Kunagine linnalaps kolis juba hulk aastaid tagasi maale elama ega kujuta enam elu linnakorteris ettegi. 25 aastat Alutaguse matkaklubi juhtinud Ingrid Kuligina eelistab juba mõnda aega pikkadele ja rasketele matkadele loodusvaatlusretki oma maakonnas, ent keskkonnahariduse edendamise kõrval tahab ta ka matkaspordi noorte seas taas ausse tõsta.
Sul on tänavu väike juubel.
Alutaguse matkaklubiga on see naljakas asi, et viis aastat tagasi tähistasime oma 50 aasta juubelit, selle käigus hakkasime ajalugu põhjalikumalt uurima − ja tänavu tähistame 60 aasta juubelit (naerab). Klubi ajalugu osutus pikemaks, kui arvasime.
Pidasin tegelikult silmas su isiklikku juubelit.
Ma ise saan 50, jah.
Ka seda mitte…
Oot, ma pean vaatama, mis aastal ma klubi esimeheks sain… 1992… Ongi 25 aastat. Olen vihjanud, et noorem generatsioon võiks asemele tulla, aga nii see on jäänud. Pealegi on mul vaja enne veel mõned väljakutsed ellu viia.
1992. aasta oli keeruline aeg.
Oli küll. Klubi − tollal Kohtla-Järve turismiklubi − senine esimees Enn Käiss leidis endale maavalitsuses turisminõunikuna uued väljakutsed ja tahtis ameti kellelegi üle anda. Kuna mina töötasin enne tema juures kaugmatkainstruktorina, tegi ta mulle ettepaneku. Kaalusin, kaalusin ja võtsin pakkumise vastu.
Algusaastad olid väga rasked, igal pool oli mõõnaaeg. See oli ikka tõeline väljakutse: ei olnud inimestel raha, ei olnud ettevõtetel raha; nende riikide piirid, kus olime harjunud matkamas käima, olid kinni, Euroopasse veel nii lihtsalt ei saanud ega teadnud ka nendest võimalustest.
Tegime lastele rohkem üritusi, sest sinna sai rohkem sponsoreid. Sponsorid olid nõus toetama, aga raha neil anda ei olnud, olid muud vahendid. Näiteks mööblikombinaat eraldas meile kaks kirjutuslauda, limonaaditehas limonaadi, piimakombinaat kohupiima; see tuli meil endil maha müüa, et raha saada.
Raha oleme küsinud lasteürituste, koolituste, õppereiside, rahvamatkade ja muu sellise jaoks, mitte kunagi oma matkadele − nende jaoks peame ise teenima.
Klubi elas selle aja üle ja tegutseb tänini. Ilmselgelt edukalt − vaevalt sind muidu oleks mullu Eesti matkaliidu presidendiks valitud. Kaks juhiametit korraga liiast ei ole?
Matkaliit tegutseb puhtalt ühiskondlikel alustel. Matkaklubis on mul palgaline töö, aga palju tuleb teha ka ühiskondlikel alustel. Tasu saan majandustegevuse eest, millega teenime klubile ressursse, aga treeneritöö ja klubisisese matkaspordi arendamise eest raha ei saa, see on meil hobi. Kirjutan palju projekte, sealt tuleb ka midagi. Mulle endale vahel tundub, et kui ma ei tegeleks klubi eestvedamisega, siis mul oleks rohkem aega raha teenida − seega rohkem finantse enda matkade jaoks. Aga ilmselt olen ma lootusetu ja teeksin seda niikuinii, sest see tõmbab mind nagu magnetiga.
Matkaklubi kodulehelt võib lugeda, et matkahuvi oli sul peaaegu et kaasa sündinud.
Mu õde astus matkaringi, käis paaril matkal ja oli väga vaimustuses. Siis nägin koolis matkaringi kutsuvat kuulutust, läksin kohale ja jäingi.
Ja juba kooliajal juhtisid ise matku.
Matkaringide juurde loodi noorte matkaklubi Karu ning kui sa olid jõudnud teatavad sportlikud matkad ära teha ja olid aktiivne, siis võisidki juba ise esimesed grupid matkama viia. Algul ikka juhendajate juhendamisel, mitte päris ise. Lõpuklassis olin juba grupijuht Uuralis ja Hibiinides.
Mida sa oma esimesest matkast mäletad?
Ma ei mäleta, kuhu oli kõige-kõige esimene matk, aga esimene mitmepäevane matk oli Varessaarde Muraka rabas. Varessaare oli tol ajal nagu matkajate Meka, kuhu me kogu aeg matkasime. Teine matk oli juba talvel, suusamatk.
Varessaare oli sel ajal hulga muljet avaldavam, hooneid oli rohkem alles ja seal käis palju gruppe. Alati oli küsimus, kas saad majja ööbima või mitte. Matku tegime üle raba − üks päev ühte suunda, teine päev teise.
Väljaspool Eestit oli esimene matk Hibiinides, suusamatk, õppisin siis kaheksandas klassis.
Olid hulk aastaid hästi agar matkasportlane, praegu enam mitte nii väga.
Kui ma Ennu juures töötasin, siis arvestasime ükskord kokku, et aastas olin kaheksa ja pool kuud matkadel. Nüüd enam kaugematel matkadel regulaarselt ei käi. Kui hakkasin maja ehitama, siis matkamise jaoks raha enam väga ei jätkunud ja mõnikord jäi pikemate matkadega isegi aasta vahele. Vahepeal oli tervisega probleeme ja kuna ma siis sportlikel matkadel käia ei saanud, avastasin endale loodusvaatlused.
Kui mulle pakutaks praegu valida, kas linnuvaatlusretk koos asjatundjatega või mingi sportlikum matk, siis ma valiksin linnuvaatluse, sest see on mulle ahvatlevam.
Ma tahan kogu aeg midagi uut. Viimasel ajal on kanuud mulle väga huvi hakanud pakkuma. Tahame tuua Eestisse uut spordiala − canoe freestyle ehk kanuutants −, aga õiged kanuud maksavad jube palju ja klubil pole veel õnnestunud selle jaoks toetust saada.
Matkaklubi ei tegele ainult matkamisega, vaid loob selleks ka kestvaid võimalusi − teil on arvestatav roll Ida-Virumaa matkaradade arengus.
Kui piirid kinni läksid, hakati kohapeal väljundeid otsima. Omavalitsustega koostöös said esimesed matkarajad loodud Kurtnasse, Mäetagusele ja Ontikale. Omavalitsused olid tellijad, matkaklubi pani paika, kus rada võiks kulgeda, millised võiksid vaatekohad olla, ja hiljem tegime selle ka teoks. Kui ma õppisin juba projekte kirjutama, oli klubi raha taotleja ja teostaja ning omavalitsus pani omaosaluse. Võib öelda, et matkaklubi on mingil määral seotud enamiku Ida-Virumaa matkaradadega.
Kui ma tervise pärast enam sportlikele matkadele ei pääsenud, hakkasime kohapeal retki pakkuma. Loodusest teadsin ma alguses üsna primitiivsel tasemel, ega ma rääkida suurt midagi osanud. Seepeale kirjutasime projekti, et retkejuhtidele koolitust saada, ja sestsaadik oleme end pidevalt koolitanud.
Sedakaudu jõudsidki keskkonnahariduseni?
Kui hakkasime ennast pidevalt koolitama, läksime nende teemadega aina rohkem sügavuti. Pakkusime õpilastele loodusvaatlusmatku veel enne, kui keskkonnaamet keskkonnaharidusest rääkima hakkas. Ka riigimetsa majandamise keskus tegi selliseid õpperetki, aga kuna neil oli retkejuhte vähe, siis nad tellisid päris palju seda teenust meilt.
Mingil ajal olid ju ka keskkonnaametis tööl − kuidas ametnikutöö rändurihingega kokku klappis?
Asendasin Anne-Ly Feršelit, kui ta lapsehoolduspuhkusel oli. Keskkonnaametis oli parajasti üleminekuperiood − enne oli looduskaitse keskus, mis kirjutas hästi palju projekte ja sai nende jaoks ka raha ning nüüd oli vaja hakata neid projekte ellu viima. Muutuste järel jäi aga viie inimese asemel alles kaks ja kui Anne-Ly töölt ära jäi, oli hästi kiiresti vaja inimest, kes kohe projektidega tööle hakkaks. Ega mu töö erinenud seal palju sellest, mida muidu tegin, ainult et valdkond oli pisut kitsam.
See oli tegelikult põnev aeg, tegelesime õpetajatega ja kõigi nendega, kes olid valmis keskkonnaharidust pakkuma, töötasime progamme välja, tegutses keskkonnahariduse ümarlaud.
Nüüd vuhivad kõik ise teha, aga mõningaid ühiseid projekte on ikka ka.
Matkaklubiga algatasime projekti ning saime raha − meiega on ühinenud mitu MTÜd ja muuseumi −, et töötada välja keelekümbluslikud keskkonnaharidusprogrammid vene koolidele, kus on keelekümblusklassid. See ei ole päris nii, et lihtsalt räägid eesti keeles − sisu edastamine peab käima teistmoodi meetoditega, samas ei tohi selle maht kannatada. Osa programme teeme näiteks nii, et neil on sõnaseletused juures.
Kuidas keskkonnahariduse programmid ajaga muutunud on?
Programme välja töötades jõudsime kõik ühisele järeldusele, et need peaksid olema pikad, eriti gümnaasiumiosas − ei ole mõtet viia lapsi loodusesse vähemaks kui terveks päevaks − ja grupid ei tohi olla liiga suured. See tähendas muidugi ka kõrgeid hindu. Nüüd on selleks eraldatud raha aina vähemaks jäänud. Ühelt poolt on see õige − riik ei saa kõike kinni maksta, koolid või õpilased peaksid ise ka panustama. Aga kuna neil raha ei ole, siis nad lihtsalt ei võta neid enam. Teenusepakkujad surutakse sellistesse raamidesse, et me oleme kärpinud oma programmid tervelt päevalt tunni-kahe sisse.
Mulle tundub, et mingil määral me raiskame raha ja enda aega − see ei ole enam mullegi huvitav, lastest rääkimata. “Mõõda nüüd kähku ära, pane kirja, vaata seda, lähme juba” − niimoodi ei õpeta loodust armastama.
Mida metsas kõige rohkem kardetakse?
Enim kardetakse puuke, sest nendest räägitakse kõige rohkem. Rästikuid eriti ei kardeta.
Lapsed on muutunud rohkem hädapätakateks, sest kogu aeg loome neile mingisuguseid raame, võtame ära vastutuse. Meie matkalaagrites hoiavad lapsed − poisid! − esimest korda käes nuga või saagi. Ja mitte väiksed poisid, vaid selles eas, kus mina vihtusin juba kirvega raiuda. Nemad õpivad nuga käes hoidma! Ja siis me seisame neil ühekaupa kõrval ja hoiame hinge kinni. Aga me õpetame neid, sest tundub, et mitte keegi teine ei õpeta. Nad ei oska nagu ise üldse vastutada, enda eest seista.
Mulle meeldib ütlus: jah, redelil ronimine on ohtlik, kuid ära õpeta, et sellepärast ei tohi redelile ronida, vaid õpeta, kuidas seda ohutult teha.
Oled inimeste looduse ja keskkonna teemal harimise ikka väga tõsiselt ette võtnud.
Loodusega tegelemine on minule hästi oluline. Kui jälgida, mis toimub, on mul vahel tahtmine öelda, et kui te keskkonnaprobleemidega ei tegele, siis ärge nähke üldse mitte millegagi vaeva. Ärge kulutage aega ja energiat meeletule töörapsimisele ning millegi arendamisele, sest see on nagunii hukule määratud. Kasutage seda aega lihtsalt perega olemiseks ja tundke elust rõõmu.
Mulle väga meeldib ühel koolitusel kuuldud ütlus: “Kui ma ei suuda päästa maailma, siis ma päästan hetki.” Viin inimesed loodusesse ja loodan väga, et päästan nii mõnegi inimese hetke. Võib-olla ka enda hetke.
Lapsed lähevad loodusesse kooliprogrammi sunnil. Miks täiskasvanud loodusretkedele vaat et tormi jooksevad?
Mõnda huvitab loodus, mõnel on nostalgia, aga üksi ta enam minna ei julge, mõnele on juba üksnes loodusesse minemine seiklus. Üks ja sama tegevus võib ühele olla liiga lihtne ning igav, teisele liiga raske ja igav − meil tuleb leida see variant, mis kõigile midagi pakub.
Meil on klubis punt inimesi, kellele loodus- ja keskkonnaharidus on eriti lähedane ning kes tahavad võmalikult palju inimesi loodusesse viia. Selleks tuleb toetust taotleda, sest Ida-Virumaa inimesed on eriti hinnatundlikud.
Loodusreisidel on väga oluline järjepidevus, need ei tohi üdse katkeda. Aga kuna me tegutseme projektipõhiselt − üks aasta saame toetust, teine aasta ei saa −, siis on ikkagi pausid sees.
Vahepeal võtsime eesmärgiks, et tuleksid just pered, tegime lastega tulijatele soodustusi. Keskkonnaharidus peakski käima perede viisi. Muidugi saab mõjutada ka ühe inimese väärtushinnanguid, aga kui ülejäänud pereliikmed seda üldse ei toeta, siis sellest on vähe kasu.
Kuivõrd matkaklubi loodusretkede kõrval inimeste matkaharjumuste arendamisega tegeleb?
Olen viimasel ajal panustanud energiat sellesse, et taastada matkamine kui sport. Kui ma 1996. aastal tegin ettepaneku hakata maakonnas arendama loodusturismi, pakkuma matkamarsruute ja -pakette, siis tähtis inimene maavalitsusest ütles, et mida see kamp kaltsakaid meile ikka sisse toob (naerab). Meie hakkasime vaikselt tegema − ja vaata, kui paljud praegu loodusturismi pakuvad.
Minule nii matkaklubis kui ka nüüd matkaliidu presidendina ongi see koht, et vaekauss on vajunud liiga ühele poole. Arvatakse, et matkamine ongi ainult meelelahutus, turismiteenus, seiklus ja sõu. Tegelikult on matkamine ka sport − nii tervisesport kui ka saavutustega seotud sport. Ma püüan sportlikku matkamist loodusturismi kõrvale tagasi tuua, et need oleksid tasakaalus. Selleks peame kasvatama matkatreenereid ja pakkuma lastele peale keskkonnahariduse matkasporti.
Taaselustate omaaegse matkaringi?
Töötasime koos ekspertidega välja Eestis üle 20 aasta esimesed matkaõppe-treeningukavad, sügisel hakkame neid pakkuma. Kui tahad teatud matkaliikides midagi saavutada, siis pead ka füüsilist trenni tegema, mitte ainult oskusi omandama.
Kui siiamaani tegime oma liikmetele kõiki treeninguid täiesti tasuta ja üsna kaootiliselt, siis nüüd keskendume noortele, kes tahavad hakata matkaspordiga tegelema.
Selliseid noori ikka on?
Loodame. Käisime kevadel koolides matkamist tutvustamas ja mõned nimed meile kirja pandi, saadame neile kutse. Ega järelkasv iseenesest tule, selle nimel peab vaeva nägema.