Epp Petrone: "Mulle pakuti konsultandi ametikohta ühe Peterburi kirjastuse juures, kes soovib hakata Petrone Prindi "Minu" sarja taolist sarja tegema." 

1. veebruaril kell 13 kohtub Narva Rahva Raamatus lugejatega Epp Petrone, kelle kirjastuse “Minu” sari on nii populaarne ja selle idee nii geniaalne, et naine käib Venemaal õpetamas, kuidas seda teha.

Sinu avalik tegevus algas ajakirjanikuna. Tore on vestelda kolleegiga: mõistad teda paremini ja tema mõistab sind. Loodan, et intervjuu ei tule liiga spetsiifiline. Aga selline lihtne küsimus: kui sa praegu oleksid sunnitud ühes Eesti ajalehes töötama ja sul oleks valida, siis millises ja miks?

Ma pole, muide, mitte kunagi töötanud ajalehes, olen küll oma leiba teeninud nii teles, raadios kui ajakirjades. Kui nii küsitakse, siis… ma võiks tulla teile Põhjarannikusse, see oleks keskkonna mõttes mulle hea eksootika! Muide, ma õpin eraõpetajaga kaks korda nädalas vene keelt. Varsti olengi valmis teile praktikale tulema… [Naerab.]

Aga ma tegelikult ei pea ennast eriti ajakirjanikuks, kuigi mis seal vahet on? Kirjutaja on kirjutaja. Minu trükiajakirjanduslik jälg on olnud peamiselt olemuslood, kunagi tegin neid ajakirjale Favoriit, siis tulid teised väljaanded. See stiil, kuidas ma kirjutan, ei olegi nii väga muutunud − olenemata sellest, kus ma oma loo jutustan.

Nojah, Põhjarannikus saab ehk töötada ka vene keelt valdamata. Aga ajakirjaniku haridus − kas oled sellega rahul? Kas ajakirjandust peaks üldse õpetama? Mõnes riigis polegi sellist teaduskonda.

Mina olen küll rahul, me saime võtta sel ajal valikaineid kust tahes ja mina olin ahne õppur, krahmasin kokku kõikvõimalikke asju: majandust, juurat, semiootikat, antropoloogiat, psühholoogiat, keeli. Tundub, et mul on väga laiapõhjaline auklik haridus, minu meelest on see parem kui kitsas konkreetne ja samas ülejäänut välistav. Edasi tuli mul üsna palju maailmas rändamist ette ja ka seal jätkus laienemine.

Sinu n-ö ühemehekirjastus Petrone Print on geniaalne leiutis − et välja anda selliseid “Minu” sarja asju. Kuidas see idee sündis?

See sündis tasapisi. Blogi hakkasin Ameerikas elades pidama ajaviiteks ja mõnes mõttes ventiilina, et pinget välja lasta. Sain teada, et see blogi oli kogemata Eestis populaarseks muutunud. Soovisin lihtsalt selle teksti põhjal enda raamatu teha ega leidnud kirjastajat. Edasi otsustasin selle ise avaldada ja panin juhtumisi nimeks “Minu Ameerika” ning samal ajal märkasin silmanurgast, kui palju tuttavaid kirjutajaid on viimasel ajal välismaale kolinud… Nii see sündis. Mul oli ehk oskus märgata punktiiri A ja B vahel, need kokku panna. Aga see oli suuresti ebateadlik. Alles siis, kui sari oli vuhinal käima läinud, sain ma aru, et võib juhtuda nii, et sellest saab minu elutöö. Et selle järgi jäädaksegi mind mäletama. Aga ma loodan, et ei! Et ma suudan ennast siiski veel üle trumbata!

Milliste raamatute üle oma kirjastuses avaldatutest oled eriti uhke?

Ma olen uhke näiteks Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni” üle. “Minu Jeruusalemma” ja “Minu India” üle, kui esimesi meelde tulevaid häid “Minu” sarja raamatuid nimetada. Justin Petrone raamatute üle.

Erilist uhkust olen hakanud tundma nii mõnegi iseenda kirjutatud lasteraamatu üle… Mul on 4aastased, kõige ausamad ja kirglikumad fännid, kelle armastus on nii eriline. Ükskord üks ema kirjutas, kuidas ta laps õppis täheklotse ja ema küsis, et “noh, E nagu…”, ise lootis, et laps ütleb: “E nagu emme.” Aga laps ütles hoopis: “E nagu Epp Petrone.” See laps nõudis igaks õhtuks minu raamatuid ja oli ka nime selgeks saanud.

Aga üks teine laps saatis oma elu esimese paberil kirja mulle. Selliste eriti armsate varesejalgadega, vanemad olid aidanud vormistada. Nii et peale kasvab põlvkond, kellele ma polegi ainult “Minu” sari, neile olen ma “Marta varbad” ja “Anna hambad” ja muinaslood ja looduslood.

Reisimine on maagiline tegevus. Pole ju ilmaaegu enamikus religioonides oma palverännaku traditsioon. Aga mis sind ruumis liikuma paneb?

Palverännak on mu meelest oluline rituaal just sellepärast, et sul õnnestub oma tavaline keskkond maha jätta. See aitab ennast mõista. Mu meelest on reisimise miniversioon sörkimine. Isegi veerand tunniga saab mõtte lahti. Kahjuks on talvel raske joosta… Nii suur kangelane ma pole, et libedaga jooksmas käiksin, ja suusatamine tundub mulle kuidagi liiga suur ettevõtmine.

Filmimees Lars von Trier on kiidelnud, et tal on reisimisfoobia. Kas sa saad aru, mis see on?

Mu mees Justin kurdab sageli “kajutipalavikku” [cabin fever], kui on liiga kaua ühes kohas olnud. Vastupidist kujutan muidugi ka ette. See võiks olla midagi sellist, et sa ei taha liikuda ringi, tahaksid oma hubases turvalises keskkonnas olla. Praegu näiteks olen Tartus ja tean, et mul seisab ees ring Tartu-Viljandi-Pärnu-Tallinn-Narva-Viljandi-Tartu. Viie päevaga, ja veidi käheda kurguga… Aga mul oli kindel tunne, et tahan seda ringi teha. Eks tagasi jõudes saan teada, miks.

Olen sulle juba varem öelnud, et minu arvates oled väga dharma‘lik, st lähed nagu õiget rada ja teed asju, millest saad rahuldust. Millal tegid viimati seda, mida ei nautinud, aga pidid tegema − ja mida saab nimetada tööks?

Pesin nõusid? [Naerab.] Aga see on tõsi, et ma valin südame järgi, tuju järgi. Sageli on nii, et alles hiljem saan aru, miks mingi impulssvalik või kaua sisetundes tiksunud asja ärategemine osutubki ka ratsionaalselt kasulikuks. Tavaliselt osutub.

Kas sa naudid tuntust? Ei saa öelda, et oled oma eraelu asjades eriti diskreetne olnud. Kuidas selline “avalik elu” välja kukkus?

Ei naudi, see oli mullu USAs elamise parim külg, et olin anonüümne küla servas elav veidrik, kelle tegemised ei puutunud suurt kellessegi. Ja tegelikult ma olengi diskreetne, mul on saladused, mida keegi ei tea, kõike ei tea ma isegi, ainult aiman. Tõesti, see, mis on olnud blogides ja neist kasvanud raamatutes, see on pigem üks alguse ja lõpuga lugude jutustamise formaat. Sellel on oma plussid ja oma miinused, et olen paljudes tekitanud mulje, justkui ma olengi nüüd kõik oma privaatsuse ära andnud. Ise tunnen, et iga loo taga on veel nii palju rääkimata lugusid.

Mida arvad kohtumistest lugejatega?

On vastakad tunded. Iseäranis meeldib mulle kohtuda lastega, neid ma usaldan ja naudin sada protsenti. Aga tegelikult meeldivad mulle füüsilised kohtumised ka täiskasvanud lugejatega. Mis mulle ei meeldi, on kohtuda mõne anonüümse ja kurja lugejaga kusagil netiavarustes.

Mis on kõige korduvamad küsimused sellistel üritustel? Kas Justin sööb juba sülti?

Mul ei ole vist kordagi õnnestunud kohtuda, ilma et ei küsitaks: “Kuidas teil tuli idee teha “Minu” sari ja kust te neid kirjutajaid leiate?”

Aga jah, Justin, vaeseke, peab alati andma aru, kas ta on juba sülti ja verivorsti maitsnud. [Justin Petrone kirjutab oma väga popis raamatus “Minu Eesti”, kui jäle talle tundub sült, isegi Eppu ei tahtnud suudelda, kui nägi, et naine sõi seda − T.K.] Tal on sellele oma stampvastus olemas. Kui kohtute, siis küsi!

Millisena näed Ida-Virumaad? Millest see pilt on kokku pandud?

Mina kuulsin lapsepõlves palju Virumaast, sest mu isapoolne vanaisa on Kadrina kandist ja millegipärast neid kohti kirjeldas vanem põlvkond meile just maakonna nimega. Virumaa. Seda maad polnudki ju toona ametlikult justkui olemas. Mina näiteks elasin Viljandi rajoonis ja sellest sai hiljem Viljandimaa. Aga teil olid Kohtla-Järve ja Rakvere rajoon. Ja kui tuli uus aeg, siis laulsime kõik “On Virumaa virulaste hoida…” − ja ikka ei tulnud meile tagasi Virumaad. Miks? Mina ei tea. Aga minu silmis on see Ida- ja Lääne-Viru jaotus ikka veel kuidagi imelik ja ajutine.

Kas sul on mõni hea soovitus maakonnale?

Ma käisin eelmisel suvel Sillamäel, Narvas ja Narva-Jõesuus… Kui tagasi tulin, küsisid sõbrad Tartus kuidagi eriti põnevil häälega: “Noo, kuidas oli?” Ja see nende küsimuse erutunud toon inspireeris mulle vastuse: “Teate, nagu Venemaal ära käidud, aga ilma viisata!”

Pärast mõtlesin, et huvitav, kas sellises väljendis oleks narvakatele midagi solvavat. Kas on selles eestlastele midagi solvavat? Igatahes on selles midagi nii meeldejäävat, et… Tont seda teab, äkki peaks siseturismis kasutama seda Narvasse kutsuvaks loosungiks? Ja armsad eestlased, kui te ei taha, et see oleks “nagu Venemaal käimine”, siis tuleb teil endal seda kanti rohkem külastada. Äkki siit annaks midagi arendada?

Ja igaks juhuks vabandan, kui niimoodi öeldu kuidagi solvata võiks. Mina olen ühest küljest Eesti patrioot ja teisalt armastan Venemaad ka, olen õigeusku ja armastan mitmeid vene traditsioone. Oma peas ja südames suudan neid kahte ühendada ning arvan, et Virumaal elavate inimeste hulgas on palju minusuguseid.

Viimasel ajal oled ise sageli Venemaal käinud, miks? 

Mulle pakuti konsultandi ametikohta ühe Peterburi kirjastuse juures, kes soovib hakata Petrone Prindi “Minu” sarja taolist sarja tegema. Ka varem on olnud õhus sellelaadseid jutte, näiteks ühe Hollandi kirjastusega, kes soovis niisugust sarja teha, aga vajus ära. Eks näis, kas seekord Venemaal saab asja. Nad on juba plaani valitseva ebastabiilsuse tõttu edasi lükanud. Loodan, et nad selle ikka ära teevad!

Kui erinev on sinu arvates elu Venemaal Eestiga võrreldes?

Minu meelest on venelased ja eestlased oma kommetelt sarnasemad, kui kumbki pool tahaks endale teadvustada. Kui septembris Peterburi minema asutasin, sirvisin ühte inglise keelest sõna-sõnalt eesti keelde pandud reisiraamatut. Umbes nii oli seal kirjas: “1. septembril näeb kõikjal linnas pidulikes riietes lilledega lapsi, sest see on oluline pidupäev, tarkuse ja teadmiste päev.” Loen teist kohta: “Sügise saabudes sõidavad peterburilased rongidega linnast välja metsadesse, korvid ja ämbrid kaasas. Nad teavad mitmesuguste seente nimesid ja korjavad neid söömiseks.”

Tobenaljakas oli seda juttu eesti keeles lugeda, ja see tõi eriti selgelt välja, kui sarnased me venelastega oleme.