Aleksandr Ivaškevitš ei häbene ega karda öelda "ei", kui pakkumine talle meelt mööda pole. 

Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš tõi Kohtla-Järvele oma fotonäituse, mille avamine kasvas sujuvalt üle loominguliseks kohtumiseks: külaliste rohked küsimused ja näitleja avameelsed vastused võimaldasid publiku lemmikut paremini tundma õppida. Nõnda valmis ebatavaline ühisintervjuu. 

Kas te unistasite juba lapsepõlves näitlejaks saamisest?

Jah, juba nelja-aastaselt. Televiisoritel olid tol ajal nii väikesed ekraanid, et neile tuli suurendusklaas ette panna…. Ma võisin telekast vaadata kõike järjest: spordisaadetest ja muusikaprogrammidest uudisteni välja. Ja iga kord kujutasin ma ennast nende asemele, keda ma ekraanil nägin. Ehkki lapsepõlves ennustati mulle sõjaväelase tulevikku nagu mu isal, ei tahtnud ma olla kellestki sõltuv, et keegi ütleks mulle kogu aeg, mida ja kuidas ma tegema pean. Nõnda ma valisingi näitleja elukutse − siis ei osanud ma veel aimatagi, kui sõltuv amet see on…

Valmistusin selleks aktiivselt ning teades, et näitlejale tuleb kasuks iga oskus, tegelesin absoluutselt kõigega, mida koolis pakuti: mudellennundusest korvpalli ja hokini. Mul on olemas isegi noore liiklusinspektori märk. Sõitsin traktoriga ja mõtlesin: ka see oskus võib näitlejal kunagi marjaks ära kuluda. Ema viis mind teises klassis klaverimängu õppima ning ma ütlesin talle kohe, et pean õppima ka bajaani, sest äkki tuleb mul kunagi mõnes filmis bajaani mängida, mina aga ei oska! Veel õppisin ma ära balalaika, kitarri, flöödi ja klarneti mängimise. Ronisin mööda tarasid, hüppasin, kukkusin, kogu aeg õhkisin midagi − treenisin kaskadööri elukutseks. Nii et juhuslikuks ei saa minu valikut küll kuidagi nimetada.

Räägitakse, et kui lapsepõlveunistused täituvad, siis on elu korda läinud. Kas olete sellega nõus? 

Minu arust on üks peamisi õnnestumisi elus see, kui oled valinud elukutse, mis sunnib sind liikuma, rõõmu tundma ja vormis olema. Mitte lihtsalt raha teenima, vaid hingega asja juures olema. Ajapikku muutub kõik väga lihtsaks, primitiivsemaks, ja ka teater muutub − paljugi ei ole enam vastuvõetav, vähemalt mulle. Vanusega kaob sageli ka motivatsioon ning mul on hea meel, et hommikul ärgates tean ma alati, mille pärast ma üles tõusen. See annab jõudu ja energiat ning aitab üle saada depressioonist. Eriti kui mängid suurepärastes lavastustes.

Millised need on? 

Näiteks “Idioot”. Vürst Mõškinit mängides püüdsin ma vaatajaile edasi anda seda, mis mulle endale südamelähedane on.

Lavastust “Need vabad liblikad” aga mängiti Eestis 15 aastat! Mul oli juba habe ees, aga ma mängisin seal ikka 16aastast poisikest. Näitlejate koosseis arenes koos etendustega: sõnad ja tekst jäid küll endisteks, kuid lavastuse teema muutus. Mõned inimesed käisid seda vaatamas 15 korda ja rohkemgi.

Viimastest näidenditest võiksin nimetada “Viit õhtut”, milles ma tunnen, et ma ei ole lihtsalt näitleja − astun lavale ja võin rääkida publikuga sellest, mis mul endal südamel on.

Siis veel “Onu Vanja” ja “Vaenlane”. Viimasest tahaksin pikemalt rääkida. See esietendus hiljuti. See on väga keeruline lavastus, kus me mängime koos Igor Rogatšoviga. “Vaenlane” on tuntud belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaani “Vaenlase kosmeetika” ainetel valminud psühholoogiline draama. Selles on kaasahaarav süžee, ootamatud pöörded, kummalised mõistatused ja imepärased paljastused. Palju on videoid ja montaaž toimub etenduse käigus. Romaani põhiline eripära aga seisneb selles, et see on kirja pandud dialoogina ja seda võib tegelikult tõlgendada kui näidendit. Ühesõnaga vapustav töö.

Selles on vägivalla teema − maniakk on tapnud oma naise − ja see on päris jube lugu, kuid millegipärast on nõnda, et seda lavastust vaadanud inimesi valdab mingisugune kummaline seisund: nad tänavad ja saadavad sõnumeid stiilis “Ei tea, miks, aga ma olen vapustatud”, “Tahan seda veel kord näha ja selle üle mõtiskleda” jne. See ongi tõeline teater.

Üldiselt on mul tõeliselt häid rolle viis-kuus, kõik ülejäänud on ettevalmistus nendeks.

Kas ka idavirulased saavad “Vaenlast” näha?

Seda lavastust ei saa külalisetendustele viia, kuna selle lava on tehniliselt üles ehitatud kui lennujaama ootesaal ning selle kujunduses kasutatavaid seadmeid ei ole võimalik transportida. Nii et näha saab seda küll, kuid selleks peab Tallinna tulema. Pileteid selleks hooajaks enam ei ole, kuid järgmisel hooajal mängime me seda edasi.

Teile tehti ettepanek hakata vene teatri kunstiliseks juhiks, kuid te keeldusite sellest. Miks?

Põhjus on väga lihtne: ma tahtsin tegelda paljude asjadega, millest mul tulnuks nõustumise korral loobuda. Kunstilisest juhist sõltub teatris töötavate inimeste saatus. Ma ei saanud enda peale sellist vastutust võtta, kuna mulle on hingelähedane miski muu.

Mis võib teid panna mõnes lavastuses osalemisest keelduma? 

Näitleja on üldiselt äärmiselt sõltuv ning keelduda ei saa, kuid õnneks jõuab varem või hiljem kätte aeg, mil ta saab öelda “ei”. Et hiljem ei oleks häbi. Aastatega mõistad, et käia laval hüppamas ja kargamas ning saltosid tegemas − see on noorte pärusmaa. Ükskord jõuab kätte hetk, mil veiderdamine muutub igavaks ning on häbi teha asju, millel pole sinu loomusega mitte mingit seost ning mis ei sobi ei sinu vanuse, mõtete ega ka filosoofiaga. Keeldun labasustest, kuid tuleb ette, et ütlen “ei” ka siis, kui asi tundub huvitav − seda siis, kui lavastaja ei tea, kuidas ta kavatseb seda ellu viia. See on ju sama, nagu istuda laeva, mida juhib kapten, kes ei tea, kuhu seda juhtida.

Teater peab panema inimese mõtlema ning mina kui näitleja tahan inimeste poole pöörduda ja neile midagi olulist öelda. Teater mõjub täiskasvanud inimestele nagu muinasjutt. Tarkovski on öelnud, et kunst on inimese igatsus täiuse järele. Vahel ma keeldun mõnest pakkumisest ka siis, kui see hakkaks segama mu teisi kohustusi, muu hulgas ka kohustusi oma pere ees. Just seepärast ei võta ma osa rohkem kui seitsmest repertuaaris olevast lavastusest, ehkki mulle on seda pakutud. Noorena tahaks kõike proovida, aga mida vanemaks sa saad, seda sõltumatumaks muutud ja − nii imelik kui see ka ei tundu − seda rohkem sind vajatakse. Inimesega, kes ei karda, räägitakse hoopis teisiti − see on elu seadus.

Kui te ükskord teatrist lahkuma olete sunnitud, mida te siis tegema hakkate? 

Sõidan ära puhkusele, kauaks. Sinna, kus paistab päike, millest me siin alati puudust tunneme. Pärast aga hakkan ise lavastama ja tantsima.

Te juhatate stepptantsustuudiot Duff Tap, mis on maailmameistrivõistlustel korduvalt auhinnalisi kohti saanud. Millal te tantsimisega tegelema hakkasite ja kui kaua üldse võib tantsida? 

Mina panin stepikingad jalga veerand sajandit tagasi ja kõpsutasin nendega kõikjal. Käisin inimestele sellega lausa närvidele. Kuulsin pidevalt: “Mine siit minema, ära kolista!” Kuid esimene asi, mille ma külalisetendustele suundudes kohvrisse pakkisin, olid needsamad kingad. Kõik sai alguse hobist, hiljem aga kasvas see üle elukutseks. Minu tantsukool on juba 21aastane. See töö leiba lauale küll ei too, ent see on paralleelselt nii elukutse kui lihtsalt palju rõõmu pakkuv tegevus.

Ilmselt mõtlevad samamoodi ka kümned minu õpilased. Te võib-olla ei usu, aga nad kasvavad suureks, võtavad naise või lähevad mehele, sünnitavad lapsed − ja ikka käivad tantsimas. Iseenda ja oma tervise heaks. Mõnikord tulevad tantsima isegi lapseootel naised!

Mis puudutab vanust, siis mingeid piiranguid siin ei ole ega saagi olla. Ma pean juba ammu plaani avada uus rühm neile, kel vanust üle kuuekümne. Kogemus on juba olemas: kord tuli siia üks Saaremaalt pärit 70aastane meesterahvas, kes soovis oma unistuse teoks teha. Mõned juubilarid aga tahavad oma külalisi üllatada. Ühesõnaga on tantsimine liikumine ja niipea kui sa tantsimise lõpetad, saavad alguse mitmesugused probleemid. Seepärast peab alati liikuma.

Te olete mänginud ka kümnetes mängufilmides, neist pooltes olete olnud peaosas. Millist neist rollidest peate kõige tähtsamaks?

2010. aastal jõudis filmilaenutustesse film “Jaroslav. Tuhat aastat tagasi”. Jaroslav Mudrõi roll on olnud ilmselt minu suurim vedamine, kuna selline võimalus avaneb vaid kord elus. Filmi tehti kõige suurema kriisi ajal ning kuigi selle algne eelarve oli 10 miljonit, tehti film valmis vaid 2 miljoniga ja kõigest 45 ööpäeva jooksul. Me töötasime 12-15 tundi ööpäevas. Kõik oli väga lahe, ümberringi olid ainult mehed: Kravtšenko, Zolotuhhin… Sellise suurusjärgu tähed! Ja peab mainima, et mida kõrgema tasemega näitleja, seda vähem on temas kõrkust, ülbust ja upsakust.

Ükskord istusin näitlejate vagunis, kui sisse astusid mingid tähtsad daamid. Nad uurisid mind hindavalt ning sõnasid siis: “Väga tema moodi…” Selgus, et need olid Jaroslavli Jaroslav Mudrõi nimelise raamatukogu töötajad. Nüüd on meil nendega sõprussuhted: peame kirjavahetust, mind on korduvalt kutsutud esinema Venemaa ajaloo teemalistele konverentsidele, sealses raamatukogus aga on suur minuteemaline nurgake, kus on väljas kostüümid, fotod võtetelt jms.

Mida tahaksite veel mängida?

Tahaksin mängida mõnes romantilises draamas või komöödias − hästi tehtud, lõbusas ja peenes. Et mina oleksin laval ja saal võppuks naerust.