Liisa Pakosta leiab, et kui inimene tunneb ennast ebavõrdselt kohelduna, tunneb ta ennast halvasti ja tal kaob motivatsioon, kui ta lükatakse kõrvale tema rahvuse, vanuse või lapse tõttu. Liisa Pakosta on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Ta ise armastab öelda, et ta on võrdsete võimaluste volinik.
Miks just nii?
Kogu see töö põhineb sellel, et tagada inimestele, kes ise tahavad õppida või töötada, selleks võrdsed võimalused, et neid ei takistaks miski, mida nad ise muuta ei saa. Inimesest endast ei sõltu tema vanus, sugu, rahvus, puue, perekondlikud kohustused, seksuaalne sättumus, kaitseväeteenistuse kohustus. Samuti loetakse kaitstud omaduste hulka usutunnistus, veendumused, ametiühingusse kuulumine, töösuhte liik ja sotsiaalne seisund.
Kaks asja − töösuhte liik ja sotsiaalne seisund − tuleb ilmselt põhjalikumalt üle seletada. Inimene võib töötada töö- või töövõtulepinguga, käsunduslepinguga ja olla palgatud avaliku teenistuse seaduse järgi, samuti saab talle töötasu maksta autori- või litsentsilepinguga. Ning mida mõista sotsiaalse seisundi all?
Mõiste “sotsiaalne seisund” on küll seaduses nimetatud, aga tegelikkuses kasutatakse seda vähe. Meil on selle mõiste alusel üks menetlus. Me uurime, kas need noored inimesed, kes on suvel õpilasmalevas, kuid elavad toimetulekutoetust saavates peredes ja nende sissetulek arvestatakse pere sissetuleku hulka ning nende suvine teenistus osutub perele leiva ja piima ostmise rahaks, kannatavad oma sotsiaalse seisundi tõttu. Me uurime, kas noored, kelle perel on raske majanduslik olukord, on ebavõrdsemas olukorras, võrreldes nende noortega, kes saavad kogu teenitud raha endale jätta. Me pole seda menetlust veel lõpetanud.
Sotsiaalne seisund tähendab seda, inimest ei tohi jätta tööle võtmata näiteks seetõttu, et ta on pärit vaesest perest. Üksikvanema last ei tohi halvustada. Sellised asjad on seotud sotsiaalse seisundiga.
Töösuhte liik tähendab seda, et ühes ja samas asutuses või ettevõttes ei tohi kohelda erisuguselt inimesi, kes töötavad erisuguse lepinguga või osalise või täistööajaga. Kui kaks inimest teevad tööd eri lepingu alusel, kuid töö on täpselt sama, peavad nende töötasu tingimused ning koolitus- ja edutamisvõimalused olema samad.
Kus on sooline palgalõhe suurem, kas avalikus või erasektoris?
Kõikides arenenud riikides on sooline palgalõhe olemas. See tähendab, et naiste keskmine palk on meeste omast madalam, Eestis nii avalikus kui ka erasektoris. Meil on see mõnel aastal suurem avalikus, mõnel aastal erasektoris.
Avalik sektor on riigi rahaga finantseeritav sektor. Need on keskvõimu asutused, kohalikud omavalitsused, haridusasutused, meditsiiniasutused. Kuidas on võimalik, et selles sektoris rikutakse seadusi ja käitutakse ebaeetiliselt?
Tõepoolest, seaduses on öeldud, et üht ja sama tööd tegevale inimesele ei tohi maksta erisugust palka tema soost tulenevalt. Palgalõhest, kuidas see ilmneb ja millest tuleneb, peaks alustama lahtiharutamist avalikus sektoris. Võib olla nii, et inimeste palk ühes osakonnas on võrdne, aga vahe tuleb sisse kõrvalosakonnaga. Ühes on aga enamuses naised, teises mehed. Või on erinevused eri asutuste vahel, sel juhul ei märgata palgalõhet üldse. Kaevuri sekretärist kõrgemat palka peetakse õiglaseks ja seda ei peeta probleemiks. Sel juhul võibki palgavahe olla õiglane.
Tõepoolest, ka mina ei oska seda märgata ja seetõttu seda eriti ei usu. Kuidas seda palgalõhet ikkagi tõestada?
Palgalõhe tuleb välja statistikast. Kui taandada kõikide töötajate palk 60 minuti jooksul teenitud summale, tuleb välja, et keskmiselt teenib Eesti naine 22% vähem kui mees. See on üldine statistika, mis tuleneb sellest, et meie tööturg on väga segregeerunud. 40% naisi ja mehi peaksid vahetama oma eriala, siis töötaks naisi ja mehi enam-vähem ühepalju erisugustel erialadel. See ei ole muidugi eesmärk. Küll aga on probleem, et nendel aladel, kus töötavad peamiselt naised, on keskmine palgatase madalam kui nendel erialadel, kus töötavad peamiselt mehed. Autoremondilukksepp saab näiteks rohkem kui meditsiiniõde.
Teise osa palgalõhest annavad lapsed. Midagi ei ole teha, kui naisel sünnib laps, tema palk väheneb. See käib ka meeste kohta. Ka mehe palk statistilise keskmisena väheneb, kui ta jääb lapsega koju ehk perekondlike kohustuste täitmine ei võimalda saada samaväärset palka nendega, kel perekohustusi pole. Aga kui mees koju ei jää, siis laps peres tõstab tema palka. Eestis aga jäävad perekondlikud kohustused, olgu see lapse kasvatamine või vanainimese hooldamine, peamiselt naiste kanda.
Jah, aga ma ei kujuta ette naiskaevurite brigaadi. See on ikka väga raske töö. Ja ma ei kujuta ette, et haiglas teeksid seda tööd, mida teevad meditsiiniõed, ainult mehed. Ametinimetus “meditsiiniõde” juba iseenesest eeldab, et see on naiste töö. “Meditsiinivend” ei ole väga levinud. Ja lasteaiakasvataja amet sobib ka siiski rohkem naistele…
Me ei pea hakkama kasutama sõna “meditsiinivend”, sest “õde” on selles tähenduses sooneutraalne sõna.
Ma kindlasti ei nõustu sellega, et laste kasvatamiseks oleks ilmtingimata vaja ainult naiselikku kätt. Maailma kultuurides on see jaotunud erisuguselt. Loomulikult imetab last ema, isad sellega hakkama ei saa. Aga kõikides kultuurides läheb ühe lapse üleskasvatamiseks vaja tervet küla ning öelda, et naiselik hoolitsus oleks ilmtingimata parem, ei ole õige. Vastupidi, ma arvan, et Eesti lasteaiad vajaksid senisest rohkem meeskasvatajaid, arvestades, kui palju on Eestis lahutusi, ja enamik lahutusi leiab aset lapse esimese eluaasta jooksul. Kindlasti vajavad lapsed varases nooruses positiivset kokkupuudet nii naise kui ka mehega ja miks ei võiks see koht olla lasteaed. Eesti külaühiskonnas on ju nii olnud, et lapsed puutuvad väga varases nooruses kokku vanaisade-vanaemade, emade-isade ja õdede-vendadega. Keegi ei kujuta ette, et adra taga kõndimist või puulusika voolimist oleks lapsele ema õpetanud. Isade ja vanaisade roll laste kasvatamisel on ajaloos olnud palju suurem kui praegu.
Me jõudsime nüüd sinna, et võrdsust ei ole olemas. Mees ja naine on erisugused, rahvustel on kultuurilised erinevused. Aga võrdsed õigused ja võrdsed võimalused ei tähendagi ju võrdsust.
Võrdsed õigused ei tähenda kindlasti, et kõiki inimesi tuleb kohelda võrdselt. Isegi vastupidi. Inimesi, kes on ebavõrdses olukorras, tuleb kohelda toetavalt ehk mittevõrdselt. Ma toon hästi lihtsa näite. Kujutame ette üht tihedat tara ja lapsi, kes üritavad üle selle jalgpallimängu vaadata. Kui nad on eri pikkusega ja kõik seisavad ühekõrgusel, siis näevad üle aia vaid need, kes on pikemat kasvu. Lühemad ei näe. Neil võib olla küll võrdne olukord, aga nad on ebavõrdses seisundis. Aga kui neile jalgade alla kast otsida, tekib neil võrdne võimalus üle aia vaadata.
Seega siis vajavad ebavõrdses olukorras inimesed endale n-ö kasti jalge alla. Kui palju on võrdsete võimaluste volinikul võimalik seda kasti neile pakkuda?
Täpselt seda see tähendab. Inimesi, kes tahavad õppida või töötada, aga seda mingitel neist mitteolenevatel põhjustel ei saa, tuleb toetada. Inimkond sureks välja, kui me ei toetaks lastevanemaid, rasedaid või äsjasünnitanud naisi. Võrdsed õigused ei ole kellegi võitlus omaenda õiguste eest, vaid need on vajalikud selleks, et me üksteise kõrval elada saaksime.
Kui inimene tunneb end ebavõrdselt kohelduna, tunneb ta ennast halvasti ja tal kaob motivatsioon, kui ta lükatakse kõrvale tema rahvuse, vanuse või lapse tõttu. Sellisel juhul saab inimene meie poole pöörduda. Kõige lihtsam on seda teha meiliga avaldus@volinik.ee. See on võimalik nii eesti kui ka vene keeles. Avalduses tuleks olukorda kirjeldada. Me selgitame inimesele, kas ta on ebavõrdses olukorras või ebavõrdselt koheldud, ja anname nõu, mida ta saaks edasi teha. Me anname tasuta õigusnõu ja minu hinnangul saab inimene küll abi, kui ta saab aru, kas teda koheldakse ebavõrdselt või mitte. Mõnikord selgub, et ebavõrdset kohtlemist pole olnud, see rahustab inimest ja me katsume leida viisi, kuidas inimene oma olukorda lahendada saaks. Me saame aidata töö- ja õppimismurede puhul. Me saame küll ka väga palju pöördumisi perekonnatülide asjades, aga nendes me kahjuks aidata ei saa.
Te tõite ka ühe minule väga ootamatu ja ebameeldiva näite. Tuleb välja, et me oleme Euroopa suurima palgalõhega piirkonnas. Me küll räägime, et me ei diskrimineeri kedagi rahvuse tõttu, aga nii on kujunenud. Ida-Virumaal saab vene naine 40% vähem palka kui eesti mees.
Kõikides arenenud riikides on nii, et naised saavad keskmiselt vähem palka kui mehed ja põlisrahva esindajad saavad kõrgemat palka kui need, kes ei kuulu põlisrahva hulka. See ei tähenda, et seda ei peaks muutma. Igal pool nähakse selle muutmiseks ja õiglase olukorra saavutamiseks vaeva. Iga inimene peab tundma, et tal on võimalus saada kõrgemat palka ja teha karjääri, kui ta on ise tubli. Õnneks vähenevad rahvuslik palgalõhe ja hariduslik lõhe ka Eestis. Oluline on, kas inimene oskab või ei oska riigikeelt. Muret teeb see, et isegi kui inimene oskab riigikeelt, on see palgalõhe olemas, eriti naistel.
Tõenäoliseks põhjuseks on kultuurilised erinevused. Me teame mitmest uuringust, et soolised piiravad stereotüübid kipuvad vene rahvuse seas olema tugevamad kui eestlaste seas. Statistikaameti andmetest teame ka seda, et vene rahvusest ülemusega asutuses on sooline palgalõhe suurem kui eestlasest ülemusega asutuses. Siin pole põhjust hakata kedagi süüdistama. Ma olen rääkinud mitme vene rahvusest ettevõtjaga, kes ütlevadki, et nad maksavad mehele rohkem palka, sest nende kultuuris on mees perekonnapea ja perekonna toitja, ning nad teevad head, makstes meestele kõrgemat palka, et nood saaksid oma peret ülal pidada.
Tänapäeval, mil naistelt oodatakse samasugust panustamist tööturul nagu meesteltki, peaksid neil olema võrdsed võimalused. On naisi, kes on selle olukorraga rahul, ja neile ei tohiks seda ette heita. Oluline on, et kui naine soovib töötada mehega võrdsetel tingimustel, ka palga osas, siis see võimalus tal igal juhul oleks.