Martin ja tema droonilind on viimase poole aastaga avanud mitme tuhande inimese silmad, lastes neil Ida-Virumaa ilus veenduda. Kui Kohtla-Järve mees Martin Peetsalu välja läheb, võtab ta “linnu” ikka kaasa. Nii on see kevadest saati, kui ta ostis endale drooni.
Nii ta ise ütlebki − “võtan linnu kaasa” − ning need, kes ei tea, imestavad: mis linnu?
Ikka droonilinnu!
Pildist kõnekam
Martin ja tema droonilind on viimase poole aastaga avanud mitme tuhande inimese silmad, lastes neil Ida-Virumaa ilus veenduda.
Droon annab tiivad ning Martin on neid tiibu kasutanud, et liuelda nii oma kodumaakonna linnade kui soode kohal, tulemuseks videod, mis üllatavad ka idavirulasi endid.
Ida-Virumaad on palju pildistatud, eriti pärast fotokonkursi “Ilus oled, Virumaa!” käivitumist, kuid aerovideoid on tehtud väga vähe.
Üks hea pilt räägib küll rohkem kui sada sõna, aga üks hea aerovideo räägib rohkem kui mitu maakonna turismiarendajat kokku.
“Silma tal on ja tahtmist on, nüüd on vaja kogemust juurde,” kostab üks Ida-Virumaa parematest giididest Enn Käiss, kellest on saanud Martini ja tema lennumasina fänn.
Nii nagu Martin on Ennu tehtud fotosid maakonnast imetlenud.
Isiklik lennumasin
Martin hellitas drooni ostu mõtet juba ammu, vaadates internetis ringi ning tehes seal olevatele lennumasina piltidele pilguga pai.
Kuni sel kevadel ära ostis.
Mitu rahatähte tuleb välja käia, et saada isikliku lennumasina omanikuks?
Martini sõnul tuleb arvestada vähemalt 700 euroga. “Selle raha eest saaks hoopis midagi muud ja palju paremat,” vahendab ta, suu muigel, oma abikaasa sõnu.
Enne drooni ostu oli ta vahelduva eduga nii pildistanud kui filminud, aga see polnud see, polnud see, polnud see, sest või sa viitsid kahekilost fotoaparaati alati kaasas tassida, seda enam, kui mobiiltelefon teeb tänapäeval viie aasta vanusest pildimasinast parema pildi. Ja ka korraliku videokaamera vahetas ta väikese seikluskaamera vastu välja, sest seda sai tasku pista.
Aga droon − selleta Martin enam naljalt seiklema ei lähe, sest sa võid küll turnida kõik Ida-Virumaa tipud läbi ning imetleda sealt avanevaid vaateid, kuid need pole võrreldavad lennumasina üles võetud kaadritega. Katuseräästas kükitava varblase pilku ei saagi ju taevalaotuses tiirutava kotka omaga võrrelda.
Mägedest kõrgemale
Tegelikult on aga nii, et need Ida-Virumaa tipud − aherainemäed − ongi selles süüdi, et Martin drooni tahtma hakkas. “Kõrgelt paistab kõik hoopis teistmoodi,” tõdeb ta, olles maakonnas asuvate tuhamägede otsas korduvalt turninud.
Kui juba kolme meetri kõrgusel paistab kõik teistmoodi, mis siis veel mitmekümne meetri kõrguselt! Kui te leiate, et Kohtla-Järve pole linn ega asi, vaadake Youtube’is ja Facebookis Martini üles pandud videoid! Ma pole ammu nii ilusat linna näinud, ja veel missuguse pargiga! Suu jäi lahti seda vaadates. Mis muud kui tuleb kohale minna ja seda parki oma silmaga kaeda.
Kohtla-Järve võiks teha Martiniga väikese äritehingu, mille tulemusel paraneks selle linna kuvand juba Kohtla-Järve kodulehele minnes. Kui sulle midagi nii ilusat sealt vastu vaataks, ega siis hästi enam ei usuks, et Kohtla-Järve − see pole linn ega asi.
Samamoodi võiks kõikide omavalitsuste kodulehtedel olla drooni tehtud aerovideod, samamoodi võiks see olla maavalitsuse kodulehel, samamoodi võiksid need olla kõikide turismist elatuvate firmade kodulehel ja maakonna turismiarendajate silme ees.
Ida-Virumaa turismilapsukese hälli juures seisnud Enn Käiss meenutab, kuidas ta omal ajal pani oma raamatu honorari huugama, et rentida lennuk ja teha Ida-Virumaast isuäratavad videod.
Nüüd on selleks vaja vaid üht väikest lennumasinat, mille õhku saatmiseks kuni 150 meetri kõrgusele pole sul vaja isegi lennuameti luba, kui tegemist pole just lennujuhtide kontrollitava õhuruumiga.
Linnud ründavad
Droonid pakuvad huvi mitte ainult inimestele, vaid ka lindudele. Paraku võib see huvi lennumasina elupäevad lõpetada. Nii juhtus Martini tuttavaga, kelle drooni ründas kull ning rohkem seda lennumasinat ei nähtud.
Martin ise pole röövlindudega seni õnneks kokku puutunud, küll aga kajakate ja tuvidega, kes on hakanud drooni jälitama ning pikeerima. “Ründavad siit ja sealt, küll paarikaupa, küll hulgakesi ning ära ka ei lähe,” nentis Martin, kel on tulnud sellistel juhtudel lennumasina ohtuse mõttes pillid kotti panna.
Suve alguses oli ta korra hädas ka pääsukestega, kes üritasid Kundas vana tehasehoone kohale tiirutama lastud droonile kambakat teha. “Nii suur parv lendas peale, et tuli ära tulla,” tõdeb Martin.
Kui linnud võivad lendamise katkestada, siis tugev tuul ei lase üldse alustadagi. “Kuni kuus meetrit sekundis, tugevama tuulega ei riski,” kostab Martin, kelle plaane möödunud suvel just tuul paljuski revideeris. Töötades Tartus, kus on drooni lennutamiseks vajalik lennuameti luba, seisis ta koju Kohtla-Järvele jõudes korduvalt fakti ees, et ka siin ei tule lendamisest midagi välja, kui just mõttetult riskida ei taha. “Palju on jah ilmas kinni,” tõdeb ta, oodates samas huviga talve, mis võib sula ja põhjatuule abil joonistada Valaste joal imesid.