Vladimir Võssotski: “On muusikat, mida ma üldse ei suuda kuulata − nagu näiteks raskem metal või kõige karmim räpp. Džäss pole minu ainus muusikastiil, vaid ampluaa on palju laiem.” 

Tänavu valiti Ida-Virumaa aasta tegijaks muusik, Sillamäe muusikakooli direktor ning džässiklubi ja -festivali korraldaja Vladimir Võssotski (34). Milline on tema silmade läbi elu Eestis ja kuidas seda paremaks muuta? Miks ta otsustas astuda erakonda? Kuidas on jagada oma elu mitme ameti ja mitme linna vahel?

Olete sündinud Ukrainas, sirgunud Sillamäel, elanud ning õppinud Tallinnas ja Helsingis, evite tihedaid suhteid Peterburiga. Mida tähendab teile Eesti Vabariigi aastapäev?

Arvan, et tegu on meie ühise sünnipäevaga. Tundes end osana ühiskonnast, leian, et pidupäev on pidupäev − see on tore −, aga me kõik võiksime iga päev rohkem oma riigile mõelda ja midagi tema heaks korda saata. Tundub, et praegusel etapil see minul õnnestub.

Sündisite 1982. aastal − st N. Liidust mäletate ilmselt vähe?

On paar mälestust. Õppisin Sillamäe koolis nr 3, mis kannab praegu Vanalinna kooli nime. Isegi pioneeriks saada ei jõudnud, tegu oli juba N. Liidu loojangu lõpuga. Aga kunstitunnis joonistasime pioneerirätti. Selle pildi eest sain viie, mis oli ilmselt minu ainus viis kunstitunnis.

Kui vaadata meie maakonna kaarti, siis paljud räägivad Narvast − et tegu oleks kui mingi ohtliku Vene-meelse linnaga −, aga Sillamäe on Narvaga võrreldes siiani palju suletum ja ülejäänud Eestiga vähem haakuv.

Olen nõus. Narva on alati olnud transiidi- ja piirilinn, aga Sillamäe oli vahepeal nii suletud, et selle kohal ei tohtinud isegi peatuda. Leian, et see jättis suure pitseri linnakese arengule. Üheks oma peamiseks ülesandeks − lisaks muusiku- ja muusikakooli direktori ametist tulenevale − peangi linna avamist Eesti jaoks.

Samas olen näinud, kuidas välismaalased tulevad Sillamäele ja satuvad vaimustusse − paljudele on linnake kui stalinismimuuseum. Mullu kasutas Sillamäe autentset keskkonda režissöör Antti-Jussi Annila Antti Tuuri teose järgi vändatava filmi “Igitee” võteteks. Kuidas leida tasakaalu “muuseumi” ja moodsa, nüüdisaegse elu vahel?

Sillamäel on väga raske saada omaks − kuna linn on suletud, ei võeta “võõramaalasi” omaks. Minul on eelis, et mind võetakse omana, sest olen seal siiski sirgunud − 2.-15. eluaastani. Hiljem küll sõitsin ära, aga kohapeal jäin ikka omaks − samas pole ma ka ülejäänud Eestis ja Tallinnas võõras. Just selline positsioon võimaldab linna heaks palju korda saata.

Milline on sillamäelase eneseteadvus − kas ta tunneb end kuidagi teisiti kui näiteks nn keskmine kohtlajärvekas või narvalane? 

Teadmine − see on jõud! Kui inimene ei tea mõnd asja, võib ta seda peljata/kartma hakata. Töötan selle nimel, et kohalikud inimesed aduksid paremini, et nad on osa Eestist. Mulle tundub, et midagi juba õnnestub.

Oleme olnud nüüd juba 26 aastat taas vabad. Kas Eesti on õiges suunas liikunud? Kas midagi oleks pidanud tegema teisiti ehk paremini?

Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Nagu on läinud, nii on läinud, ja see Eesti, kuhu oleme jõudnud, on elamiseks üpriski hea paik. Loomulikult on tehtud vigu, midagi oleks saanud paremini teha, aga tulemusega olen rahul.

Andrei Hvostov, teie ühekandimees, avaldas äsja pääle üht telesaadet saates kogetu põhjal arvamust, et oleme jõudnud sinna, kus venekeelsed inimesed on nii hirmul, et ei julge enam isegi kurta. Selles saates arutleti, miks vene õppekeelega koolide õpilased on eesti kooli omadest PISA testide järgi suisa aasta jagu taga.

Nagu ütlesin, võivad ebakindlus ja teadmatus hirmu tekitada. See on loomulikult olemas ja sellega ei tohiks leppida.

Ja meie mittesõbrad võivad seda meie vastu ära kasutada? Narva näiteks sõidavad Krimmi okupeerimisest alates Lääne ajakirjanikud, et kirjutada artikleid teemal “Is Narva next?“. 

Et Narva on järgmine, seda ma muidugi ei usu. Arvan, et trendis, kui ajakirjanikud korrutavad sellist negatiivset stsenaariumi, pole midagi head. Mida me saame teha, on asetada vastukaaluks positiivne kuvand, rääkida heast. Mind hämmastab, et alles viimasel ajal on näiteks venekeelses Delfis Sillamäe kohta ka positiivseid uudiseid ilmuma hakanud.

Senimaani oli vaid negatiivsus, nagu midagi head ei toimuks. See on lubamatu. Sestap püüamegi tööga muusikakoolis, iga-aastase festivaliga “Jazz Time”, oma üritustega Jazz Time Clubis näidata, et Sillamäel on kultuur, kunst, haridus. Peale selle koordineerime oma partneritega Ida-Viru eri linnadest − Narvast, Kohtla-Järvelt, Kiviõlist − artistide toomist maakonda, kus toimub väike turnee.

Olete juba eelmise aasta kevadest Keskerakonna liige − milleks teile seda vaja oli? 

Mõistes, kuidas töötavad mehhanismid, leian, et selleks, et su sõnal oleks kaalu, pead omaks võtma kindlad mängureeglid. Pluss see, et kui Keskerakonnaga liitub veel üks adekvaatne inimene, ei tee see paha.

Paljud minu tuttavad on just parteipoliitikas pettunud. Leitakse, et see süsteem on oma aja ära elanud. 

Tegu on rangelt minu isikliku otsusega − keegi mind erakonda astuma ei agiteerinud.

Aga kas kaalul oli ka mõni teine erakond?

Sillamäel ei ole teist valikut.

Euroopa Parlamendis on Kesk- ühes Reformierakonnaga liberaalide fraktsioonis − tähendab ka teie vaated on liberaalsed? 

Mulle on sümpaatne sotsiaaldemokraatia. Ka Keskerakonnal on vasakpoolsemad vaated.

Ka paljud muusikainimesed ei taha ju poliitikast suurt kuulda? 

Enamikus küll mitte − võid minna kitsalt erialarada ja ülejäänule tähelepanu üldse mitte pühendada. Aga olles ka korraldaja ja administreerija, näen ennast ikka laiemas plaanis. Ja plaanid on suured. On kava mõjutada inimeste seisukohti, muuta elu paremuse poole − seda vist nimetataksegi poliitikaks. On plaan ka KOVi valimistel kandideerida, aga riigikogu valimistele veel ei mõtle.

Esimest korda tegin teiega lühema intervjuu 2010. aastal − enne kui esinesite Tuletorni kontserdil Rannapungerjal. Samuti tegi teiega 2015. aastal intervjuu meie ajakirjanik Irina Kiviselg. Mõlemas intervjuus küsiti teie kuulsa nimekaimu kohta. Teist kuulsam Vladimir Võssotski oli sõltuvuses narkootikumidest − nendega ta ilmselt maandas midagi ja see oli tema tumedam pool. Mis on teie tumedam pool?

Jah, selliseid aineid ma ei pruugi. Püüan oma pingeid maandada spordis: käin jõusaalis ja jooksmas. Muidugi on maandav ühes perega kuskile põrutada. Ei taha enesehävituse teed minna. Selge, et stressi esineb kõigil, aga milleks ennast hauda ajada?!

Olen teinud intervjuu kirjanik Boris Akuniniga, kes tunnistas, et on rahul, et tema grusiinist Nõukogude ohvitserist isa silmad ei pidanud nägema 2008. aastal Gruusia sõda. Teie olete Ukrainas sündinud − mis tunded on teil seoses Ukrainale kallale tungimisega ja osa selle riigi annekteerimisega?

Minu venelasest isal on sellega suurem side, sest tema elas Ukrainas tunduvalt kauem kui minu esimesed kaks eluaastat sel maal. Temal jäi sinna palju sõpru, kelle seisukohad ses küsimuses on diametraalselt vastandlikud. Isegi lähisugulaste vahel võib see piir joosta. Mul on Ukrainaga seoses vaid paar päris varajast mälestust/assotsiatsiooni − ei midagi sügavamat.

Vene propaganda püüab tõestada, et Ukraina polegi päriselt riik ja ukrainlasedki olevat venelased, kes räägivad oma murrakut.

Ma ei vaata üldse telerit. Mingil hetkel vaatasin ja… sain aru, et seda ei tohi teha, et see tõesti mõjub halvasti. Võid mõelda, et lihtsalt vaatad, aga − ei midagi sellist. Mul pole dieet, aga ma loodan, et mul on informatsiooni koha pealt õige toitumine. Jälgin internetis neid allikaid, mis mulle tegelikult korda lähevad.

Millega tegeleb teie naine? 

Ta on biofüüsika alal vanemteadur Tallinna tehnikaülikoolis ja tegeleb polümeeridega. Ta on lõpetanud Peterburi riikliku ülikooli. Kui poeg oli veel päris väike, õppisin Soomes, töötasin Eestis ja pere juurde sõitsin Peterburi. Oli väga keeruline logistika. Naine on sündinud Tallinnas, aga hiljem suundus ta õppima Peterburi. Temagi on Eesti eluga rahul − nii laste lasteaia, kooli kui enda tööga. Pere kodu on Tallinnas, aga tööajal elan ise ema korteris Sillamäel. Raske on täpselt öelda, kus on minu kodukolle, sest käesoleval hetkel on töö minu kodu.

Kõlab veidi pelutavalt.  

Tuleb leida tasakaal − muud ei jää üle, sest iga päev ei sõida Tallinnast Sillamäele. Maksimaalselt sõidaks kaks korda nädalas edasi-tagasi, aga enamasti teen seda korra.

Muusikud nägevat maailma teisiti kui nn tavainimesed. Kas saate aru, mida selle all silmas peetakse? 

Arvan, et saan. Maailma võetakse vastu emotsioonide kaudu. Teiseks kõneleb muusika muusikuga hoopis teist keelt kui inimesega, kes on muusikakauge. Minu tarvis on muusika kui vaimutoit − asi, mida pean pidevalt tarbima. Kui pole mõnda aega musitseerinud ja muusikat kuulanud, saan kohe aru, et midagi on puudu, nagu energia ei jõuaks kohale.

Andres Mustonen rääkis mulle, et muusika puhul on tegu müstilise vormiga, kõige tugevama kunstiliigiga, mis võib inimesi muuta − halvemaks, paremaks −, viia transsi, kurjusesse − kuhu iganes; et muusika võib ka ohtlik olla ja muusika on inimesi tohutult mõjutanud.

On muusikat, mida ma üldse ei suuda kuulata − nagu näiteks raskem metal või kõige karmim räpp. Džäss pole minu ainus muusikastiil, vaid ampluaa on palju laiem.

Rick Wakeman on klahvpillimängija nagu teiegi ning tema suurim projekt on olnud ansambel Yes. Mida teie peate oma suurimaks projektiks?

Kui me ei räägi ansamblitest, siis oma tõeliseks lapseks pean festivali “Jazz Time”. Alguses oli tegu Sillamäe muusikakooli korraldatud festivaliga ja professionaalid ilmusid kavva hiljem. Festivali kunstiline juht on Toivo Unt. Tegu on tööga, mille vilju näeb alles hiljem − sama on džässiklubiga. Aktiivsemalt hakkasin festivaliga tegelema 2012. aastal ja 2013. aastal avasin klubi. Alles käesoleval aastal adun, et esimesed päris viljad hakkavad valmima. Aina investeerid ja keegi ei garanteeri, kas tulemus ka saabub. Moraalselt on see raske.

Tähendab teis on visadus. Ilmselt on see muusikuil rohkem arenenud kui − ütleme taas − tavalisel inimesel? 

Just arvangi, et tänu muusikakoolile omandasin järjepidevuse ja visaduse. Tegu oli igapäevase visa tööga − see kasvatab tahtejõudu ja vastupidavust. Tänapäeval on ka muusikakoolis see, mis varem oli norm, pigem erand. Seda võetakse kui osa huviharidusest − nagu tantsimine ja joonistamine. Varem oli meil privileeg − oli võimalus palju tunde õppida ja… tänu sellele saigi minust muusik.

Enamikus maades on muusikaharidus vaid rikkurite võsude privileeg.  

Leiangi, et minu missioon Sillamäe muusikakooli direktorina on tagada, et taskukohase muusikaõppe võimalus säiliks. Järjepidevust ei tohi katkestada, sest hiljem oleks seda raske taastada.

Mida soovitate Eesti sünnipäeva puhul teha, et meil kõigil oleks siin parem elada? 

Ei tohi olla individualist, vaid tuleks mõelda, et kui panustad ühiskonda, saab see ühiskond paremaks ja rikkamaks ning lõpuks saab su enda elu parem.