Jelena Bezvoditskaja seadis Jõhvi vallavalitsuses abivallavanema kabinetis end sisse tänavu suvel ja elas koos kogu vallavalitsusega sel nädalal üle ka esimese umbusalduskatse. PEETER LILLEVÄLI Veel aasta tagasi ei teadnud Jelena Bezvoditskajast laiem avalikkus suurt midagi. Nüüd on temast saanud Jõhvi võimuladviku võtmefiguure, kes juhib vallavalitsuses abivallavanemana sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonda. Mõne kuu põhjal räägitakse temast kui ühest karmikäelisemast ja käredahäälsemast tegelasest vallamajas. Varem aastaid kurjategijate ümberkasvatamisega tegelenud ja mõnda aega Nikolai Ossipenko firma N&V töökultuuri kogenud naine on toonud uued tuuled ka vallavalitsusse.
Kuidas te eesti keele nii hästi selgeks olete saanud − see ei ole ju teie emakeel?
Minu emapoolne vanaema oli eestlane. Mu ema räägib eesti keelt väga hästi. Oma eesti keele oskuse kohta ma ei ütleks, et see on suurepärane. Nõukogude ajal ütles isa, et las lapsed õpivad vene koolis.
Aga lapsepõlves olid mul peaaegu kõik sõbrannad eestlased ja hiljem kriminaalhooldussüsteemis töötades pidin dokumente koostama eesti keeles. Aga enne vallavalitsusse tulekut oli mul umbes viie aasta pikkune periood, kui töötasin põhiliselt venekeelses keskkonnas. See andis tunda. Näiteks eelmisel sügisel, kui valmistusin valimisteks, proovisin pikemalt rääkida eesti keeles ja tundsin, et õiged sõnad ei tule iga kord meelde. Nüüd pidevalt eesti keeles suheldes hakkab sõnavara tagasi tulema − arvan, et veidi aja pärast tunnen end eesti keeles täitsa kindlalt.
Te olete Jõhvi poliitikas uus tõusev täht − enne eelmise sügise valimisi ei teadnud laiem avalikkus teist suurt midagi, nüüd olete suvest saati juba vallavalitsuse liige. Mida te varem olete teinud?
Olen Jõhvist pärit, õppisin tollases 16. keskkoolis, kus praegu on vene põhikool. Õppisin Tallinna polütehnilises instituudis ehitusinseneriks. Aga tundsin, et see ei ole päris minu eriala, ja pärast läksin veel kaugõppes Tartu ülikooli pedagoogiks õppima. Töötasin koolides, natuke aega noorsoopolitseis.
Siis läksin tööle kriminaalhooldussüsteemi ja olin seal päris pikka aega. Kui hiljem toimus reform ja hakkasime töötama Viru vanglas, siis tundsin, et see mulle enam ei sobi. Mulle meeldis pöörata rohkem tähelepanu hoolduse poolele. Aga vanglas oli rõhk pigem selle ametinime esimesel poolel ehk sõnal “kriminaal”.
Siis läksin jälle kooli − Kohtla-Järve tollasesse slaavi põhikooli. Olin seal huvijuht, matemaatikaõpetaja, õppealajuhataja. Direktor Irina Putkonen [kellest nüüd on saanud Kohtla-Järve tulevase riigigümnaasiumi direktor] oli selline novaator, kes leidis, et õppealajuhatajat pole üldse vaja, ja mind koondati.
Siis olin paar aastat osaühingus N&V transpordiosakonnas. Seal läks vaja esimese kõrghariduse ajal omandatud inseneriteadmisi. Tean näiteks väga hästi, kuidas käib kütusekulude arvestamine.
Kriminaalhooldusametniku töö eeldab pidevat kokkupuudet sõna otseses mõttes pättidega. Oli selles ka midagi meeldivat või tegite seda lihtsalt hea palga pärast?
Ei. Alguses oli palk päris suur, hiljem enam mitte eriti. Ma läksin kriminaalhooldussüsteemi, kui seda alles hakati üles ehitama. Mäletan, et osa kohtunikke ütles, et milleks see, varem saime selletagi hakkama. Aga kui hakkasid saabuma tulemused, siis olin väga uhke, et meil Eestis toimib selline süsteem.
Täies mahus saab pikka intervjuud Jelena Bezvoditskajaga lugeda laupäeval, 29. septembril, ilmunud Põhjaranniku paberlehest.