Iguumenja Filareta: “Palve on tõesti tohutu vägi − paljud paraku ei saa sellest aru, sest neil puudub palvekogemus. Aga palve on see, mille najal maailm püsib, ja see, mis kaitseb maailma mõne hirmsa katastroofilise sammu eest.” 

Pärimus räägib, et XVI sajandil ilmutas Kuremäel end Jumalaema isiklikult. 125 aasta eest rajati samasse paika Pühtitsa nunnaklooster. Põhjarannik võttis juubeli puhul ühendust kloostri juhi iguumenja Filaretaga (kodanikunimega Oksana Kalatšova), et uurida, kuidas unikaalsel kloostril läheb.

Võib-olla olin teie juurde sisenedes veidi närvis ja, ütlen ausalt, kui tulite ust avama, arvasin esmalt, et olete iguumenja abiline. Tavaliselt on tähtsate isikute juures nii, et keegi teine teeb ukse lahti ja…

Nagu ütles meie emakene Varvara: “Ei tahaks olla kalkunisarnane.” Kahtlemata peitub kogu võlu ja külgetõmme just nimelt lihtsuses. Armastasin emakest selle eest, et tal polnud kunagi ühtegi snobismiilmingut või aplombi. Ta oli inimeste suhtes alati niivõrd lihtne, avatud ja siiras, et tahes-tahtmata tahaks teda ka selles jäljendada.

Kahjuks pole luterlikul kirikul, vähemalt Eestis, kloostreid. Mulle tundub, et klooster on väga eriline paik.

Munklus on üldse kogu kiriku kants ja vundament. Mitte kõik inimesed ei suuda ju pikemat aega palvetada, nii täidab munklus selle lünga. Alati leidub inimesi, kes Jumala poole püüeldes loobuvad paljust: ilmaliku elu rõõmudest, pereelu rõõmudest − loobuvad kõigest, et teenida Kristust. Ma ei ütle, et mungaelu on kerge, loomulikult on see raske, aga ilmalikus elus pole sellise rahuloluni, milleni võib just munkluses jõuda, võimalik küündida. Munklus on ka kiriku ideoloogia.

Pühtitsa kloostri juubel tuletab meelde, et N. Liidus kloostrite järjepidevus katkestati. Kuidas kirik selle Venemaal üle elas, mis andis sel ajal jõudu, mida muidu oleks kloostrist ammutatud?

Muidugi elas Venemaa üle hirmsad ajad, terroriaastad, mil vaimulikke ja munklust hävitati. Tegu oli sihipärase õigeusu kiriku hävitamisega. Järele jäi ju kolme piiskopi ringis ning tundus, et likvideeri veel üks ja uusi pole enam võimalik ametisse seada. Aga Issand ei lasknud sellel sündida, see oli muidugi Jumala tahe, mis sai teoks uskliku rahva meeleheite kohal. Venemaa on alati õigusu poolest tugev olnud − seda on läbi aja tunda olnud.

Jah, mäletan, et ei lubatud pühakotta minna. Kui tahtsime ülestõumispühadel kirikusse minna, seisid miilitsad ja peletasid noori − eriti neid, kes olid lastega. Mäletan, kui läksime, tuli miilits, kes hoiatas, et “on veel teinegi valveahelik, pöörduge tagasi, muidu pannakse teie andmed kirja ja töö juurde tuleb teatis”. Olid siiski inimesed, kes aitasid usklikel konflikte vältida.

Olen 1968. aastal sündinud ja mäletan, et siiski oli, kuhu sõita, et palvetada ja pihtida. Inimesed, kes janunesid vaimuliku valguse järele, said seda. Aga kahjuks meid kasvatati koolis nõnda, et õpetati “teaduslikku” kommunismi ja ateismi, meid hariti ateismivõtmes. Raske oli neil, kel kodus polnud sügavalt usklikku peret.

Tean, et omal ajal sõitsid Pühtitsa kloostrisse inimesed üle Venemaa − nüüd on vist külaliste arv väiksemaks jäänud, sest Venemaal on palju uusi kloostreid avatud.

Teil on õigus. Venemaal on avatud väga palju kloostreid − nende arv ületab juba kuuesaja piiri. Ka riigipiir avaldab kloostri külastatavusele palverändurite kohapealt mõju. Kui näiteks Moskva ja Peterburi regioonist saab tulla võrdlemisi vabalt, siis tulla perifeeriast, saada viisa on tõesti raske. Samuti on ajaga keeruline, sõltutakse sellest, millal on puhkus, kõigil on aeg piiratud. Selles peitub takistus. Aga keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob − tema on siin perenaine.

Kas saab öelda, et igal kloostril on oma nägu ja iseloom?

Muidugi on kõik kloostrid milleski üksteisega sarnased ja samas ka erinevad. Tõesti, igal kloostril on eristav omapära − seda mõjutab nii kloostri asutamise aeg kui see, millist tegevust ta harrastab. On näiteks kloostrid, mis on selgelt pühendunud misjonitööle, on kloostrid, mis on eriti palvele pühendunud. Palju sõltub see, kuidas klooster on korraldatud, kloostriülemast.

Kuidas te oma kloostrit iseloomustate?

Näen, et ta on pühendunud misjonitööle. Meie klooster on imepärane ses plaanis, et kui külastate näiteks õigeusu kloostreid Kreekas, näete, et mungad ja nunnad elavad eraldi ja ilmalikud inimesed ei pääse kloostri eraklasse ega sega nende siseelu. Meil on teisiti − vaadake, meil elavad kõik inimesed kloostris, meie väravad on kõigile avatud. Olgu need, kes tulevadki palvetama ja saavad aru, et on kloostris meeleparanduseks või et pihtida ja armulaual käia, aga meid külastab ka väga palju turiste. Paljud kahjuks ei saa üldse aru, kuhu nad on sattunud. Neil on tunne, et nad on kas linnapargis või kuskil mujal, kus saab jalutada, suudelda, teineteist emmata.

See mõistmatus kloostri tegelikkuse suhtes isegi veidi pelutab meid. Teisest küljest saame aru, et rahvas pole valgustatud. Neile pole keegi seletanud, mida klooster tähendab; neil on tõesti raske aduda, mis elu siin elatakse ja kuidas end siin ülal pidada. Sestap suhtuvad õed sellesse suure kannatlikkusega. Sest Jumala küllus, mis ses kohas asub, võib mõjutada ka karme ateiste ja muuta nende südant nii, et see võtab vastu Kristuse usu − see teeb kivist pehme materjali. Sestap püüame inimestesse suhtuda suure kannatlikkusega ja meie kloostri suund on kahtlemata misjon.

Pühtitsa kloostril on teadupärast eristaatus.

1991. aastal sai klooster stavropigiaalse staatuse, mis tähendab, et allume vaimulikult otse tema pühadusele Moskva ja kogu Venemaa patriarhile. Selle staatuse andis kloostrile patriarh Aleksius II, kellele meie klooster oli  lausa nagu oma lapsuke − ta hoolitses selle ja siinsete õdede eest väga. Kui uurida kloostri ürikuid − nüüd on see võimalik −, saame aru, kui palju tööd, hoolt ja isiklikku osavõttu pühim patriarh Pühtitsasse panustas. See vääriks eraldi raamatut. Tänu talle jäi klooster omal ajal sulgemata. Oli Hruštšovi aeg ja klooster taheti muuta kaevurite puhkekoduks.

Olles noor piiskop, palus ta armuaega. Ja aasta jooksul käis siin Lääne-Euroopast nii palju delegatsioone, välismaal ilmus kloostrist nii palju artikleid, et kloostrit oli juba võimatu sulgeda. Jumalaema valis välja just tema. Hilisem patriarh käis siin koos vanematega juba väikese poisikesena. Tema isa Mihhail teenis siin ja õed armastasid teda väga − öeldes, et ta on kui pihiisa, vaimulik teejuht. Isa teenis, ema palvetas, aga väike poeg jäeti kloostriasukate eluruumi. Ei saa öelda, et ta oleks siin sirgunud, aga juba lapsena viibis ta siin sageli. Temale oli Pühtitsa nagu vaimulik hapnik.

Hiljuti käis üleriigilisest meediast läbi uudis, et klooster valmistab ise − tuule abiga − elektrit. Tuuleenergia tuuleenergiaks, aga vahest on suurem jõud teie kloostri palvevägi?

Olen teiega täiesti nõus. Palve on tõesti tohutu vägi − paljud paraku ei saa sellest aru, sest neil puudub palvekogemus. Aga palve on see, mille najal maailm püsib, ja see, mis kaitseb maailma mõne hirmsa katastroofilise sammu eest. Me elame palve najal, meiegi elame tänu kellegi palvetele ja püüame ise palvetada − rahu eest kogu maailmas. On palju inimesi, kes tulevad siia mõne mure või rõõmuga ja jätavad siia kirjad − neidki peame oma palvetes meeles. Palve on kui taevane kantselei. Me peame sinna pöörduma, sest Jumalata pole võimalik elada − me ju lämbume; see on vaimne surm, mis on kehalisest hullem.

Milline on teie kloostri päevakava?

Päev algab kell 6 hommikul, meil on siis hommikupalvus ja õed suunduvad pühakotta palvetama. Pärast liturgiat on kuuletumistöö, siis lõunasöök ja pärast seda taas kuuletumistöö ja jumalateenistus. Meie päev lõpeb ametlikult kell 23, siis palume valguse kustutada. Välja lähevad öised korrapidajad, aga õed peavad olema oma eluruumides − kas nad magavad või palvetavad, see on teada Issandale ja nende pihiisale.

Kui õppisin usuteaduse instituudis, oli meil ekskursioon Peterburi, tollase Leningradi vaimulikku akadeemiasse ja meie sõidu esimene peatus oli Pühtitsa kloostris − ööbisime siin. Siis räägiti, et öösel ei saa välja minna, sest kurjad koerad on lahti.

See on tõsi, et korda pidavate õdedega on valves saksa lambakoerad, kes on samuti teenistuses.

Millal teie esimest korda Pühtitsa kloostrisse sattusite?

See oli 1991. aasta juunis. Olin lõpetanud ülikoolis IV kursuse ja sõitsime emaga siia, et palvetada ja tööd teha. Ja ma olin kahtlemata vapustatud sellest, mida nägin ja mida tundsin. Jõudsime kohale hilja õhtul, kloostris oli just jumalateenistus. Sisenesime kirikusse, kus seisid õed, kes meenutasid mulle vaimseid tulpasid − pikkades kuubedes. Selline sõnatus ja igasuguse sehkendamise puudumine kloostrikirikus. Seal valitses säärane vaikus, et olin pärast tavalist kirikut hämmastunud − kuidas nad palvetavad ega vaata kellegi poole.

Vaatasin ühe õe poole, kelle põske mööda veeresid pisarad. See oli niivõrd muljetavaldav, tundus, et isegi õhk on vaimsusega laetud. Kohe võis aduda, et tegu on ebatavalise paigaga, mis mõjub sellisel määral hingele, meelele. Mulle tundub, et inimene, kes on külastanud Pühtitsat, on juba muutunud − siin viibinuna pole võimalik endiseks jääda.

Tulime kaheks nädalaks, aga mina jäin siia septembrini. Ei suutnud lahkuda, ehkki ema pidi ära sõitma, sest algas töö. Ema helistas ja küsis, kas ma ikka naasen. Mul oli tõesti soov siia päriseks jääda. Ema ütles, et lõpeta vähemalt kool ära − vaid aasta on jäänud. Aga mina mõtlesin: milleks see diplom, kui kloostris pole laboratooriumi, kus geneetikuna töötada? Mulle tundus, et kaotan aasta. Siis saabus piiskop, pöördusin tema poole ja ta ütles, et esmalt tuleb ülikool lõpetada. Patusena mõtlesin, et ilmselt ema palus tal nõnda öelda, ja temagi tunnistas, et emaga sai räägitud küll. Küsisin veel emakeselt − ei leppinud vastusega − ja temagi ütles: “Alles siis, kui lõpetad, tuled.” Tuli lõpetada!

Viimasel ajal räägitakse palju ka pingetest ja isegi sõjaohust Lääne ja Venemaa vahel. Kuidas teie seda kloostris adute?

Muidugi me tunneme seda. Ehkki te näete, et mul pole siin ei telerit ega raadiot, munkluses ei olda nende külge aheldatud. Nunnaelu on täidetud teiste kohustustega ja enamasti on neid nõnda palju, eriti palvetegusid, et ausalt öeldes ei jaguks massimeedia tarvis aegagi. Aga meediasse suhtun suure ettevaatlikkusega, sest üle maailma patustavad nad vale suure osakaaluga. Mitte et nad tahaksid valetada, aga sageli esitatakse pooltõdesid ehk jäetakse asju ütlemata. Eelistan vahetut suhtlust inimestega: nende rõõmud ja mured − vaat see on tõde.

Kui palju on praegu kloostris nunnasid?

111 nunna. Minu teenimise ajal on klooster vananenud. Sellist juurdevoolu, nagu oli emakese ajal, pole. Tal seisis siin 30 tüdrukut ja tema valis nende hulgast, vestles kõigiga ja võis juhtuda, et 30 hulgast ei võtnud kedagi. Nüüd on teised ajad − noori kuuletujaid pole nii palju, kui tahaks. Aga kaeblema ma ei hakka − Jumalaema ise valib endale teenijannad. Ja siiski tuleb ka noori õdesid.