Marika Oolberg − kohalikele Mari − koos vabaajakeskuse lemmikkassi Vanaemaga. 

Väike Lohusuu on sel nädalal suvesündmuste kaardil kahe suure üritusega: Peipsi järvefestivali ja kalurite päevaga. Lohusuu vabaajakeskuse juhataja Marika Oolberg tunneb end keset sellist melu nagu kala vees.

Ma ei pane vist mööda, kui pakun, et see nädal on sinule põrgulik: vabaajakeskuses tegutseb noortelaager, samal ajal on vaja võõrustada järvefestivali ja Peipsi regatti ning ise korraldada kalurite päeva − Lohusuu valla visiitkaardi üritust. 

Pere küsib, kuidas mul ometi kogu aeg õnnestub ennast nii üle broneerida. Ma ei tea, lihtsalt juhtub niimoodi. Kui üks hullus ära lõpeb, mille juures ma mõtlen, et kui ma selle üle elan, siis ma elan veel kaua, tuleb järgmine. Ikka kipuvad asjad kokku langema.

Samas pole sugugi nii, et maailm ainult tänu mulle püsti püsib. Mul on väga head abilised Maie Soosalu, Natalja Tumanova, Eve Ehasalu ja Malle Klaar. Nemad toidavad mind, kui olen end söömata unustanud, tuletavad asju meelde, aitavad koos üritusi teha, mõtlevad koos minuga…

Väga tihti seda ei juhtu, et Lohusuu satub tähelepanu keskpunkti, kui siinne lakkamatu võimuvõitlus välja arvata. Sel nädalal saab väike Lohusuu suureks kultuuri mõttes.

Jah, eks ta saab rohkem tähelepanu kui tavaliselt.

Kalurite päev on sel aastal üks suur pealkiri. Jagasin ürituse tükkideks, et inimesed leiaksid infomüra seest endale vajaliku. Näiteks tahtsin teha Peipsimaa maitsete aasta puhul suuremalt kalasupi konkursi, mis toimub siin juba 15. korda. Reklaamin seda eraldi, et info jõuaks turismiga tegelevate inimesteni, kes võib-olla muidu kalurite päevale ei tuleks.

Registreerunud on viis kodukokka ja neli ettevõtjat. Peipsimaa maitsete aasta korraldajad on lubanud žüriise tulla ja teevad seal ka Peipsi kala valmistamise õpitoa.

Liitusime Peipsimaa maitsete aastaga juba siis, kui see mõte alles välja käidi [selleks tuli kandideerida maaeluministeeriumi korraldatud konkursil, eeltöö algas hulk aega varem − toim.]. Sain aru, et see on nišš, mida me pole siin üldse arendanud. Kui Peipsimaa kogukonnaköögi eestvedajad hakkasid inimesi elevile ajama, et teeme, meil on siin toidu näol nii suur rikkus, siis ega keegi sellesse väga ei uskunud.

Samal ajal hakkas Natalja [Lohusuu kultuuriseltsi Logovest esinaine Natalja Tumanova − toim.] korjama vanaemade retsepte, et need meelest ära ei läheks. Viimane kokanduskursus Lohusuus toimus 1938. aastal, millest tal oli pilt, sest tema vanaema oli seal osalenud. Natalja otsustas, et peame uuesti tegema, muidu saame nii vanaks, et ei jaksa enam.

Kirjutasime projekti ja saime raha retseptivihiku väljaandmiseks. Kuid seal oli vigu ja paljud retseptid sinna ei mahtunud. Kohe-kohe tuleb aga trükisoe 100-leheküljeline retseptiraamat, mida me kalurite päeval tutvustame. See on eesti, vene ja inglise keeles.

Juulikuu teisel pühapäeval on juba palju aastaid olnud põhjust Lohusuusse tulla, aga kalalaadast on vahepeal saanud kalurite päev.

Külastajad vahel nurisevad, et siin ei ole ju eriti kala müügil. Mõtlen, et võib-olla see ei olegi nii oluline. Vahel ei tohi sel ajal üldse kala püüda. Aga kalur on samuti puhkepäeva ära teeninud. See on tegelikult väga raske töö, eriti talvel. See peaks olema mõnus hetk, kus võtad aja maha, kutsud külalisi, lihtsalt oled, kuulad head muusikat ja tantsid, tunned elust mõnu.

Lohusuu on ääremaa ja meile kuulsad inimesed väga esinema ei satu. See on vähemalt üks koht, kus kalur saab koos oma perega lõbutseda. Ühtlasi võiks kohapealt saada kvaliteetset kaupa ja käsitööd.

Kuidas sina Lohusuusse sattusid − see ju pole sinu sünnikodu?

Olen Ulvil koolis käinud ja aastaid Avinurmes elanud. See piirkond on mulle tuttav, aga samas ka võõras.

Avastasin selle endale hiljuti. Tulin siia viie aasta eest korraks appi, kui oli võimupööre, Ants Rummelit umbusaldati vallavanemana ja neli vallaametnikku andsid päeva pealt lahkumisavalduse. Vallamaja jäi tühjaks ja otsiti kedagi, kes protokolliks ja oleks seda varem teinud.

Ütlesin, et olgu, tulen. Algul tulin kaheks nädalaks sekretäriks-asjaajajaks, siis kaheks kuuks. Lõpuks jäingi.

Nüüd on ka minu kodu Lohusuus. Mulle hakkas siin väga meeldima: rand on nii lähedal ja tegelikult on isegi sääskedel suur vahe. Avinurme on nii soode keskel, et seal on sääski kolm korda rohkem kui siin.

Juhid Lohusuu vabaajakeskust, aga kuna eraldi kultuuritöötajat ega kultuurimaja vallas ei ole, oledki siinse kultuurielu vedur.

Jah. Algul töötasin vallamajas ja tegin kultuuritööd lihtsalt entusiasmist, sest päris ilma selleta olla ei saa. Kõigepealt hakkasin tegelema eakatega: teeme koos igasuguseid asju, isegi tantsin nendega koos. Seejärel tulid noored ja muud üritused ka. Tänu rannakultuuriseltsile tuli videvikutunni üritus, mida koos läbi viisime. Sel aastal peaks see olema juba neljandat korda.

Korraldan meistriklasse, matku ja talguid. Vajaduse korral keedan seepi või küpsetan kooki. Lõunaregiooni tantsupäeval Lohusuus näiteks keetsin 200 inimesele suppi, talgusupp on olnud ka alati minu teha. Korraldan väljasõite ja võtan vastu  turismigruppe, koordineerin külaliikumist ja annan välja valla lehte.

Peipsi toidusuveniiri konkursil sai äsja kolmanda koha Ivan Tšai ja selle tootjana oli kirjas kaks nime: Natalja Tumanova ja Marika Oolberg. Kuidas see toode sündis?

Natalja teadis Ivan Tšaist juba ammu, aga ta proovis seda teha kuivatatud põdrakanepist ja see tuli kibe. Hakkasime uurima, kuidas seda õigesti teha, ja avastasime, et põdrakanepit tuleb fermentida. Põdrakanepi kääritamine ja kuivatamine on tegelikult pikk protsess.

Minule oli uudis, et seda teed üldse suhkruga ei joodud. Ta oligi sellepärast nii populaarne, et ei nõudnud lisamagusainet.  See oli Venemaal põhiline ekspordiartikkel ja keegi ei joonud siin Hiina teed.

Hakkame nüüd uut laari teed tegema, karbid on disainitud. Eelmise aasta ports sai niimoodi otsa, et jäi puudu. Nüüd tuleb rohkem teha. Leidsime minu maja lähedalt maatüki, lasime selle eelmisel aastal omal initsiatiivil ära niita ja sel aastal kasvab seal värske, pehme põdrakanep.

Kui Lohusuu kogukonnamaja valmis saab, tahaks seal käima panna kogukonnaköögi. Et inimene, kes tuleb siia piirkonda ja tahab kohalikku toitu, seda ka saaks.

Kas kohalikele toitlustajatele ei saa selles loota? 

Praegu siin Lohusuus selliseid toitlustajaid ei ole, kes kohalikule toidule rõhku paneks, aga on lootus, et tuleb.

Mul on üks kohaliku toidu idee, mida tahaks proovida. Üks vana daam rääkis, et Peipsi kandis kasvatati ja kuivatati sigurit. Ja tehti sellist pidupäevajooki, mille jaoks küpsetati spetsiaalne munakook − biskviidi moodi −, kuivatati ahjus, jahvatati pulbriks ja pandi sigurile hulka. See pidi hullult hea maitsega olema. Nüüd on mul huvi uurida arhiividest, kas kusagil ei ole säilinud retsepti. Tahaks seda katsetada ja järele teha.

Räägime väga palju toidust, aga tegelikult oled sa õppinud näitleja-lavastaja. Kas kohapeal on piisavalt võimalusi, et õpitud eriala rooste ei läheks?

Olen Avinurme suveteatri lavastaja ja meil on olnud päris suured etendused. Lisaks tünnilaadal üles astumisele on meil aasta läbi külalisesinemisi. 13 aastat oleme osalenud Kuhjavere teatrifestivalil, meil on seal väga hästi läinud, oleme kiita saanud ja publiku lemmikud olnud.

Läksin õppima Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonda kutseõpetajaks − minu kutseks saab draamaõpetaja. Mul ei ole pedagoogilisi teadmisi, aga pärast selle eriala lõpetamist saaksin olla koolis draamaõpetaja.

Kas üle-eestiline tähelend seriaalinäitlejana on saanud otsa?

Viimase rolli tegin seriaalis “Köök” aasta tagasi.

Nalja on sellega ka saanud. Paar aastat tagasi oli “Naabriplika” esimeses hooajas üks sutsakas selline, et mängisin raamatupidajat, kes salaja armastas vallavanemat. Ja vallavanem ei teinud temast sugugi välja, sest see raamatupidaja polnud eriti kena inimene. Pigem kole ja paksuke, aga hea südamega.

Ühel kenal päeval eurokontrolle oodates jõi vallavanem Pavel Koosar end korralikult purju ja jäi ööseks vallamajja õnneliku raamatupidaja rüppe. Hommikul ärgates oli vallavanema ehmatus suur: otsa vaatas õnnelik raamatupidaja, kabinetis oli korralik segadus, printer oli maha kukkunud ja katki läinud.

Kokkusattumusena oli seriaalis osa tegemise ajal ka Lohusuus vallavanem Pavel. Kui aga osa eetrisse tuli, oli juba uus vallavanem. Külas oli elevust palju ning käis jutt, et Mari [kohalikud kutsuvad Marikat Mariks − toim.] on vallavanem Paveliga vallamajas korraliku peo maha pidanud ja isegi koopiamasina ära lõhkunud. Eks see jutt oma tiire tehes jõudis ka valda ja tekitas pahanduse, sest vallamajas oligi just koopimasin katki läinud.

Olin väga solvunud, sest mulle tundus, et mind süüdistatakse vallamajas pidutsemises ja valla vara lõhkumises, aga kodused ütlesid: “Kuule, jutt on seriaalist ju!” Siis taipasin ja saime kõik naerda.

Olen koos tütre Kristellaga ka “Saladustes” mänginud − olin näiteks oma tütrele ämm. Tütar on Avinurme suveteatris üles kasvanud ja tal on olnud seriaalides rohkem osi, peamiselt peaosi.

Seriaalis mängimine on teistmoodi kui laval ja selleks tuleb ümber õppida. Suur lava nõuab rohkem žeste ja väljapoole mängimist. Seriaalis oled täiesti tavaline inimene ja pead end koomale tõmbama, et üle ei pakuks.

Praegu pole mind seriaalidesse kutsutud, sest pidin olema tavaline, kõhn, igav naine.  Enne olin veidi kopsakam ja rolle oli rohkem. [Naerab.]