Metsatöllu trummarilt Marko Atsolt sai Arvo Pärt väikse mõraga trummitaldriku, kus on peal ka teiste bändiliikmete autogrammid. Reliikvia! Kontserdimajas toimunud traditsioonilisele Hennessy aastalõpukontserdile eelnes pidulik moment, kus maavanem andis muu seas Arvo Pärdile üle… noore lootustandva muusiku tunnustuse. Saalist käis kahin läbi ja vahest mõni ootas, et lavale ronibki sametpintsakus pika habemega kiitsakas vanahärra. Aga kes on noor Arvo Pärt ja millised on tema tintinnabulid?
Pärast klassikakontserti tunnistas 12aastane Arvo Pärt ausalt, et uni tuli peale.
Dinosaurused ja plasttrumm
Muidugi: soe mõnus saal, kaunis-pidulik Händeli muusika. Pealegi trummi ei löödud! Jah, noor Arvo Vokast on trummar!
Meie Arvo oli 3aastane, kui üks telekast tulnud muusikavideo teda nii köitis, et ta jäi lihtsalt seisma ja seda vaatama − samas käes olnud tennisepalli loo rütmis põrgatades. Seda juhtus nägema tema vanaisa Eino Niine, kes ise oli noormehena ka bändis trumme tagunud, ja sai kohe aru, et poisil on vinge rütmitaju.
Arvo ise sel ajal veel trummidest eriti juttu ei teinud, teda huvitasid tollal väga hoopis dinosaurused. Ta kogus nende kujusid, raamatuid neist, joonistas, pani kokku puslesid reptiilidega. Ema Katrin Niine mäletamist mööda Arvo vahel ikka vihjas, et trummid on ägedad, ja siis, kui mõni muusikapala meeldis, jäi selle videot vaatama.
Huvi trummide vastu aga kasvas ja 4aastasele Arvole tõi jõuluvana juba väikse plastmassist trummikomplekti − koos uute dinosauruseraamatutega.
Vaimustus saurustest oli ikka nii suur, et ehkki kõrvale oli vahepeal tekkinud trummimänguhuvi, soovis Arvo lasteaeda lõpetades paleontoloogiks saada. Samas tahtis ka muusikakooli minna trumme õppima. Ema mäletab, et kui Arvo lasteaiapidudel laulma pidi, lõi ta pidevalt kätega põlvede peal rütmi. Sellest annab dokumentaalse tunnistuse ka lasteaia lõpetamise video.
Joonistab Arvo veel praegugi, aga nüüd rohkem hariliku pliiatsiga. Kunagi näitas kadunud Raivo Järvi saates “Onu Raivo jutupliiats” Arvo joonistatud dinosaurusepilti. Seda võib pidada kaudsemaks meie Arvo teledebüüdiks.
Esimesed võidud
Tänasel päeval on nii, et kui noormees trummimängu või sõpradega aega ei viida, loeb ta kodus raamatuid teaduslikest uurimustest, eriti huvitavad teda kosmos ja tähed.
Aga trummimängu huvi kasvas edasi muusikakoolis, kuhu poiss 7aastaselt astus − õpetajaks Eesti ühe hinnatuma bändi trummari isa Raivo Kallas! Solfi annab talle õpetaja Tiina Dammann. Kui Arvo hakkas muusikakoolis käima, hakkas ta sügavalt uurima teisi trummareid ja neid muusikapalasid, kus trummidel huvitav roll, ning tahtis neid ka ise järele proovida.
Õpetaja Kallas on Arvot palju innustanud − ka bigbändis mängides ja soovitades erisugustes laagrites osaleda. 2012. aastal sattus Arvo pooljuhuslikult ja ettevalmistamata Sillamäe löökpillimängijate konkursile. Järgmisel aastal oli ta juba ettevalmistunud ja pälvis sealsel II trummarite avatud konkursil-festivalil “Trummimaania” esikoha ja kinkekaardi 100 eurole.
Kui Vokas avati noortekeskus, trehvasid poisid ja otsustasid bändi teha − see andis Arvole võimaluse väljaspool muusikakooli trumme mängimas käia. Kodus harjutab noormees patjadel ja tal on ka kaks harjutusmatti. Esimese mati sai Arvo muusikakooli minnes, et saaks kätte tunnetuse, kuidas pulgad tagasi põrkavad, ja et paremat randmetööd treenida. Sillamäel teenitud 100 euro eest ostis ta endale paar paari uusi trummipulki, trummipulkade jaoks koti ja statiivil seisva harjutusmati.
Muusikakoolis õpib Arvo kõrvalainena ka klaverit ja kodus vaikselt iseseisvalt kitarri, mille jõuluvana talle ülemöödunud jõuludel tõi. Muusikavallas toetab teda tublisti ka vanem õde Helen Marie Niine. Helen, kes on lõpetanud muusikakooli klaverierialal, käis alates 5. eluaastast laulmas õpetaja Kersti Pärnametsa juures ja osales koguni kolmel korral “Laulukarussellil”.
Kas kuulus nimekaim on meie Arvot aidanud või pigem seganud? Nimi sai vanematel poisile pandud hoopis isapoolse vanaema soovil vanaisa mälestuseks ja siis polevatki kuulsaimale Eesti heliloojale mõeldud. Lasteaias juba kuulus nimi vahel tekitas elevust, aga see oli ka kõik.
Kui Arvo muusikakooli läks, sai ta ka ise teada, kellega nime jagab − samas võetakse asja rahulikult ja temasse suhtutakse nagu igasse teise õpilasse. Siiski, kui ta muusikakooli läks, naljatati: “Meil nüüd ka oma Arvo Pärt!” Eriti on hakanud kuulus nimi kajama nüüd, kui Arvo on olnud edukas mitmetel konkurssidel. Mullu kevadel, kui ta käis noortekeskuse bändiga Viljandi BÄMil, kirjutati temast juba ajalehes.
Kui Toila koolis, kus Arvo õpib, käis eelmisel sügisel külas Mihkel Raud, hüüatas telestaar Arvo nime kuuldes: “Aa, sind tean ma küll!”
“Aliinale”
Arvo lemmik muusikavallas on kindlasti Metsatöll. 2012. aastal käis ta Palmses Töllu kontserdil ja tahtis nii väga bändiliikmetelt autogramme saada. Eriti kaifib Arvo muidugi kolleegist Marko Atso talenti. Metsatöllu puhul meeldib Arvole ka muusikastiil, selline rahvamuusika seotus rokiga: nende olemine laval, äge trummikõla, kindlasti ka rahvuslikud pillid ja lauluhääled.
Kui mullu õnnestus Arvol bändiga Spetcher Maire Aunaste saatesse “Tõuse ja sära” saada, oli noormehel seljas hundi pildiga särk, millel metsatöllude autogrammid. Pärast saadet ilmus ERRi koduleheküljel artikkel “Arvo Pärt: trumme harjutan päevas tund aega”.
Noortekeskuse töötaja Merle Harjo teavitas Metsatöllu ja nii sai Arvo Atsolt täieliku üllatusena väikse mõraga trummitaldriku, kus olid peal ka teiste bändiliikmete autogrammid. Reliikvia!
Välismaine iidol on Arvol veel Travis Barker, USA bändi blink-182 trummar. Meie geeniustest on noormees uurinud näiteks Gunnar Grapsi elulugu.
Just päeval, kui Põhjarannik uuris, kuidas ühele Arvole meeldib teise Arvo muusika, oli meie mees muusikatunnis kuulanud teoseid “Peegel peeglis” ja “Aliinale”. “Arvo Pärt kirjutab väga omapärast muusikat. See muusika tõmbab endasse, tekib tunne, nagu oleksid ise selle loo sees…. Natuke kõhedust tekitav, aga huvitav,” kirjeldab noormees.
Jääme põnevusega ootama uudiseid Arvo järgmiste edusammude kohta. Rähni pea ei valuta!