilane peab ise ka ütlema, millest ja kuidas ta aru saab. Ainult siis saan talle anda õige kujuga kivi.

Ma ei ütle kunagi “ei”, kui õpilane küsib, aga lähtun oma ajagraafikust − ega ma 24 tundi kliendiinfo ka ole. Võtan endale aega ka oma elu nautimiseks. Samas kui õpilane on ukse taga ja ma tahaks tegelikult minna õue jalutama, siis ma ikkagi ei lähe. Olen õpilasele olemas, sest ta on tähtis.

Kas oskasite ette kujutada, et õpetajatöö neelab koos naha ja karvadega?

Ütlen ausalt, et ei osanud midagi ette kujutada, aga see on iga tööga nii: kõik sõltub sellest, kuidas sa ise sellesse suhtud.

Kiviõli 1. keskkoolis on korraga viis “Noored kooli” õpetajat. Sellega ei saa kelkida ükski teine kool. Kas õpilased oskavad seda hinnata, et toote kogukonda uusi tuuli ja värsket hingamist?

Usun, et õpilased väärtustavad kõiki õpetajaid, mitte et “Noored kooli” õpetajad on kuidagi erilised. Kõigil on oma tugevused ja nõrkused. Lapsed väärtustavad õpetajaid siis, kui nad tunnevad, et neist hoolitakse. See on minu arvates põhiline.

No näiteks koolitund Tallinna sõitvas rongis oli just teie noorte kolleegide ettevõtmine. Või võtame avatud uste poliitika, mis on Kiviõli koolis sellest õppeaastast. Direktor ütles, et just “Noored kooli” programmi õpetajad jätavad sageli klassiruumi ukse tunni ajaks valla, et klassis toimuv oleks kõigile nähtav.

Jah, ja isegi kui uks on kinni ja keegi tahab tulla, siis tere tulemast! Näiteks on mul olnud 11. klassi õpilane 8. klassi tunnis, sest ta on tundnud, et tal on just see teema puudulik. Julgustan ka lastevanemaid tundi tulema, kui nad tunnevad muret, kuidas lapsel läheb.

Iga tund ei õnnestu sada protsenti, aga olen seda meelt, et mida rohkem inimesi minu tunnis käib, seda rohkem saan tagasisidet. Näiteks oli väärtuslik kolleegi kõrvalpilk: “Sa tegelesid kogu aeg kolme õpilasega, aga ka teistel oli käsi püsti ja sa ei näinud.”

Mis tunne on Tallinna lähedalt pärit inimesena elada depressiivses Eesti väikelinnas, kui tsiteerida Hannaliisa Uusma laulusõnu?

Arvan, et depressiivsus on inimese enda valik. Mina olen esimesest päevast peale nautinud Kiviõli ja selle ümbrust, käinud Uljaste järve ääres jalutamas ja õppinud Kiviõli seikluskeskuses lumelauaga sõitma. Olen ümbruskonda natukene uurinud ja hästi palju on veel käimata.

Võib-olla mõni, kes on siin kasvanud ja on kõik need kohad läbi käinud, mõtleb, et siin on jube igav. Aga okei − mine kusagile Harjumaale samasugusesse kohta ja sa avastad, et seal on tegelikult igavam. Tallinnas ei ole sellist loodust ega tuhamägesid.

Kõik sõltub sellest, kuidas sa millessegi suhtud. See on nagu enesehinnanguga: kui sa arvad endast hästi, siis sa näed ka teistel häid omadusi, ja ku arvad endast halvasti, siis näed teisteski ainult halba. Ida-Virumaa on äge, kui oled ise kreatiivne, aktiivne ja mõtled kaasa.

Olete öelnud, et andsite “Noored kooli” programmi värbamisjuhile vabad käed ja otsustasite minna sinna, kuhu tarvis. Kiviõli 1. keskkool oli esimene, kes tegi pakkumise. Kas jääte pärast kaheaastase programmi lõppu siia edasi?

Tore on elada mõttega, et muutumine ongi stabiilsus ja kunagi ei tea, mida elu toob. Stabiilsus tähendab minule olla pidevas muutuses ja kui sa seda aktsepteerid, saad asjadega paremini hakkama.

Samas ma väga kergekäeliselt selliseid otsuseid ei tee. Emotsionaalne seotus on minule hästi oluline. Kindlasti pole nii, et kui olen kaks aastat ära, siis side Kiviõliga katkeb ja ma tahan lahkuda.

Siia panustada on hästi lahe. Direktor on nii hea visiooniga, mis on lihtsalt kokku võttes selline: kui õpilane siit koolist välja astub, siis ta on hea enesehinnanguga, tubli ja ettevõtlik noor inimene. See ongi põhiline.

Gümnaasiumilõpetaja peaks vaatama peeglisse ning ütlema: “Ma olen suurepärane ja kui ma tahan, saan hakkama ka uute asjadega, mida ma praegu ei oska.” Et maailm on suurepärane ja ma mõtlen endast hästi, sest olen aru saanud, et ma olen tähtis.

Inimene on üks tervik ning meie asi on vaadata, et ta saab igast ainest midagi kaasa, et arendada oma ettevõtlikkust, olla innovatiivne ja leida lahendusi. Hea inimene on see, kes tunneb mõnu sellest, mida ta teeb. Heal inimesel on alati tööd, hea inimene saab alati hakkama. Vahel on ebaõnne ka, aga seda on kõigil.