Mihhail Korb kinnitab, et lähiaastatel tuleb Ida-Virumaale vähemalt 50 miljoni euro eest toetusi. Värske riigihalduse minister Mihhail Korb räägib Põhjarannikule, kuidas valitsus kavatseb Ida-Virumaale töökohti luua, miks Kohtla-Järve talle valu teeb ja mispärast ei hääletanud ta juuniküüditamist hukka mõistva resolutsiooni poolt.
Olete ise Kohtla-Järvelt pärit. Mis tundega te oma kodulinna praegu vaatate?
(Paus.) Ütleme nii, et kui ma vaatan teleuudistest, siis mul on küll valus. Eriti mis puudutab neid viimaseid sündmusi seoses tühjenevate kortermajadega. Iga kord, kui need probleemid jõuavad riigikogu komisjoni − viimati olid nad majanduskomisjonis −, on valus. Inimesed sõidavad ära, jätavad korterid maha, korteritel likviidsust ei ole.
Linna välisilmel ja infrastruktuuril ei ole isegi viga. Promenaad ehitati, linnaosad arenevad… Aga üldine pilt ei ole küll keskmise Eesti linna pilt.
Miks see nii on läinud, et viimase 20 aasta jooksul ei ole arengud Kohtla-Järvel olnud positiivsed ja tegemist on ühe kiiremini elanikest tühjeneva omavalitsusega Eestis?
Ma arvan, et see on üldise struktuuri probleem. Inimesed on seal, kus on tööd. Me oleme mingil määral selle olukorra pantvangid, kui me ise avasime endale Euroopa tööjõuturu, kus igaüks võib minna Soome või Rootsi ja saada seal korralikku palka. Kui inimestel pole siin töökohta, siis nad hääletavad jalgadega.
Aga miks just Kohtla-Järvel on need tendentsid nii drastilised − 20 aastaga on linn kaotanud veerandi elanikkonnast? Jõhvis ja Narvas pole nii hullusti läinud.
Esiteks, Kohtla-Järve on aastaid finantseerinud kõiki oma satelliitlinnaosi ja pidanud lahendama sellega seotud probleeme. Aga ega ma suurt vahet ei näe, võrreldes Kohtla-Järvet näiteks Narva ja Jõhviga, kui vaadata nende linnade peatänavaid. Samasugused majad ja ja tänavad. Jah, peamagistraalid on ilusad, ehitatud on uusi värvilisi hooneid, kaubanduskeskusi. Aga see on tänu sellele, et Narva ja Jõhvi on tõmbekeskused…
Teate, mida Jõhvi inimesed praegu kõige rohkem kardavad?
Mida?
Seda, et Jõhvi liidetakse Kohtla-Järvega. Ja kui te räägite, et Jõhvi ja Ahtme tuleks liita, siis paljud jõhvilased haaravad palderjanitilkade järele.
See on poliitiliste vaadete küsimus. Miks ühed inimesed hääletavad Isamaaliidu ja teised Keskerakonna poolt? Põhjuseks on maailmavaatelised erinevused. Siin ei ole küsimus selles, et ühte linna juhitakse hästi ja teist linna halvasti. Poliitilised valikud on igal pool meie ümber ja need valikud Jõhvis ja Kohtla-Järvel on tekkinud poliitilistel alustel. Mitte midagi muud siin pole. Sellest ongi selline tulemus.
Aga miks on nii, et neis Ida-Viru linnades, kus hästi ei lähe, on juba aastakümneid võimul Keskerakond, kes justkui alati lubab elu paremaks teha, aga võta näpust?
Aga miks neil teie arvates hästi ei lähe?
Tööpuudus on kõrge, elanikkond väheneb drastiliselt…
Aga ta väheneb igal pool mujal, ta väheneb ka Jõhvis.
Aga mitte nii radikaalselt kui Kohtla-Järvel, Jõhvis pole hüljatud kortereid…
Kas te olete Lõuna-Eestis käinud? Võrus või Valgas?
Ikka olen.
Seal on täpselt samamoodi tühjad majad. Tartumaa, Peipsi äär, kust inimesed on lahkunud. Kogu Lõuna-Eesti on tühi!
Aga me ei kuule nii teravalt neist probleemidest. Ikka Ida-Virumaa linnad on need probleemsed punktid.
Sest teie elate siin. Kui elaksite Lõuna-Eestis, kuuleksite sealsetest probleemidest rohkem.
Jah, aga kui teeme teleri lahti, siis sealt me ei kuule kuigi tihti Lõuna-Eesti hädadest. Ikka Kirde-Eesti omad domineerivad. Sellele te ometi vastu ei vaidle?
Ida-Virumaa probleemid on seotud tootmisega. Vahel ka manipuleeritakse inimestega selleks, et probleemile tähelepanu tõmmata. Aga mina küll märkan Lõuna-Eesti probleeme. Teil lihtsalt on see kõik siin kodu lähedal, te elate siin ja loomulikult te märkate siinseid probleeme rohkem. Kui lülitate sisse televiisori ja vaatate välismaa kanalit, kus on juttu Eestist, siis loomulikult te jälgite seda tähelepanelikumalt kui uudiseid kusagilt Iirimaalt või Hispaaniast.
Mina ei annaks Ida-Virumaale sellist hinnangut. Ida-Virumaal elavad head inimesed ja elu on siin korralik. Jah, mõned asjad võiksid olla paremini, aga need võiks olla paremini üle kogu Eesti. Ei ole vahet, mis linnaga on tegu. Nii et mina selliste Ida-Virumaa sildistamistega nõus ei ole.
Kas teil on mõni imenipp, kuidas peatada elanikkonna vähenemine Ida-Virumaal ja kiirendada positiivseid arenguid siin?
Me oleme viis päeva valitsuses olnud [intervjuu toimus 29. novembril] ja teie juba küsite mult imenippe! Minu imenipp on järgmine: inimesed jäävad siia, kui on tööd. Valitsusprogramm peab olema, mis keskendub kolmele asjale: töö, töö ja veel kord töö. Inimesed lahkuvadki tööpuuduse pärast.
Täna ma kuulsin Ida-Virumaa omavalitsustes käies, et jah, infrastruktuur on nõrk, vähe laste mänguväljakuid ja muid asju. See kõik on õige, kuid see pole põhiline. Kui on töökohad, siis on ka inimesed, kui on töötavad inimesed, on ka maksumaksjad. Ja kui on maksumaksjaid, on ka võimalusi midagi ehitada.
Aga kuidas neid töökohti siia tekitada? Eestis räägitakse üldiselt tööjõupuudusest mõningates piirkondades, aga siin ei tule neid kuidagi juurde, kuigi valitsus aina räägib, et kohe-kohe luuakse 4000 töökohta.
Need on poliitilised lubadused. Aga mida siis on antud? Räägitakse mingitest müstilistest tööstusparkidest. Platsid on valmis, aga ega neid rentnikke pole kohe näha. Tegelikult on Ida-Virumaale päris palju panustatud ja julgen kinnitada, et Euroopa Liidu fondidest panustatakse veelgi rohkem. Lähema 4-5 aasta jooksul tuleb siia vähemalt 50 miljonit eurot toetusi eri valdkondadesse.
Aga Ida-Virumaale on ka väga häid asju tehtud. Võtame kas või Kiviõli seikluspargi. See on suurepärane projekt, mis on oluline kogu Eesti jaoks. Ja kui selliseid asju tuleb rohkem, tuleb siia ka turism ja muu. Aga me räägime tervest suurest struktuurist, millest valitsus on siiani mööda vaadanud. See on kogu siinne tööstus: kaevandused, keemiatööstus.
Siiani olid valitsusel teised prioriteedid ja valitsus oli selline liberaalne, kes rääkis, et riik ei sekku majandusse ja turg paneb kõik paika. Aga turg panebki kõik paika: nafta hind langes ja me kuulsime, et 400 inimest koondatakse. Siis tuli veel 500 inimest koondada, et valitsus saaks aru, et keskkonnatasusid tuleks vähendada.
Praegu on sama lugu elektrienergiaga. Estonian Cell [puidutöötleja Lääne-Virumaal − E.K] tahtis ehitada paberitootmise vabriku, aga ei teinud seda, sest elektri tariifid on nii kõrged. See lihtsalt pole majanduslikult efektiivne. Estonian Cell maksab Eestis kõige rohkem taastuva energia tasu ja on kogu aeg miinuses. Aga need, kes seda taastuva energia tasu saavad riigieelarve kaudu, pole küll kunagi miinuses ja saavad oma raha kätte.
Eelmine valitsus rääkis muudkui, et vähendab tööjõukulusid, aga mida nad tõstsid? Nad tõstsid ressursitasusid, tõstsid aktsiise ja muid tariife. Ja see viiski selleni, et tööstus ei arenenud. Valitsus peab koostama ühe suure programmi, kuidas nüüd edasi minna. Selleks on kindlasti valitsusel mõtted ja ideed olemas.
Pärast uue valitsuse istungit kirjutasite sotsiaalvõrgustikus, et siiamaani on ebareaalsuse tunne. Kas ministriks saamine tundus teile tõesti nii ulmeline mõte, et te ei suutnud seda isegi siis uskuda, kui juba valitsuses olite?
Täpselt nii. See tundus enne ja ka tol hetkel võimatu.
Kas nüüd olete juba harjunud?
Täna, just nimelt täna, kui olen Ida-Virumaal, tunnen, et hakkan selle mõttega harjuma. Siin on minu tegevusvaldkond ja ma saan aru, mis on minu ülesanded.
Olite 21aastane, kui asusite tööle Kohtla-Järve linnavalitsusse majandusnõunikuna. Kui suur on olnud teie isa, praeguse riigikogu liikme Valeri Korbi roll teie poliitilise karjääri kujunemisel?
Kohtla-Järvel olin lihtsalt praktikal, sellel polnud mingit seost poliitikaga. Isa oli kindlasti eeskujuks ja kindlasti just tema pärast hakkas poliitika mulle huvi pakkuma ning tema tõttu ma olen sellesse valdkonda liikunud. Tema tõttu olen valinud ka Keskerakonna, mille põhimõtetega sain ma alles hiljem tuttavaks. See, et minust sai poliitik ja mitte arst või ettevõtja, on kindlasti isa teene.
Kui palju teile on viimasel ajal ette heidetud, et olete nende inimeste seas, kes on reetnud Edgar Savisaare?
Viimasel ajal vähem. Aga on öeldud küll.
Ja mis te vastate?
Et neil on õigus oma arvamusele. Mina seda nii ei näe.
Kuidas te isiklikult Savisaarega läbi saate?
Mitte kuidagi.
Üks teema, millest siiani räägitakse, puudutab kevadel riigikogus vastu võetud resolutsiooni, mis oli pühendatud küüditamise tragöödia 75. aastapäevale. Teie olite üks neist vähestest riigikogu liikmetest, kes selle poolt ei hääletanud. Miks?
Ma ütlen kõigile: ma mõistan üheselt hukka selle, mis juhtus. Aga tollel hetkel tundus mulle, et see on lihtsalt IRLi poliitiline avaldus. Minu arusaam on selline, et kui sa tahad kedagi meeles pidada, siis tee tema heaks midagi. Oleksin heameelega poolt olnud, kui küüditamise ohvritele oleks otsustatud eraldada mingi toetus, teenetemärgid või muu hüve. Tookord tundus see mulle aga mingi sõnadega paberina, millega kõik piirdus. Mõned püüavad isegi väita, et me [osa keskerakondlasi, kes jätsid resolutsiooni poolt hääletamata − E.K.] hääletamata jättes kiidame selle heaks, mis 75 aastat tagasi juhtus. Seda kindlasti mitte.