"Üks üliõpilane tegi mulle kunagi komplimendi, öeldes, et aeg käib selles majas kiiremini kui ülejäänud Narva linnas," räägib Katri Raik ja loodab, et nõudlikkus säilib ka uue juhiga. TÜ Narva kolledži direktor Katri Raik pakib tasapisi kabinetis asju ja räägib avameelselt, miks ta tegelikult piirilinnast lahkub.
Eelmisel reedel tuli uudis, et siseminister Hanno Pevkur valis sind sisekaitseakadeemia rektoriks. Kuidas narvalased sellele reageerisid?
Reaktsioon oli, et mis mõttes ja millise õigusega. Et te olete ju ise öelnud, et inimesed lahkuvad Narvast, ja nüüd lähete teie ka.
Mul tuli võrdluseks meelde, kui skeptiliselt suhtusid minusse Narva ajakirjanikud, kui ma 1999. aastal siia tulin. Praeguseks on ära käidud pikk tee väga skeptilisest suhtumisest selleni, et mis nüüd saab. Üks ajakirjanik puhkes lausa telefonis nutma.
Arvan siiralt, et on aeg liikuda, ei saa eluaeg ühte asja teha. Tuleb osata tulla ja minna.
Reedel, kui sõitsin ministri juurest Tartusse rektori juurde, siis oli täpselt sama tunne nagu omal ajal Narva tulles, et on mingi suur supp kokku keedetud, aga supp on sellepärast suur, et ise keerasin ja ise tuleb ära süüa. Aga kuidas täpselt, ei tea. Siin läks kokkuvõttes väga hästi.
Ütlesid pärast rektoriks valimist Põhjarannikule, et kolledžihoonet ja linnarahvale kingitud karusselli sa kaasa ei võta ning korteri jätad ka esialgu alles. See on nagu tagaukse paokile jätmine?
Jah, vähemalt praegu plaanin jätta kodu alles. Eks see on hästi inimlik.
Nii et kui kunagi alustasid viie päeva narvalasena, siis nüüd saab siis sinust kahe päeva narvalane?
Jah, kardangi, et kui sõbrad sõidavad nädalavahetuseks Tallinna ja Tartusse, siis mina sõidan samal ajal Narva.
Kui ma läksin vahepeal ministeeriumisse [Katri Raik töötas kaks aastat haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina − toim.], siis sõber Tanel Mazur ütles pärast kahte nädalat, et ma tulen tagasi. Tookord pahandasin selle peale, aga varsti tulingi. Ja ega selgi korral pole see täielikult välistatud.
Seekord on naasmine vist vähemtõenäoline, sest sinu lähedased ja sõbrad teavad, et lahkumisel on kurb ja eluline põhjus − usaldamatus Narva arstiabi vastu.
Jah, uue maja ehitus ei läinud minust füüsilise tervise mõttes mööda ja oodata, et mina seda maja kohutavalt armastan, on siiski liig.
Ma ei saanud infarkti ega insulti, aga mul on ehituse ajal kukkumise ja ehitusplatsil külmetamise tõttu opereeritud mõlemad põlved. Põlvekahjustused on nii sügavad, et ilmselt ootab mind ees kas kunstpõlv või kaks kunstpõlve. Keegi ei tea, kas see haigus süveneb kiiresti või aastatega.
Ja sa vajad esmaklassilist arstiabi?
Jah, siin ma ei julge lubada kedagi süstlaga oma põlve kallale. Ma olen olnud olukorras, kus põlv on paistes ja pean sõitma Tallinna selleks, et võtta põlvest vesi välja. See on väga tüütu, kui kvaliteetne arstiabi on väga kaugel. Teiseks vajan vesivõimlemist, mille võimalust Narvas ei ole, nagu ma ei leidnud siin ka kutsetunnistusega füsioterapeuti.
Eelkõige vajan võib-olla turvatunnet, et abi on käe-jala juures. Olen tundnud end Narvas väga abituna ja seda meditsiinilist abitust ma enam tunda ei taha.
Ja eks inimesed ka kuluvad. Teinekord ootame inimeste käest hästi palju. Uue maja ehitamine ja seal sisseelamine on ikkagi rasked protsessid, mille järel hakataksegi võib-olla igatsema mingit muutust. Kuigi mina pole valinud kindlasti mingit puhkekodu.
Lähen akadeemilisest keskkonnast käsuliinide maailma. Kui siin on 50, siis sisekaitseakadeemias 300 töötajat ja see asub neljas kohas: Murastes, Paikusel, Pirital ja Väike-Maarjas. Nii et mul on selline tunne, et lähen Narva paradiisist kusagile ulgumerele.
Kas sul on ettekujutus, mis kooli sa üldse juhtima lähed? Haridusminister Jevgeni Ossinovski on öelnud, et sisekaitseakadeemia magistri õppekavad võiks anda üle ülikoolidele ja siis see oleks sisuliselt kutsekool, kus oleks juures üht-teist rakenduslikust kõrgkoolist. Sellisel juhul ei ole mingit takistust, miks ta ei võiks olla Ida-Virumaal.
Sisekaitseakadeemia on koos kaitsevägede ühendatud õppeasutusega ainsad kõrgkoolid, mis ei kuulu haridusministeeriumile. Asjahuvilised on kolmes ministeeriumis − sise-, justiits- ja haridusministeeriumis −, lisaks politsei- ja piirivalveametis ning maksu- ja tolliametis.
Kandideerimise ajal kõigi osapooltega vestledes jäi mulje, et sellist kooli, mida nad kõik tahavad, pole üldse võimalik luua − igaüks soovib ise asju. Aga põnev koht ongi kokkuleppimine.
Eks on selge, et jäävad kutsehariduse ja rakenduskõrghariduse õppekavad ning magistriõppekava tuleb rohkem vaadata ülikoolidega koostöös. Ma ei ütleks, et ta on siis kutsekool, vaid ikkagi rakenduskõrgkool.
Ja sisekaitseakadeemia praktikabaasi Narva toomise ideed ei ole ju keegi ära muutnud. Kogu akadeemia Ida-Virumaale kolimisest praegu väga tõsiselt ei räägita.
Tegelikult on ainsana sellele vastu Reformierakond ja pole teada, kas ja kuidas kajastub sisekaitseakadeemia kolimise küsimus uues koalitsioonileppes. Nagu sa oled varem öelnud, on see poliitiline otsus ja sina pead rektorina käsku täitma. Lõpuks on Narva korteri allesjätmine arukas tegu…
[Naerab.] Praktikabaasi asi on kindlasti mõistlik. Kui sisekaitseakadeemia aasta eelarve on 40 miljonit ja kompleksi siiatoomine maksab umbes 60 miljonit, siis olen nõus, et see pole hiiglaslik summa. Ja me teame, et riiki oleks siia rohkem vaja. Aga siiani on see olnud kinnisvaraprojekt ja kolimise sisulist arutelu pole õieti toimunud.
Oled rääkinud, et Narvas siginesid sinu garderoobi kasukad ja litritega jakid ning küüned värvusid säravpunaseks. Kas vahetad nüüd kulla ja karra uuesti tagasihoidlikuma stiili vastu?
Ei, otse vastupidi, minu lähemad sõbrad ütlesid, et kindlasti sa tellid endale punase mundri kuldsete lampassidega. Selle ma võtan kaasa, selles ma tunnen end turvaliselt. Aga kindlasti ma satun täiesti teistmoodi organisatsiooni, kus on teistmoodi kombed. Võimalik, et ma hakkan Narvat väga taga igatsema, aga kangust on mul nii palju, et ega ma seda ei tunnista.
Oled teinud Narva eestlaste teadvusesse viimisel rohkem kui keegi teine. Kas sa oskasid ette näha, et “Minu Narva” vallutab müügiedetabelid ning seda loevad isukalt nii eesti kui vene inimesed?
Absoluutselt mitte. Arvatavasti mõjutas seda see, et Ukraina sündmused tulid kohe peale ja Narva läks hinda. Aga muidugi oli ikka uhke tunne, kui inimesed tulid suvel vastu, raamat käes, ja vedasid näpuga järge, sest kolmandik raamatust oli ju reisijuht.
Olen teinud inimestele, kes Narvat raamatu abil avastasid, mõned spontaansed ekskursioonid nii majas kui ümbruskonnas. Vahepeal tekkis selline tunne, et kõik seda raamatud lugenud inimesed eeldavad, et ma seisan linna piiril asuvas Statoilis ja tervitan neid.
See oli tegelikult ootamatu, sest kui raamat oli ära kirjutatud, oli minule see teema läbi. Aga tulid intervjuud ja lugejatega kohtumised. Vene inimesed on öelnud, et on suures osas kirjutatuga nõus, aga mõne asjaga mitte. Näiteks: “Aga miks te kirjutate, et me kanname kasukaid?” “Aga te kannate ju kasukaid.” “Aga ikkagi, miks te seda kirjutate?” Inimesed ei taha enda kohta tõde lugeda.
See raamat oli tegelikult põlveoperatsioonijärgne teraapia. Kirjutasin päev ja lugu, päev ja lugu, sest mõtlesin, et lähen muidu voodis lamades hulluks.
Kas annad endale aru, et kui Narvas oled ikkagi kohalik keisrinna − sinu enda sõnad −, siis Tallinnas üks paljudest…
Seda ma tahangi. Tegelikult on see väsitav, et kõik ootavad sinult midagi. Oodatakse, et sa oleksid aina parem, hüppaksid aina kõrgemale ja kaugemale. Ja ega see ei ole tore, kui sind ära tuntakse.
Narva tänavatel ja poes tuntakse sind ära?
Jah, praegu tegelikult tuntakse ja inimesed suhtuvad minusse väga hästi − ma ei saa kurta.
Selle peale meenub üks lugu: tulen mina pool kümme õhtul poest, kotid käes, ja minu kõrval peatub tumedate klaasidega maastur. Meesterahvas küsib, kas ta tohib minuga rääkida. Selgus, et tema tütar oli kolledžis õppinud ja ta lihtsalt õnnistas mind.
See on asi, mida juhtub üks kord elus. Selles mõttes jään Narva inimestele hästi tänulikuks.
Mis märgi sa endast Narva maha jätad?
Meeldib või mitte, aga see on ikkagi maja, mida minuga seostatakse.
Aga kolledživaim?
Ma väga loodan, et tuleb direktor, kes kannab samasuguseid väärtusi. Üks üliõpilane tegi mulle kunagi ühe elu parima komplimendi, öeldes, et aeg käib selles majas kiiremini kui ülejäänud Narva linnas. Ta ütles seda veel vanas majas. Ma loodan, et säilivad nõudlikkus, reaalne mitmekeelsus, sõbralikkus ja lugupidamine teise keele vastu.
Akadeemilisust on keeruline kirjeldada. Võib-olla on see Narva kolledži omamoodi elamise viis, mida väliselt iseloomustab mitmekeelsus, aga sisemiselt suur nõudlikkus nii enda kui teiste vastu.
Sest selleks, et Tartus usutaks, et Narva kolledž on ülikooli tasemel õppeasutus, peab kolledž olema 20 protsenti tublim kui Tartus. Sa pead kogu aeg olema natuke veel tublim, et sind tõsiselt võetaks, ja see viib mingil hetkel edule. Usun, et seda tunnevad ka teised kolledžid.
Olen siin 15 aasta jooksul õppinud, et tore on võtta ette hästi palju asju, aga peab suutma endale öelda, et mul on üks, heal juhul kaks prioriteeti. Sa võid teha teisi asju kõrvalt, kui aega on üle jäänud. Eesti keele klubi, kirjandusklubi, väärikate ülikool, lastevanemate akadeemia, juhtimiskool, eesti teater Narvas − iga asi võtab aega, kuni ajab juured alla.
Mis on praegu tähtsuse järjekorras number üks?
Praegu on väga selge prioriteet Euroopa Liidu ja Venemaa piiriülese kompetentsikeskuse loomine. Me kõik arvame midagi Ivangorodi ja Kingissepa kohta, aga püüa sa mingeid andmeid leida!
Või turistide kohta [sel nädalal esitleti Narva kolledžis valminud uuringut sellest, mida Vene turistid Narvas teevad − toim.]. Me näeme, mida inimesed poest ostavad, ja ütlemegi: nii, kõik nad ostavad Hennessy konjakit ja Belgia šokolaadi. Aga kust me seda võtame?
Me teeme selle järelduse ühe-kahe ostukorvi sisu põhjal?
Just. Sellepärast on igasugused rakendusuuringud hästi olulised ja need oleksid osa kompetentsikeskuse tööst.
Samamoodi on üks selle osa venekeelne juhtimiskool, mis hiljuti käima läks. Narva inimestest alla 30 protsendi ütleb, et oskab eesti keelt. Inimesed vajavad ka vene keeles informatsiooni Eesti seadustest ja häid koolitusi. Samu koolitajaid, kes on Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
Kompetentsikeskus on projekt, mida jään taga nutma.