Narva muuseumi turundusjuhi Tanel Murre kirg on purjetamine. Intervjuupäeval on Tanelil seljas Muhu väina 60. regati särk − sellest nädalasest seiklusest on ta osa võtnud üheksal korral, noppides nii etapivõite kui ühel aastal koguarvestuses teise koha. Ta on osalenud ka folkboot’ide MMil. “See pole noorte spordiala − saime pensionäride käest ikka vasakult ja paremalt. [Purjetaja] Heino Lind on öelnud, et võistluspurjetamine on selline spordiala, kus tulemused ei sõltu füüsilisest ettevalmistusest, vaid paranevad aja jooksul omandatud kogemustega. Nii et selles olen veel poisike,” tähendab Tanel. 

Me pole tuttavad, aga kuna oled endine kolleeg − töötanud aastaid Eesti Päevalehes −, lähen kohe “sina” peale.

Jah, töötasin ajakirjanduses, kuni see minule 13 aastaga ammendus. 1998. aastal, kui Eesti Päevalehte läksin, olin välisuudiste toimetaja. Seejärel töötasin küljenduses. Aga ühel hetkel hakkas kõik korduma: ikka needsamad maavärinad ja presidendivalimised. Leidsin hea põhjuse äratulekuks: ma ei taha enam kajastada seda, mida teised teevad, vaid teeks ise midagi.

Ja annaks teistele põhjust oma tegemisi kajastada?

Jah.

Kui sa selle otsuse tegid, kas siis liikusid mõtted kohe muuseumi peale?

Ei. Meie perre oli just laps sündinud ja abikaasale tehti ettepanek kandideerida Kadrioru kunstimuuseumi direktrissiks − ta oli seal juba tükk aega töötanud. Siis ma jäin lapsega koju. Kui tulid mõned vabad hetked, käisin reisimas.

Lugesin, et üks eriti põnev ekspeditsioon viis sind USA idarannikule Saaremaalt pärit maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni jälgedesse. Räägi sellest lähemalt. 

Hea sõber [fotograaf]Arne Maasik sai ülesande pildistada Louis Kahni arhitektuuri. Kahn oli küll läbi ja lõhki ameeriklane [elas Eestis viienda eluaastani − toim.], aga osa kunstiteadlasi on kindlad, et Kahni mõjutas tugevalt Kuressaare linnus.

Kuna Arne teadis, et ma tunnen samade asjade vastu huvi nagu tema − arhitektuur ja geomeetria −, siis ta kutsus mu kaasa. Olen õppinud ka kunstiajalugu. Kahni arhitektuur on puhas geomeetria tulevärk, aga samas hästi funktsionaalne. Hea näide on Exeteri raamatukogu New Hampshire’i osariigis, mis on tõesti tehtud lugejale. Kui läksin pärast seda Tallinna rahvusraamatukokku, siis see oli selle kõrval nagu avatud kontor.

Oma rännakutel oled avastanud ka mate. Kas oled muuseumi kolleegid selle joogiga juba tuttavaks teinud?

Huvitav oleks muidugi teada, kui palju inimesi Narvas üldse peale minu matet joovad, aga ma ei tulnud siia seda müüma.

Ise sattusin mate otsa 2007. aastal Damaskuses. Vaatasime, et kõik joovad kõrrega mingit imelikku jooki. Maitses nagu roheline tee, aga mõjus ergutavalt nagu kohv. See sisaldab mateiini, mis on põhimõtteliselt sama, mis kofeiin, aga tervislikum, sest ei vii organismist vedelikku välja.

Selgus, et see on Ladina-Ameerikast pärit matejook. Kunagi, kui Osmani impeerium oli suur ja võimas ning ahistas kohalikke, põgenesid araablased rõhumise eest Ladina-Ameerikasse, mida parasjagu koloniseeriti. Aga siis said osmanitest türklased ja araablased hakkasid riburada moodustama oma riike. Kadunud pojad kutsuti tagasi ja need, kes tulid tagasi Argentinast, võtsid mate kaasa. Seetõttu ongi Süüria maailma kõige suurem mate importija.

Algul tellisime matet endale ja sõpradele, siis tekis mõte, et võiks teha firma. On inimesi, kes on nakatunud sellesse haigusesse, nii nagu mina olen nakatunud purjetamisse.

Tuleme nüüd kaugetelt maadelt Narva tagasi. Oled turundusjuhi ametis novembrist. Kuidas sa julgesid poliitiliste tõmbetuulte kätte sattunud muuseumisse üldse kandideerida? 

Olin linna ja riigi vastasseisust teadlik, aga vaatasin muuseumi sellisena, mida tal on pakkuda.

Mõtlesin selle peale, et muuseum on väga tore koht, kus aega veeta ja töötada. Vähemalt selline mulje oli mulle sõprade ja abikaasa kaudu jäänud. Olen lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ja sellest seltskonnast töötab umbes veerand muuseumides. See pole kellast kellani töö, vaid pigem elustiil.

Olin Narvas ka varem olnud. Ühe korra isegi purjekaga. Tulime järjekordselt Muhu väina regatilt. Kui jõudsime Tapurlasse [merearmastajast sõbra, riigikogu liikme Artur Talviku koduküla − toim.], kus me purjekat hoidsime, selgus, et kõikidel on veel puhkus. Mida siis teha? Ahah, käime Narvas ära. Käisimegi.

Kuna lisaks kunstiajaloole spetsialiseerusin ka etnoloogiale, osalesin üheksakümnendatel Narvas Eesti rahva muuseumi välitöödel. Käisime ukselt uksele ja kogusime pärimust usuelu kohta.

Vene keel pidi sul siis hästi suus olema.

Mustamäel kasvanud poisid räägivad ikka vene keelt, eriti kui sporti teevad. Väikese poisina tegelesin vehklemisega, kus enamik olid venelased. Hiljem käisin tõstmistrennis ja seal oli samamoodi. Eks see külge jäi. Vene keel ei ole ju raske. Eriti kui võrrelda araabia keelega, mida õppisin pool aastat, kuna sattusin järjest Süürias käima ja tekkis huvi.

Vene keele oskus on Narvas kõva valuuta, aga ikkagi − muuseumitöö oleks kindlasti leidnud ka kodule lähemal.

Kui palju on muuseume, mis saavad sellise ajalooga uhkustada? Mulle tundus see väga hea rutiinist väljatulemise koht. Kandideerisin, esitasin oma mõtted ja siin ma olen.

Kõige suurem ülesanne on linnuse idatiiva renoveerimisprojekti turundamine. Et kui see 2019. aastal valmis on, teavad Narva muuseumi kõik ja siin käib väga palju inimesi. Sellega avatakse kogu linnus ja see saab olema ligipääsetav kõigile, ka ratastoolis liikujatele.

Ja nagu näitavad viimased kuud, on Narva muuseum oma valdkonna asjatundjate silmis väga tubli. Nii tunnustavad eksperdid muuseumi tööd teadustegevuses [linnavõimud on ette heitnud teadustegevuse vähesust, samas kandideerib Narva muuseum 2017. aasta Eesti muuseumide aastaauhinnale aasta muinsuskaitsja kategoorias linnuse idatiiva ehitusarheoloogiliste uuringute ja nende tulemuste kasutamise eest teadustoimetistes, avalikkuses ning linnuse püsiekspositsiooni uuendamises − toim.].

Toidueksperdid jälle leiavad, et restoran Rondeel on üks Ida-Virumaa paremaid [linnuse restoran, mis on pidevalt hambus linnavolikogul, valiti Eesti söögikohtade paremikku “The White Guide Baltic − Estonia” − toim.].

Mina usun pigem ekspertide arvamust.

Nii et tegelikult on Narva muuseumil head ajad?

Irooniline küll, aga Narva muuseumil on tõepoolest head ajad, kuna valdkonna inimesed meid tunnustavad. Ja seetõttu on mul Narva muuseumi ka lihtne turundada − ma turundan head ja õiget asja.

Olen varem puutunud turundusega kokku ka sõbraga kahasse loodud matet müüva ettevõtte kaudu, aga see on rohkem nišitoode.

Erinevalt muuseumist, mis peaks olema laiatarbekaup?

Nagu ütles [ajaloolane] Pille Runnel: muuseumidel tuleb ühelt poolt mängida üha olulisemat rolli hariduse valdkonnas, teisalt aga võistelda külastaja tähelepanu eest ärisektoriga võrdväärse eduga, pakkudes meelelahutuslikke ahvatlusi.

Tähendab, et muuseum pole ainult teadus- ja hariduskeskus, vaid peab seda ka populariseerima. Aga meelelahutusel peab olema juures hariv ja ajalugu valgustav aspekt. See teebki programmide tegemise väga loominguliseks ja lõbusaks, mis on muuseumitöö pluss.

Kas Narva muuseum võiks olla viie aasta pärast saja tuhande külastajaga muuseumide seas või on see utoopia, kuna ta ei asu pealinnas, kuhu turistid kõige rohkem satuvad?

Narva muuseumis käis eelmisel aastal üle 75 000 külastaja. Üle saja tuhande külastaja on Tallinna lennusadamal, Eesti rahva muuseumil, kunstimuuseumil ja vabaõhumuuseumil. Usun, et oleme nende seas juba 2019. aastal. Meil on paika pandud kindel plaan: tööd, mida peame selleks ära tegema, ja koostööpartnerid, kellega lävida. Kuna teame, et oleme head muuseumitöötajad − meid on tunnustatud −, siis see annab veel innustust juurde.

Selle saavutamiseks tuleb ilmselt senisest rohkem piiri taha vaadata, aga arenguruumi on kindlasti ka siseturistide puhul.

Idanaabritele loodame väga palju − valmistume nende tulekuks päris põhjalikult. Et nad tuleksid ka muuseumi, mitte ei käiks ainult kaubanduskeskustes.

Enamikule eestlastele on Narva eksootiline koht. Nad ei ole väga kursis siinsete ööbimisvõimaluste ega söögikohtadega. Tuleks Narva küll, aga kus me siin ööbime ja sööme? Ja siis tullaksegi ainult üheks päevaks, jõutakse ära käia linnuses ja Narva-Jõesuus ning heal juhul jäädakse sinna mõnesse spaasse ööbima. Selles mõttes on Narva eksootiline, et sellest väga palju ei teata.

Ida-Viru turismiklaster näeb praegu päris korralikult vaeva, et inimesed ei eksiks Narva ära, vaid tuleksid siia ja kogu Ida-Virumaale hea meelega.

Minule ei ole Narva eksootika. Minule on eksootiline Damaskus, kus on juba lõhnas eksootikat tunda.

Narva lõhnab nagu Eesti?

Jah, ainult õhku on siin rohkem. Esimese kahe nädalaga harjusin ära suurte prospektidega ja koju minnes − elan Tallinnas Kalamajas − tuli kerge klaustrofoobia peale. Tänavad on kitsad ja täis pargitud, nii palju inimesi… Tulin tagasi Narva − küll oli palju õhku ja ruumi!

Et sina töötad muuseumis ja sinu naine töötab muuseumis, siis oleks huvitav teada, milline näeb välja teie kodu. Kas vanu väärtuslikke asju pungil või hoopis kontrastiks ultramoodne? 

Meie kodu järgib kadunud Eesti arsti ja tõlkija Nils Bernhard Sachrise ütlust: “Ühtegi asja ei tohi kunagi ära visata, sest kui oled ta ära visanud, läheb sul seda suure tõenäosusega järgmisel päeval vaja.”

Aga õnneks pole asi nii karm kui minu Põhja-Rootsis Kiruna lähedal elaval tuttaval puusepal Bengtil, kes hoiab kasutult seisvaid asju seitse aastat, enne kui vaatab, kas äkki peaks nad ühest kohast teise liigutama. Meil jõuavad asjad keldrisse oma aega ootama pisut kiiremini ja keldris on veel palju ruumi.

Nii et meil on täiesti tavaline kodu 1938. aastal ehitatud kivist trepikojaga puumajas. Seintel on minu sõpradelt Arne Maasikult ja Sandra Jõgevalt paar tööd, mis on pigem uued asjad. Näiteks üks on Arne meeter korda meeter aerofoto südamekujulisest Tallinna südalinnast. Paganama hea külalistele näidata, kuhu nad vanalinnas peavad minema.

Kusjuures üks ese sai nüüd tänu minu Narva kolimisele kasutusele võetud. Ostsin 2008. aastal Damaskuse vaibapoest Iraani päritolu pärsia vaiba, aga pidin selle kohe kappi ära panema, sest minu tollal 8aastane kass hakkas selle külge küüsi teritama. Ikka uuesti ja uuesti, midagi ei aidanud. Kuna kass on siiamaani elus, siis pidi vaene vaip kümme aastat kapis oma aega ootama. Nüüd tõin ta Narva korterisse ja rõõm on mõlemapoolne: vaip saab maas olla ja mina seda lõpuks eesmärgipäraselt kasutada.

Narvas elan väga heas kohas, otse kesklinnas. Köögiaknast näen Venemaad. Näeks linnust ka, aga naabermaja on ees.