Kaitseliitlased ja vabadusvõitlejate ühendus täitsid 87aastase Laine Lulla ammuse soovi paigaldada ta vanemate hukkumiskohale mälestusmärk. Kaitseliidu Jõhvi ja Avinurme malevkond ning Eesti vabadusvõitlejate Ida-Virumaa ühendus paigaldasid Mäetaguse vallas 1946. aastal toimunud rabalahingus hukkunud Juljus ja Aliide-Leontine Lullale mälestusmärgi.
Mälestuskivi avamisel oli ka Juljuse ja Aliide-Leontine Lulla tütar Laine Lulla, kes oli siis 14aastane, kui koos vanemate ja kahe õega küüditamise eest metsa varjus.
“Isa ütles, et tema ja ta lapsed Siberisse ei lähe,” meenutas 87aastane naine eile, olles kaitseliitlastele ja vabadusvõitlejate ühendusele ääretult tänulik, et täitus ta ammune soov tähistada ebavõrdses lahingus hukkunud vanemate matmispaik mälestuskiviga.
7. märts 1946
Iisaku kodu-uurija Anne Nurgamaa ütles, et Lullad olid tavalised eesti inimesed, kel polnud nõukogude võimu ees mingit süüd. “Kuid neid hakati kimbutama, sest Lullade poeg Herbert oli metsavend, Eesti legendaarse metsavenna Pargase lähem võitluskaaslane, ning nad otsustasid tütardega metsa ära minna,” rääkis Nurgamaa, kelle sõnul rajasid Lullad metsa punkri, mille kohta võib öelda: minu kodu on minu kindlus. “See oli täispalkidest maa-alune punker, laskeavadega igas ilmakaares ning kaitsevõredega, nii et granaate polnud võimalik sisse visata.”Nurgamaa sõnul oli NKVD punkri olemasolust teadlik, kuid ootas ründamiseks õiget aega. “Oli äraandja, kes punaseid teavitas,” märkis ta.
7. märtsil alustasid kõigepealt rünnakut Iisaku ja Mäetaguse rahvaomakaitseväelased, 15 meest, kes avasid punkri juures tule. “Aga nad ei osanud arvestada, et punker on nii tugevalt kindlustatud,” sõnas ta. “Juljus Lulla võttis neid loomulikult vastu automaaditulega ning kaks Iisaku rahvaomakaitseväelast said kohapeal surma.”
“Siberist tuldi tagasi, metsast mitte”
“Ema ja isa olid meid õdedega eelmisel õhtul punkrist ära saatnud, öeldes, et minge, lapsed, teie ära,” meenutab Laine. “Nad teadsid, et meid on üles antud.”
Pärast kahe mehe hukkumist rahvaomakaitseväelased enam rünnata ei julgenud ning kutsusid Iisakust abiväe kohale. Samuti pöörduti lisajõudude saamiseks Jõhvi sõjaväeosa poole. “Enda julgustamiseks jätkati punkri tulistamist, aga kui Iisakust abivägi kohale jõudis, eesotsas NKVD-laste juhiga, saadi aru, et tulistamine on mõttetu, sest punker oli tühi: kõik olid jalga lasknud.”
Koos sõjaväelastega tuli Jõhvist kohale ka tankett. “See tegi punkri peal suure vihaga paar tiiru, sest midagi muud enam teha polnud,” nentis Nurgamaa, kelle sõnul oli Juljus Lulla lahkunud punkrist viimasena. “Ta oli noored ära saatnud, öeldes, et jääb nende taganemist katma. Et tema on juba vana, jalad pealegi haiged − ei suuda koos nendega põgeneda. Aga kui nägi, et pimedas ei julge enam keegi punkrit rünnata, avanes ka temal endal võimalus põgeneda.”
Nurgamaa sõnul asusid sõjaväelased punkrist pagenud inimesi jälitama ning said nendega kokku Pärnassaare mäerinnakul. “Kuigi sõjaväelastele tõmmati külgtuli peale, oli see võitlus ebavõrdne ning mõlemad Lullad said surma. NKVD ülem ütles ka ise pärast, et ega Lullad tegelikult milleski süüdi polnud. Aga nii nagu kõiki metsavendade peresid, ähvardas ka neid Siberisse sõit. Kuid Siberist tuldi tagasi, metsast mitte, aga kes seda tookord teada võis. Ikka oodati ju valget laeva, mida ei tulnudki.”
Lullade poeg Herbert sai Nurgamaa sõnul surma paar aastat hiljem. “Talle seati lõks − meelitati Tallinnas ühte korterisse − ning kinnivõtmisel sai ta tulevahetuses surma.”
Mälestuskivi paigaldamist korraldanud Eesti vabadusvõitlejate Ida-Virumaa ühenduse esimehe Einar Juuse sõnul hakkab mälestuskivi eest hoolt kandma kaitseliidu Avinurme malevkonna Iisaku rühm.