Ott Licht tõdeb, et keerulistel aegadel leitakse ettevõtetes sageli häid lahendusi, mis muudavad neid tuleviku jaoks tugevamaks. 

Jõhvi suurim ettevõte, mille värskeks nimeks on Enefit Solutions (paremini tuntakse ettevõtet varasemast ajast Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse, ASi Mäetehnika või isegi RMZna), on pidanud viimastel aastatel seoses suurte projektide lõppemisega ja energiaturge tabanud hinnakukkumisega rinda pistma mitmete väljakutsetega. Äritulud langevad, kahjum kasvab, inimesi koondatakse. Nelja aasta jooksul on juht vahetunud neljal korral. Varem gaasi- ja õlleärisid juhtinud Ott Licht on nüüd järgmine üritaja, kes püüab ebasoodsate olude kiuste 800 töötajaga ettevõtet tippvormi viia.

Te olete varem juhtinud rahvusvahelist gaasiettevõtet ja õlletehast. Mis paelus teid nüüd sellises ettevõttes, kus tehakse suuri metallist asju?

Ettevõtte juhtimisel ei olegi nii tähtis, kas see tegeleb gaasi, õlle või metalliga. Juhtida tuleb organisatsiooni ja tulemust. Peaasi, et see oleks endale huvitav. Eesti Energia kui üks Eesti suuremaid  ja hinnatumaid tööandjaid mõjus küllap ka mulle nii hästi, et kui see pakkumine tuli, siis ma väga pikalt ei mõelnud.

Kuidas teid välja peiliti?

Ühel reede õhtul, kui hakkasin just ERSO kontserdile minema, tuli telefonikõne ja küsiti, kas sellisel teemal oleks huvi rääkida. Ja nii see läkski, tegin igasugused testid ära. Ju siis peeti valikust kõige sobivamaks. Olin mõned korrad selles ettevõttes varemgi käinud ja müünud siia muu hulgas ka mitmeid gaasiseadmeid ja mahuteid. Ettekujutus, millega siin tegeldakse, oli olemas.

Teie eelkäijad − Martti Kork, Otto Richard Pukk, Toomas Põld − ei püsinud selles ametis kuigi pikalt. Tänu millele loodate kauem vastu pidada?

Ma pole ausalt öeldes tahtnudki uurida, mis neid ära ajas. Kui ma õlletehasesse läksin, siis küsiti üsna samamoodi, miks ma sinna läksin, kui oli teada, et Viru Õlu ei ole ju väga tugeva turupositsiooniga. Ma arvan, et selline olukord loobki juhile huvitavaid võimalusi. Miks minna firmasse, kus kõik on ülihästi − seal pole midagi teha.

Tulite siia ajal, mil ettevõtte omakapital oli muutunud negatiivseks. Eelmine aasta lõppes viie miljoni euro suuruse kahjumiga, äritulud vähenesid veerandi võrra. Ei ole iseenesest just väga ahvatlevad väljavaated.

Tuleb arvestada, et see ettevõte teeb väga palju töid Eesti Energia kontserni jaoks. Seetõttu  ei ole mõtet remondi- ja hooldustööde hindu väga kõrgeks seada, sest siis läheks elektri tootmine märksa kallimaks. Pealegi on konkurents ka sel turul olemas ja me ei pruugiks neid töid saadagi.

Aga selge muidugi, et tulles tekkis ka mul mitmeid küsimusi, kuivõrd probleemne see praegune miinus on. Mitmeid varasemaid välistellimusi oli ka vähemaks jäänud, kuna naftatööstus, kellele me varem tegime päris palju töid, on praeguse kriisi tõttu paljud varem planeeritud arendused seisma pannud.

Kuidas sellistes oludes taas jalule tõusta? Pealegi kui eelnevatel aastatel sai ka teie ettevõte palju tööd uue elektrijaama, õlitehase ja põlevkivilao ehitamisel, siis lähiaegadel Eesti Energial nii suuri investeeringuid plaanis pole.

Loodetavasti midagi ikkagi ehitatakse, kus ka meie saame osaleda. Narva karjäär planeerib näiteks maa alla minemist. Seal oleks kindlasti ka meil võimalusi mingeid töid teha.  Palju on räägitud põlevkivibensiini  suurenevast tootmisest ja tuulikutest.

Need on ikkagi pisut kaugem tulevik. Kuidas praegu ellu jääda?

Praegu aitab seegi, et Eesti Energia teeb Narva jaamades järjepanu elektri tootmise rekordeid. Kui kõik seadmed töötavad täiel võimsusel, siis see tähendab meile, et remondi- ja hooldustunnid saavad kiiremini täis. Aga sellest ei piisa, me vaatame väga palju ka väljapoole kontserni.

Kas Kesk-Soomes Äänekoskis biomassitehase rajamisel osalemine on sellest vallast tänavu teil üks suuremaid ettevõtmisi?

Jah. See on Soome tselluloosi tootmise suurim projekt, mis läheb maksma 1,2 miljardit eurot. Soomlased on ise öelnud, et Eestist on seal alltöövõtjaid 30 ligi ja meie sealhulgas.

Peale töö saame sealt ka väga hea kogemuse. Meile esitatakse väga kõrgeid nõudmisi. Seeläbi muutume ka ise konkurentsivõimelisemaks ja teeme tulevikus asju paremini. Nõnda toimubki arenemine.

Siiamaani oli enamasti nii, et me tegime siin mingi asja valmis ja keegi teine seltskond välismaal pani selle üles. Nüüd püüame rohkem ise kohale minna ja teha ka paigaldustöö ise.

Kuidas selliste välisprojektide puhul on võimalik jalg ukse vahele saada? Milles see edu võti on olukorras, kus metall tuuakse kusagilt kaugelt kohale, teie teete sellest Jõhvis midagi valmis, siis toimetatakse see omakorda sadade või tuhandete kilomeetrite kaugusele? 

Me ei ole kindlasti kõige odavamad. Meie eelis, mida paljud ei paku, on ikkagi võtmed-kätte-lahendus. Meil on oma inseneribüroo, hankesüsteemid, tootmine − meil on võimalik kõik algusest lõpuni ära teha.

Suurtele rahvusvahelistele konsortsiumidele, kes teevad päringuid, meeldib, et meil on ka insenerid, kes aitavad kaasa mõelda, milline oleks parim lahendus.

Löögile pääseda ei ole lihtne. Kindlasti on meil omaniku näol, kelleks on Eesti riik, olemas väga hea garant. Et me ei kao lihtsalt ära. Neid tüngaprojekte on ju maailmas küll ja küll.

Väga tihti on ka tellijaid riigiosalustega ja neile meeldib see, et meil on riik omanikuks. Võib-olla me ei ole iga kord seetõttu kõige kiiremad ja paindlikumad ning mõningates asjades hoopis liiga detailised. Aga selles on mõnikord oma võlud. Kokkulepitud tähtaegadest kinnipidamine on muidugi ülitähtis. Kuid sellistes projektides kehtib sageli ka põhimõte, et tark ei torma.

Oluline osa on ilmselt ka hinnas, kuna Eesti töömees teeb sama töö ära oluliselt odavamalt kui näiteks Soome töömees. Kui palju teeb teile muret, et palgad tõusevad, ja kuidas see mõjub tulevikus konkurentsivõimele?

Me tahaksime oma töötajatele samuti rohkem maksta, kui oleks võimalik seda vähegi teha. Aga piirkonnas oleme loodetavasti siiski hea tööandja.

Keskmine brutopalk 2015. aastal 1261 eurot kuulub Ida-Virumaal kindlasti tippude hulka.

Kõrgemapalgalisi on vaja, et me poleks lihtsalt alltöövõtjad, vaid suudaksime ka ise projekteerida terviklahendusi. Selleks on vaja häid insenere, kellest paljud lähevad välismaale ära, kui me ei suuda neile siin head palka maksta.

Kuidas neid hoida?

Palk on kindlasti tähtis. Aga oluline on ka see, et pere ja sõbrad on siin. Mul on väga palju konkreetseid näiteid tuttavatelt inimestelt, kes on tagasi tulles rääkinud, et enam teist korda küll minna ei tahaks. Sa saad küll kõrgemat palka kui siin, kuid sa oled seal ei keegi ja sind nii väga ei oodata. Sa oled nendele odav tööjõud ja nii ongi.

Selge, et kui kõrgema palgaga inimestel peaks maksukoormus tõusma, siis on see ettevõtetele tugev väljakutse, kuidas leida lisaraha, et säilitada neile vähemasti senine sissetulek.

Kas ohkaksite kergemalt, kui oleks vaba voli tuua näiteks Ukrainast või kusagilt mujalt sisse nii palju kui vaja oskajaid keevitajaid, kes teeksid siin vajalikud tööd ära märksa väiksema palga eest, kui kohalikud praegu soovivad saada?

Pigem tuleks ikka mõelda kohalike inimeste koolitamisele, et nad saaksid tööd aladel, mis on nõutud. Näiteks Jõhvis ei ole kahjuks võimalik leida piisavalt keevitajad. Ega me väga hea meelega iga tööpäev mitut bussitäit inimesi Narva ja Jõhvi vahet sõiduta. Me ei tee mingit sotsiaalprojekti. Lihtsalt Narvas on nii head keevitajad, nad sobivad meile.

Samas me konkureerime hangetes tihti ka naaberriikidega, kes saavad pakkuda  madalamat hinda tänu väiksematele tööjõukuludele. Selle peale tihti siin ei mõelda, aga näiteks ka Poola tööjõud on meist nii palju odavam, et meil on Skandinaavias väga raske nendega konkureerida. Reaalsus on selline.

Mida teie luureandmed ütlevad, millal naftatööstuses taas elavnemist on oodata ja teil avanevad võimalused samasuguste töömahtude juurde naasta nagu mõned aastad tagasi? 

Kui käisin sel aastal Norras naftatöösturite messil, siis olid meeleolud sellised, et 2017. aastal pole suuri muutusi oodata, kui just maailmas midagi väga äkilist ei toimu. See tähendab, et väga suuri asju lähiajal ei tehta.

Võistlus käib pigem selle peale, kes suudab kõige odavamalt naftabarreli kätte saada. Kui näiteks varem oli Põhjamere naftabarreli omahind 35-40 dollari vahel, siis nüüd on õnnestunud see viia suurusjärku 25 dollarit. Ka naftatööstus muutub aina efektiivsemaks.

Kriisiaeg paneb pead paremini tööle.

Kahtlemata. Neid olukordi tuleb osata oma kasuks pöörata või nagu klassikud õigesti ütlevad:  head kriisi ei saa raisku lasta.

Kohanemine muutunud oludega tähendab ka seda, et olete aasta esimeses pooles koondanud, töönädalaid lühendanud. Kas see protsess on suuremas osas selja taga või jätkub?

Eks ta ole pidev protsess. Kui parajasti tööd pole, siis ei ole võimalik ka inimesi tööl hoida. Kui on vaja, otsime jälle inimesi juurde, kui leiame, et võiksime mõnes valdkonnas rohkem teha. Peame liikuma selles suunas, et teha väiksema hulga inimestega rohkem.

Kas tänavune aasta kujuneb ettevõtte Enefit Solutionsi jaoks paremaks kui eelmine?

Tööd on ikka rohkem olnud. Kuid ega me aasta lõpus veel väga rõõmsaid arve näe.  Esimesel poolaastal oli ikka tugev miinus. Loodame praegu saada stabiilset tegevust. Kõige hullem on siis, kui ka päeval on tootmishallid pimedad, siis tuleks kahjum veel suurem. Loodame eri projektide kaudu oma seisu parandada.

Tegutsesite aastaid õlletehase juhina. Kuidas niivõrd konkurentsitihedal turul läbi lüüa?

Eelkõige eristumisega, et sa ei tee samasugust õlut nagu teised. Õlle tarbimises ja margi eelistustes on väga palju emotsiooni.

Küsimus on sildis?

Kindlasti on pakendil väga tähtis osa. Aga äriedu määravad ka maitse, emotsioon ja lugu, mis iga konkreetse margiga kaasas käivad. Kui näiteks veinide puhul proovivad inimesed võimalikult paljusid tooteid, siis suurem osa Eesti õlletarbijatest ostab aastaid ja aastaid väga kindlat marki. Üks turu-uuring näitas näiteks, et Eesti inimene vahetab kõige harvemini panka ja õllemarki.