Valeri Abramov on 35 aasta jooksul töötanud enamikus kaevandustes ja karjäärides. Nüüd on ta juba peaaegu aasta aega juhtinud nii maa-alust kui ka maapealset põlevkivi kaevandamist. 

Valeri Abramov on nüüdseks ligikaudu aasta juhtinud korraga nii Estonia kaevandust kui ka Narva karjääri. Tänavu kevadel Eesti Energia kontserni parimaks juhiks valitud Abramovi alluvuses on paar tuhat töötajat. Kõiki neid ta ei tunne, kuid iga uue töötajaga peab vajalikuks enne vestelda. 

Viimased aastad on kaevandustes olnud närvilised, pidevalt on struktuure muudetud, üksusi ühendatud, inimesi koondatud. Sel aastal püstitate samas uusi kaevandamisrekordeid. Millised on inimeste meeleolud sellistel lainelistel aegadel? 

Tõusu ajal on ikka kergem tööd teha, sest sellega käib kaasas hasart ja huvi. Pingutada tuleb rohkem, kuid sellega kaasneb ka materiaalse heaolu paranemine. Inimesed tunnevad, et nende töö on vajalik.

Olete viimastel aastakümnetel üle elanud päris palju suuri koondamisi, kaevanduste ja karjääride sulgemisi. Millise emotsionaalse jälje on need jätnud?

Suured koondamised tekitavadki mu töös kõige rohkem stressi. Näiteks eelmisel aastal kaotas palju inimesi töö Narva karjääris. Olgugi et koondatute seas oli ka palju pensionäre ja koondamistingimused olid tavalisest soodsamad, on see ikkagi inimestele löök.

Õnneks ei kestnud see tume periood seekord väga kaua ja juba eelmise suve lõpust alates hakkasid karjääris kaevemahud taas tõusma ja võtsime osa inimesi tööle tagasi.

Praegu kaevandate viis korda väiksema inimeste arvuga peaaegu sama palju põlevkivi kui 25 aastat tagasi. Tänu millele on see võimalik?

Oleme nii uusi tehnoloogiaid juurutanud kui ka töösse suhtumist muutnud. Vähe tähtis pole ka tootmise digiteerimine, mis võimaldab kogu tootmisprotsessi paremini analüüsida. Seeläbi on näiteks tulnud välja, et olime kulutanud palju jõudu seal, kus seda üldse pole vaja. Oluline on ka töötajate koolitamine, seadmete normaalne hooldus ja õigeaegne remont.

Kui Estonia kaevandus  töötab seitse päeva nädalas, nagu tänavuse aasta alguses,  siis kust kohast võtate veel aja seadmete hoolduseks?

Tegelikult võimaldab seitsmepäevane töönädal korraldada kaevanduse tööd stabiilsemalt ja ka seadmete hooldust märksa paremini kui viie- või kuuepäevase töönädala puhul. Inimestel on nüüd ka selgem töögraafik. Jah, tuleb käia tööl ka laupäeviti ja pühapäeviti, kuid see-eest on üldjuhul kindel rütm: neli päeva tööl, kaks vaba.

Tänavune suvi on olnud töö mõttes väga kuum. Ükski prognoos ei näinud ette nii suurt koormust. Samas maist augustini said peaaegu kõik töötajad puhkusel ära käia. Samal ajal jõudsime ka seadmeid remontida. Sammuv ekskavaator on suur ja keeruline masin, vajab igal aastal remonti kuu-poolteist. Selliseid masinaid on ikka suvel parem remontida kui talvel kõva pakasega.

Septembrist läheb Estonia kaevandus taas üle seitsmepäevasele töönädalale ja Narva karjäär kolme vahetusega tööle argipäeviti.

Selline paindlik töökorraldus võimaldabki meil sel aastal tootmisrekordeid püstitada. Töö käib rütmiselt, seadmed on pidevalt koormatud.

Avatud turul vahelduvad paratamatult ajad, mil põlevkivi on kõvasti nõutud, perioodidega, mil seda vähem vaja on. Kas teie kui ülemuse käest küsitakse vahel, et mis tõmblemine see käib, otsutage juba ükskord ära, kui palju vaja on, ja andke plaan ette?

Muidugi on kõige rahulikum tööd teha siis, kui koormus on pikka aega ühtlane. Kõike on sel juhul kergem planeerida. Kuid paratamatu tõsiasi on, et tegutseme avatud turul, kus olukord pidevalt muutub, ja me peame sellega kohanema.

Varem on kaevandustel ja karjääridel ikka oma juhid olnud. 17. septembril saab aasta, mil teie juhtida on põlevkivi kaevandamine nii Estonia kaevanduses kui ka Narva karjääris. Mida kaalusite, enne kui nõustusite sellisesse ametisse asuma?

Kõhklusi oli, kuid jagus ka huvi. See oli minule tõesti paras väljakutse, kuid ettevõtte jaoks on parem, kui mõlema kaevandamisüksuse juhtimine on ühtedes kätes. Mingil määral on nad ikkagi konkurendid ja vahel see konkureerimise vaim segab tööd.

Mis mõttes?

Ikka käib võitlus selle nimel, kellele eraldada midagi rohkem, kellele vähem, kus tuleks parajasti tootmist mõneks ajaks koomale tõmmata, kus juurde panna. Kui juhtimine on koondatud, siis ei loe enam emotsioonid ja ainult ühe karjääri või kaevanduse huvid, otsustes on rohkem ratsionaalsust.

Turul toimuvaid muutusi arvestades ongi selline kiire paindlikkus väga tähtis. Seda enam, et mäetööstusettevõtted on olemuselt küllaltki tugeva intertsiga. Nagu suured laevad, mis liiguvad parema meelega rahulikult kindlas suunas, mitte ei rapsi sagedaste kursimuutustega.

Teie juhitav majapidamine on hiiglaslik: Estonia pindala maa all võrdub Tallinna linnaga, Narva karjääri tranšeede kogupikkus ulatub 130 kilomeetrini. Kaks tuhat töötajat, tohutul hulgal tehnikat ja seadmeid. Mil moel te suudate kõige selle üle infot omada ning seal toimuvat hallata ja suunata?

Seda majapidamist ei juhi üks inimene.

Aga tähtsamaid otsuseid peate ikka tegema ise?

Otsuseid küll, kuid meil on tugev meeskond. Inimesed saavad väga hästi aru oma ülesannetest. On toimunud ka kaadri rotatsioon: karjäärist kaevandusse ja vastupidi. Minu ülesanne on jõuda selleni, et kõik näeksid probleeme läbi ühesuguste prillide. Et saaksime eesmärkidest ühtemoodi aru.

Mis põhimõttel olete inimesi oma meeskonda valinud, mille järgi tunnete ära, et tegu on õige inimesega õiges kohas?

Olen siin piisavalt kaua töötanud ja tunnen neid inimesi palju aastaid. Juhid peavad olema minu silmis eelkõige korralikud inimesed ja uuendusmeelsed. Sel juhul suudavad nad ka teistele selgitada, mida me ühe või teise muutusega saavutame. Muidu sünniksid muutused vaid suure vaeva ja valuga.

Olete näinud siin väga palju ülemusi. Kes neist on teid kõige rohkem kujundanud?

Ma pean oma õpetajaks Rudolf Aleksandrovitš Tšistjakovi, kes oli Tammiku kaevanduse direktor sel ajal, kui ma pärast mäeinstituudi lõpetamist sinna tööle asusin. Need põhimõtted, mida ma järgin suhetes alluvatega, pärinevadki suuresti temalt. Jutt peab olema lühike ja konkreetne, koos arvudega ja arusaamisega, miks midagi tehakse. Ära tule rääkima ainult probleemist, vaid pane ette, kuidas seda lahendada. Ole aus ja avatud, objektiivne.

Kaevurite töö on küllaltki hästi tasustatud, enam ei tehta maa all  ka rasket füüsilist tööd labidaga, vaid töötatakse moodsate masinatega. Miks sellele vaatamata ei kipu noored kaevuriks?

Tavatööliste puhul on meil personali värbamisel tehtud mõningaid valearvestusi. Näiteks Narva karjääris kogesime, et päris paljud tahaksid end tööga karjääris siduda, aga ei tea, kuidas sinna saada. Tuleb  inimene end pakkuma, küsitakse, mida oskad, ütleb, et midagi ei oska, ja nii ta ära lastaksegi.

Panime lehte kuulutuse, et korraldame ekskavaatori masinisti abilise kursuse. Inimesi tuli  oma vabast ajast nii Jõhvist kui Sillamäelt. Enne toimusid vestlused, et saada aru, kui tõsiselt soovib inimene siduda oma tulevikku tööga karjääris. Korraldasime kursuse, õpetasime. Kahe aastaga saime nõnda 20 hästimotiveeritud inimest. Arvan, et ka kaevanduses läheme seda teed.

Kutsekoolid koolitavad samuti meile töötajaid, kuid oleme nad ise ära tõrjunud. Oli suhtumine, et õppis küll, aga tuleb siia ja midagi ei oska. Tihti unustasime peeglisse vaadata: ta ei oska mitte midagi selle pärast, et meie korraldasime talle kehvasti praktikat.

Oleme võtnud suuna sellele, et suhtume tõsisemalt praktika korraldamisse, et seal toimuks tõepoolest kasulik õpe. Nüüdseks on muutunud ka jaoskonnaülemate suhtumine sellesse.

Pole õige, et pole inimesi, kes tahaksid kaevandusse tööle tulla. Me oleme lihtsalt halvasti neid otsinud, kuid me parandame ennast. Me peame seda tegema, sest meie töötajaskond tõepoolest vananeb.

Kevadel valiti teid Eesti Energia kontserni ettevõtete parimaks juhiks. Millega selle ära teenisite?

Mul pole kunagi olnud eesmärki saada parimaks juhiks, küll aga olen alati tahtnud töötada parimas ettevõttes. Kui see on õnnestunud, siis ainult tänu inimestele, kellega koos ma töötan. Mulle on abiks, et suhtlen oma töö iseloomust tulenevalt suure hulga inimestega и püüan vähendada juhi ja tavatöötaja vahelist distantsi.

Kui paljusid oma paarist tuhandest alluvast isiklikult tunnete?

Kõiki pole muidugi võimalik tunda.  Kuid Narva karjääris oli mul selline tava küll, et vestlesin iga uue töötajaga. See võttis päris palju aega, kuid see-eest nägin, kas see inimene, kes meie sekka tuli, sobib siia. Püüdsin aru saada, milline inimene ta on, milline on tema maailmatunnetus, miks ta siia tuli, millised on tema hobid. Hea on ka see, et ta näeb juba tööle asumise alguses ära ettevõtte juhi. Tekib mingi vastastikune sünergia ja empaatia. Hakkasin nüüd seda praktiseerima ka Estonia kaevanduses.

Satun jaoskondadesse harvemini, kui tahaksin. Selle kompenseerimiseks viin läbi brigadiride koosolekuid, jõuan sel moel otseallikate kaudu probleemidele lähemale.

Kas inimeste mentaliteet ja töökultuur erineb eri üksustes märgatavalt?

Kui pärast aastaid kaevandustes töötamist 2001. aastal esimest korda Narva karjääri tööle sattusin,  tundus  alguses, et seal tehakse kõike valesti ja tuleb hakata kõike muutma. Minu esimene tööpäev oli ühtlasi Narva, Sirgala ja Viiivikonna karjääri ühendamise päev. Isegi neis kõrvuti asetsenud karjäärides valitses täiesti erinev mentaalsus: erinesid käitumisreeglid, isegi tööalane terminoloogia, samuti palgasüsteem ning ülemuste ja alluvate suhtlemine.

Ühise kollektiivi loomine oli keeruline ja see protsess kestis viis-kuus aastat. Samasuguseid asju tuli ette ka kaevandustes. Et inimestes kiiremini ühtsust luua, on vaja selgeid mängureegleid, siis on palju lihtsam.

Olete populaarne inimene, kas valimiste eel on püütud teid ka mõnda valimisnimekirja meelitada?

Ma ei osale poliitikas.

Aga kutsutakse?

Enam ei kutsuta. Teatakse mu suhtumist. Minu arvates ei sobi poliitika ettevõttesse. Igasugustest parteidest ja vaadetest võib rääkida palju tahes, ainult et väljaspool ettevõtet. Me peame lahendama oma probleeme, kuidas hästi ja ohutult töötada, et inimesed tooksid rohkem raha koju.

Kunagi ammu mul juba oli üks kahetsusväärne kogemus.

Peate silmas kuulumist Kohtla-Järve linnanõukogu koosseisu 1990. aastate alguses?

Jah, olin seal ja nägin seda. Mulle see ei istunud.  Igaüks valib oma tee, kellele sobib poliitika, las tegeleb sellega.

Mil moel on teil tavaks kaevurite päeva tähistada?

Meie perele on see väga tähtis sündmus, sest oleme koos abikaasaga  töötanud kaua Enefit Kaevandustes. See on kõigi mu sõprade pidu, sest suurema osa mu suhtlusringkonnast moodustavad samuti kaevandustega seotud inimesed. Hea on ka see, et just kaevurite päeval on võimalik saada kokku vanade tuttavatega, näha veterane − see tekitab positiivseid emotsioone.

Ühtlasi on see minule võimalus õnnitleda ja tunnustada inimesi, kes on valinud selle keerulise ja ohtliku elukutse, ning soovida neile tugevat tervist, häid suhteid kollektiivis, uusi tehnoloogiaid ja heaolu nende peredele.