Tapio Mäkeläinen: “Olen vist ainuke inimene, kes on igal mardilaadal ametis olnud − aastal 1983 müüsin seal “Tuglase tuletikke”.” 

Sõbrad on nagu peeglid, kes aitavad sul ennast ausamalt näha. Äsja sai valmis suure Eesti sõbra ja spetsialisti Tapio Mäkeläineni kirjutatud soomekeelne raamat “Rännates Tapioga Narva ja Kirde-Eestisse”, kust selgub, et tema teab meie maakonda paremini kui 99,9 protsenti kohalikest inimestest.

Seoses sellega, et sinu äsja ilmunud Ida-Virumaa reisijuht “Tapion matkassa Narvaan ja Koillis-Viroon” on juba kümnes sarjas, mis tutvustab Eesti eri maakondi, meenus üks anekdoot Gagarinist. Pärast tema kosmoses käiku küsitud temalt N. Liidus, kas ta taevas käies jumalat ka nägi, ja Gagarin muidugi ei näinud. Sama küsimuse peale vastas ta aga USAs, et nägi ja too olevat kena habemega vanahärra, muidugi valge. Aga Aafrikas ta rääkis, et nägi jumalat ja… too olnud neeger. Kindlasti sa võid öelda igas Eesti maakonnas, et just see ongi sinu lemmikmaakond?

Samas on nii, et kui arvutimälu on liiga täis, peab sealt midagi välja viskama. Kõige värskem on kõige paremini meeles. Kui tahad küsida, mis on minu lemmikkoht Pärnus või Saaremaal, on sellele palju raskem vastata kui sellele, mis on minu lemmikkohad Ida-Virus.

Sageli on nõnda, et inimese pilk kõrvalt on palju teravam. Mis on sinu pilgu läbi Ida-Virumaa suurim pluss ja suurim miinus? 

Soomlaste seisukohast on kõige suurem miinus muidugi see, et maakond on logistiliselt liiga kaugel. Kui oleks säilinud laevaühendus Kotka ja Sillamäe vahel, oleks Soome turiste palju rohkem. Väga kihvt oleks, kui saaks ka Suursaarel peatuse teha (praegu on saar osa Vene Föderatsiooni territooriumist − toim.). Ja turistidega koos tuleksid kindlasti ka investeeringud ning kontaktid, nii kultuuri- kui ärivallas. Aga suurim pluss on tingitud samast asjast − suuremale osale soomlastest on tegu uue kohaga, kus pole varem käidud. Saadakse aru, et tegu on paigaga, mida peaks avastama.

Miks sa ei valinud omal ajal näiteks jaapani või vene filoloogiat, vaid valisid hoopiski eesti keele ja kultuuri eriala?

Minu naine on liivlanna Lätist ja ta oskab samuti eesti keelt ning tema üks lemmikväljendeid on “saatuse sõrm” − eks see oli kuskil tähtedes kirjas. Osalt oli tegu juhuse, osalt teadliku valikuga. Läksin tegelikult õppima soome-ugri keeli ja esmalt mõtlesin keskenduda Siberi rahvaste keeltele. Aga kui kohtusin eestlaste ja ungarlastega, sain aru, et poolsurnud keeled pole ikka see ning et tahan elus inimestega suhelda. Siis hakkasin rohkem ungari ja eesti keelele keskenduma. Aga miks just eesti keel mu südame vallutas, mitte ungari oma − sellele ei oskagi vastata.

Mis hetkest sa juba Eesti-spetsialisti tiitlit väärisid? 

Maailm on pidevas muutumises ja küsimus on, millega seda spetsialistiks olemist mõõta. Aga Tuglase seltsi aktivist olen ma aastast 1983, Eestit külastasin esimest korda paar aastat varem ja sellest ajast olen igal aastal kümneid kordi siin käinud. 1985 juba õppisin pool aastat tollases pedas (TPedI) − Tartusse tollal välismaalasi ei lastud; olin seal koolis esimeses soomlaste grupis. Samal ajal asusin tööle reisibüroo juures.

Kas tundsid meile kaasa, kui olime okupeeritud ja elasime sellises moodustises, nagu seda oli ENSV? 

Laulev revolutsioon oli minule väga suur asi. Kui toimus suurim rahvakogunemine “Eestimaa laulul” (11. september 1988 − toim.), pidin paraku poole pealt lahkuma, sest mind ootas Viru hotelli restoranis turistide grupp. Aga naasin nende juurde sinimustvalge lipuga! Elasin kaasa kõigele, nagu oleks ise eestlane olnud − noor inimene võtab selliseid asju ju väga südamesse. Kui Eesti taasiseseisvus, tundsin sama siirast rõõmu kui eestlased. Aga ma pole ennast petnud, nagu ma olekski eestlane.

Oma Ida-Viru matkajuhis oled välja toonud inimesed, kes on sinu meelest maakonnaga seoses olulised persoonid. 

Iga raamatu alguses olen esile toonud 12-17 persooni. Nad on valitud ka selle järgi, et on seotud objektide/paikadega, millest raamatus juttu on. Ja nimme on valitud ka muust rahvusest inimesi − kui võimalik, siis ka mõni soomlane.

Kui sult küsida kogu Eesti plaanis − keda nimetaksid meie kõige võimsamate suurkujudena?

Kindlasti Lennart Meri, ja seda mitmel põhjusel. Tundsin teda isiklikult, kui ta oli kirjanik, ning nägin, kuidas ja kui tähtsat tööd ta tegi. Teine on Jaan Kross. Teda oli mul ka au tunda. Neid mehi mäletan kindlasti elu lõpuni. Kui saad noore tudengina Helsingist kirja ja raamatu, mille pead Tallinnas Krossile viima, ja vajutad siis esimest korda tema uksekella, oled ikka väga närvis. Aga kui oled seal juba kümme korda käinud, on seal päris kodune tunne. Mati Unt oli samuti inimene, keda väga austasin. Neid inimesi on väga palju − nii elus kui kadunud inimesi.

Aga keda tooksid Soomest esile? 

Kindlasti Kekkonen (1900−1986; oli Soome Vabariigi presidendi ametis 1956−1981 − T.K.) oli suur poliitik ja tema teeneid on raske ülehinnata. Kui olin laps ja noor, oli ta kogu aeg president. Suurtest kirjanikest kõneldes − Frans Eemil Sillanpää pälvis Nobeli kirjanduspreemia ja see oli toonasele Soomele väga tähtis. Soome identiteedi jaoks oli sport aastakümneid väga oluline − võita spordivõistlustel, et Soome lipp lehviks. Alates suurtest jooksjatest ja suusatajatest Kimi Räikkönenini välja. Noortele on Mika Häkkinen ja Räikkönen olulisemad kui Paavo Nurmi ja Lasse Viren.

Kui hästi-halvasti tunnevad eestlased Soome kultuuri? 

Mitte kunagi varem meie ajaloo jooksul pole me olnud nii lähedased ja suhelnud sel määral kui praegu. Põhjuseks on need sada tuhat eestlast, kes Soomes elavad-töötavad või Soome ja Eesti vahet pendeldavad. Ja need kümned tuhanded soomlased, kes siin suvitavad, kellel on siin teine kodu, kes igal aastal käivad kümneid kordi Eestis. Tegu on isikliku kogemusega, mitte raamatust või ajalehest loetuga. Info tuleb otseallikast, inimene saab selle naabermaa kohta ise ja see teebki käesoleva aja eriliseks.

Kuna sul on korter nii Tallinnas Kopli poolsaarel kui Helsingis Merihaka linnaosas − st vahetult kahel pool lahte − ja sa oled n-ö kahepaikne, võib sult küsida, miks on hea elada Soomes ja miks Eestis.

Igale inimesele oleks väga kasulik elada vähemalt kahes või kolmes kohas, eri riikides. Saan aru inimesest, kes elab 103aastaseks ja on kogu elu elanud oma väikses kodukülas, aga ikkagi on kasulik vaadata asja nii ühest kui teisest kandist. Mina olen elanud Eestis, Soomes ja Ungaris, kus olen ka õppinud ja töötanud, ning see kogemus on väga kasuks tulnud. Nõnda näed oma väikest kodulinna, riiki − ja loodetavasti ka iseennast − teisest vaatevinklist.

Aga mu naine on praegu teel hambaarstilt koju, ülehomme läheb ta oma auto piduriklotse vahetama − seda kõike on siin, Tallinnas, odavam teha kui näiteks Helsingis. Kvaliteet on sama − samad hambaarstid töötavad sageli nii Eestis kui Soomes, ja autoremondis pole ka vahet. Paljud asjad on Eestis odavamad − ja me ei räägi toiduainetest, vaid sellest, mis on seotud inimese tööga ja sellega, kui palju talle selle eest makstakse. Peale selle on disain erisugune ning paljudele soomlastele meeldib Eesti oma rohkem ja vastupidi.

Kas president Ilvese ajal halvenesid Eesti ja Soome suhted? Meie meediast käisid sellekohased uudised läbi…

Ma tunnen ka Ilvest isiklikult − veel ajast, kui ta oli ajakirjanik. See on küsimus, millele pole ühest vastust. Ilvesel on väga palju sõpru ja tuttavaid Soomes, ta käis presidendina väga tihti Soomes ning samuti enne seda. Aga ega Eesti välispoliitikat otsusta president ja Soomes on samuti presidendi roll ses vallas väiksem. Olulisem on tegelikult see, kuidas eri peaministrid ja valitsused läbi saavad.

Eestis siiski oli Ilvese mõju just välispoliitikale väga suur. 

Kui mõelda sellele, et peaminister Rõivas rääkis soome keelt ja praegune president räägib soome keelt ning näiteks Tarja Halonen õppis president olles eesti keelt − eks see näitab, et poliitikutel on mõlemas riigis huvi ja tahtmine olemas.

Kui palju tunned sina huvi välispoliitika vastu?

Minu kadunud isa sündis Viiburi kandis. Olen pooleldi karjalane ning välispoliitika ja suhted Venemaaga on mind juba seetõttu alati väga huvitanud. Tore oleks vahetevahel seal kandis, kust esivanemad on pärit, vabamalt ringi käia.

Kas soometumise teemat on nüüdseks piisavalt tunnistatud ja lahatud? 

Kui olime tudengid ülikoolis, ärritas meid suhtumine, kui välismaa noored Soomet selles süüdistasid. Aga olen olnud ka tunnistaja, kuidas Soomest sai Euroopa Liidu (EL) liige, ja koostöö NATOga on praegu väga tihe. Äsja tuli teade, et uusi hävitajaid hakkame ilmselt USAst ostma, sest tegu on meie kõige olulisema liitlasega tulevikus. Maailm on väga palju muutunud ja ega ta muutu üleöö, ta muutub sammhaaval.

Kui rääkida välispoliitikast kõnealuse raamatu kontekstis, oleks turistile tore, kui piiriületamine oleks Narvas lihtsam. Kui Soome turist näeb Narva silda ja jõge ning kindlusi kahel pool, külastaks ta heal meelel mõlemaid, aga see on keeruliseks tehtud − pole vahet, kummalt poolt tulla. Tegu on ELi kõige dramaatilisema ja sümboolsema piiriületuskohaga − just tänu nimetatud linnustele.

Raamatu alguses on veidi kahemõttelisena kõlav laul “Narva valss”, kus öeldakse, et “naine tuleb võtta Narvast”. 

Iga “Tapion matkassa…” alguses on üks selle kandiga seotud Eesti laul. Murdsin kaua pead, millist Ida-Virumaaga seotud laulu kasutan, ja “Narva valss” on neist kõige rõõmsam. Aga “naine Narvast” on, jah, ilmselt vene rahvusest, sest kohalike etniliste eestlaste arv on tõesti väike.

Raamatus on ka huumorit, kas või fotodel. Näiteks on Mäetaguse osa juures sarvedega jänese topise pilt ja Sillamäe puhul sa istud ise nõukogude aja muuseumis Stalini suure pildi all − olles miilitsavormis.

Püüan olla väga informatiivne ja kasutada võimalikult palju fakte, et lugejad kõigest õigesti aru saaksid. Kui tekib võimalus naljatada, püüan sellega kogu materjali kergendada. Selle sarja puhul on väga oluline mu hea sõber Toomas Tuul, keda tunnen pikka aega. Toomase ja minu stiil sobivad hästi, tema tehtud fotode seast on lihtne valida. Selle raamatu jaoks käisime kordi kahekesi kohapeal ja Kadri Jalonen oli nende reiside korraldamisel palju abiks. Soome keeles sellist väljendit nagu “oma silm on kuningas” pole, aga püüan siiski igal pool ise kohal käia. Enne kirjutamist ja kirjutamise ajal loen erisuguseid materjale, korjan infot ning kasutan ka asjatundjate abi. Kui rääkida tekstist − mul oli abiks mitu inimest, kes selle läbi lugesid, et vigu oleks võimalikult vähe.

Kas sinu Eesti reisijuhid võiksid olla ka maakeelde ümber pandud? 

Ei, sest soomlane kirjutab seal soome keeles soomlasele. Eestlane kirjutaks neist asjust teisti − neile peaks eestlane kirjutama ja seda veidi teises võtmes. Aga järgmisena hakkan kirjutama Tallinna-raamatuid ning algusest peale planeerime kirjastuse juhi ja fotograafiga, et need poleks kirjutatud vaid soomlastele; et need võiksid ilmuda ka mõnes teises keeles.

Paljud idavirulased on võib-olla üldse esimest korda Helsingisse jõudnud tänu seal toimuvale mardilaadale, mida sina oled juba 33 aastat vedanud. Kuidas see laat sündis ja kuidas ta nii elujõuline on? 

Aastal 1983 oli Tuglase selts väike ja pisike ning mõeldi, kust oma tegevuseks raha saada. Soome seltsid korraldasid ja korraldavad aktiivselt laatasid ning Tuglase selts otsustas sama teed minna. Esmalt uuriti, millal eestlastel toimusid traditsiooniliselt laadad. Selgus, et mardipäev oli üks laadaaeg, ja nii see algas. Nüüd on ka Tallinnas taas mardilaat, aga see tuleneb jällegi meie laadast. Olen vist ainuke inimene, kes on igal mardilaadal ametis olnud − aastal 1983 müüsin seal “Tuglase tuletikke”. Esimesed laadad olid päris pisikesed, seal käis 200-300 inimest, tänavu oli külalisi 14 000, aga rekord on suisa 19 000! Oleks võinud kolida veel suuremasse kohta kui Kaapelitehdas, aga käesolev mastaap tundub õige.

Kui palju on eestlane ja soomlane ikkagi ühte nägu?

Kui vaadata USAst või Aafrikast, oleme väga sarnased, aga Lätist või Rootsist vaadates see enam nii ei tundu. Meie ajalugu on ikka väga erisugune ja kõik muu samuti. Kui meie sinuga vaatame kõrvalt, saame kohe aru, kes on soomlane ja kes eestlane.