Astrid Asi ütleb, et Narvas kohanemine ei ole temale probleem, küll on aga suur peavalu ühistransport, mis on korraldatud nii, et paljud mujal elavad ametnikud ja riigiteenistujad peavad ikkagi oma autoga tööl käima.
MATTI KÄMÄRÄ 

Viru maakohtu esimees Astrid Asi ei näe probleemi, et elades Tallinnas, töötab ta Narvas. Ta ütleb, et Ida-Virumaal töötades püüab ta osutada nendele kitsaskohtadele, millega igapäevases töös kokku puutub. Näiteks vajaliku hooleta jäävate vanurite või ebapädevate ja ahnete juristidega seoses.

Kas erakordselt kuumad ilmad on ka kohtu tööd kuidagi mõjutanud?

Ei usu.

Kunagi olid ajad, kui Ida-Virumaal olid kohtunikud kordades suurema töökoormusega kui mujal Eestis. Kas see olukord on nüüd minevik?

Olukord polnud tingitud sellest, et kohtunike koormus olnuks suurem, vaid sellest, et kohtunike ametikohad olid täitmata. Pidevalt oli täitmata kolm-neli kohta ja seetõttu langeski suurem koormus olemasolevatele kohtunikele.

Arvan, et praegu on Viru maakohtus suures plaanis kõik väga hästi ja sellist olukorda nagu nüüd Viru maakohtu ajaloos veel olnud ei ole.

Kohtunike puudust enam pole?

Meil on praegu täitmata üks kohtuniku koht. Konkurss on välja kuulutatud ning sellele kandideerib minu teada viis inimest, mis on enneolematult suur arv. Juba eelmisel aastal oli konkurss, kus meil kandideeris kolm inimest kohale.

Kas Ida-Virumaal töötava kohtuniku elukutse on aastatega populaarsemaks läinud?

Kas see nüüd just populaarsemaks on muutunud, aga ega me ise ka käed rüpes istu. Käime ringi, vestleme inimestega ja veename, palume kandideerida…

Ometi käivad Viru maakohtu kohtunikest paljud mujalt siia tööle. 

Narva kohtumajas on üle poole kohtunikest mujalt. Teistes majades (Jõhvi, Rakvere − E.K.) on kõik kohtunikud kohalikud.

Kas see on hea või halb, et kohtunikud pole kohalikud?

(Naerab.) Ma ei oska öelda. Mõnes mõttes on kohtunikuna tegelikult lihtne teha tööd teises piirkonnas, sest on lihtne säilitada erapooletust. Sa ei tunne menetlusosalisi ja selles mõttes on lihtsam.

Aga ebamugav on muidugi sõitmine. Kuid kui maailma mastaabis vaadata, siis ega tegelikult 200 kilomeetri taha tööle käimine ole ju midagi erilist. Eestis ollakse kuidagi harjunud, et kui töökoht on kaugemal kui kümme kilomeetrit, siis on probleem.

Mitte tihti, aga aeg-ajalt kuuleme ikka mõne kohtuniku vääritutest tegudest. On olnud altkäemaksu juhtumeid. Olete isegi kohtu esimehena pidanud alustama distsiplinaarmenetluse kohtuniku osas, kes ühes tsiviilasjas solvas naist, kes oli abiellunud moslemiga ja soovis lahutust. Kohtunik tagandati lõpuks ametist. Mis tunne sellistel hetkedel on, kui kuuled, et sinu kohtunikud-kolleegid on ebaväärikalt käitunud?

Ega see meeldiv tunne ole. Mis puudutab seda Viru maakohtu viimast juhtumit, kus ma olin ise sunnitud distsiplinaarmenetluse alustama, siis eks see nõuab ikka üksjagu kaalumist, enne kui sa sellise sammu astud. Ega see lihtne ole, aga kusagil on ka kohtuniku puhul piirid. Samas oleme me kõik inimesed ja eksime. Asjad võivad juhtuda erisugustel põhjustel: inimesel on tervis parajasti käest ära või kodus on halvasti…

Kohtunik on ka inimene ja kui tal pole isiklikus elus parajasti kõik kõige paremini või on enesetunne halb, kas see võib mõjutada kohtuotsust?

Ideaalis ju ei tohiks. See ongi professionaalsuse küsimus, kus me peame mingis olukorras suutma oma isikliku elu kõrvale jätta. Meilt oodataksegi, et me ei tooks enda elu kohtusse kaasa. Ja see teebki selle töö keeruliseks.

On tõsiasi seegi, et piirkonnas ei jätku kvalifitseeritud juriste ja advokaate, kes suudaks kvaliteetset õigusabi pakkuda. Miks see nii on? 

Sellele küsimusele saaks ehk kõige paremini vastata advokatuur, aga juristide puuduse teema puudutab laiemalt ka meid, sest oleme ka ise olnud hädas kohtujuristide leidmisega. Ma ei saa öelda, et see probleem oleks kogu Virumaal. Kindlasti ei ole juristide probleemi kunagi olnud Rakveres. Eeldan, et ka advokatuuril pole seal raskusi olnud. Jõhvis ei ole meil ka olnud tugipersonali leidmisega erilisi muresid. Murekohad inimeste leidmisel on olnud Narvas. Aga praegu Viru maakohtus personali probleemi enam pole. Kui vaadata personali vabatahtlikku voolavust, siis 2015. aastal oli see meil üle 10 protsendi, sellel aastal aga 0,8.

Üks asi on inimesed leida, teine neid siin hoida. Kui kohtujuristid välja jätta, siis meie tugipersonali palganumbrid on kogu justiitssüsteemi kõige väiksemad.  Ja seda enam on mul hea meel, et meil on püsiv ja tubli kaader olemas.

Kui rääkida advokaatide vähesuse põhjusest, siis võib-olla on üheks selliseks maksejõulise kliendi vähesus piirkonnas. Kindlasti ka müütide küsimus, mis teeb kõikidel tööandjatel siia väljastpoolt töötajate leidmise keerulisemaks.

Kui rääkida maksejõulisusest, siis olen kuulnud inimestest, kes on abi otsinud õigusbüroost, kus neil on kooritud kordades suuremaid summasid, kui küsib vandeadvokaat, ja tihti pole selles õigusbüroos töötaval teenuseosutajal isegi juriidilist haridust. Seaduse silmis on aga kõik korrektne. Kuidas nii saab olla?

Kui advokatuuril on advokaatidele väga selged nõuded ja seal peavad nad sooritama ka eksami, siis muudel juristidel ei ole. Olen tegelikult selle õigusabi kvaliteedi ja kättesaadavuse pärast üsna mures. Aga muud lahendust ma ei oska nimetada, kui parandada advokaatide kättesaadavust. Õhutan teiste piirkondade advokaate tulema siia tööd tegema. See ei tähenda, et nad peaksid siia kolima, vaid siin teenust pakkuma. See ei eelda ka alati kohale sõitmist. Oleme pakkunud, et mõningates menetlustes võiks advokaat kohtus esineda videokonverentsi abil, kui see ei takista menetlust ja kohtunik on nõus. See tekitaks inimestele parema valikuvõimaluse ja konkurentsi olukorras oleksid ka hinnad vastuvõetavamad.

Sellele, miks inimesed pöörduvad mittejuristide poole ja maksavad sealjuures veel kallimat hinda, mul head vastust ei ole. Kardan, et see on ehk ka inforuumi küsimus, et inimestel pole piisavalt infot õigusabi kättesaadavuse kohta. Meil on siin juriste, keda oleme ebapädevuse tõttu menetlusest korduvalt eemaldanud, kuid ikkagi inimesed lähevad ja palkavad neid.

Neid näiteid on küll ja küll, kui tuleb jurist eemaldada ebapädevuse tõttu, kui on näha, et inimene ilmselgelt ei tunne seadust. Kliendi huvide kaitse seisukohalt on keerulisem hinnata, sest me ju ei tea, mida on klient ja kaitsja omavahel kokku leppinud. Aga meil on ka neid näiteid, kus kannatada saanud inimesed on pöördunud selliste juristide vastu kohtusse kahjunõudega.

Eks siin on meedialgi oma roll, teadvustamaks inimestele, et juristide valikul tasub olla ettevaatlik. Või vähemalt uurida tausta − teenuseosutajal peaks ikkagi vähemalt juriidiline haridus olema.

Mõned poliitikud on hakanud üha rohkem rääkima kohtureformi vajadusest. Sellest, et kohtud tuleks allutada poliitikute kontrollile ning kohtunikke peaks hakkama rahvas valima. Mida teie sellest arvate?

Ma ei tahaks väga poliitikat kommenteerida, aga leian, et praegust süsteemi muuta ei ole vaja. Sest ma pole näinud ühtegi murekohta, mis osutaks sellele, et süsteemi oleks tarvis muuta. Ma ei olegi aru saanud, millist probleemi sellega lahendada tahetakse.

Kui me vaatame erisuguseid uuringuid, mida Euroopas tehakse ja kus võrreldakse eri riikide kohtuid, siis ka sealt ei tule Eesti kohtusüsteemi osas ühtegi murekohta välja.

Üks väidetav murekoht on see, et kohtunikud kipuvad seadusandjate eest otsustama. Konkreetne juhtum oli kooseluseadusega, kui kohus andis samasoolisele paarile õiguse enda suhe vormistada, kuigi rakendussätted olid vastu võtmata. See ajas mõned poliitikud tagajalgadele, et kuidas kohus julges, kui parlament pole rakendussätteid vastu võtnud.

Aga seadus oli ju sellesama parlamendi poolt vastu võetud. Nii lihtne see ongi.

Ent miks kohtunikud üldiselt ei sekku avalikesse debattidesse − nemad on ju ometi kõige suuremad seaduste tõlgendajad ja teavad, kuidas asjad tegelikult on?

Eks siin on mingil määral ajaloost tulenevad põhjused, et kohtunikud on rohkem kõrvaltvaataja seisus ja et me avaldame oma seisukohti läbi kohtuotsuste. Samas mulle tundub, et tegelikult on see pilt hakanud muutuma ja me osutame järjest rohkem probleemidele. Seesama õigusabi kvaliteedi küsimuse tõstatamine on meie endi initsieeritud.

Teine teema, mis muret teeb ja mida olen ka kohalike omavalitsustega arutanud, on eestkoste küsimused. Meie maakohtu piirkonnas on viimastel aastatel olnud päris mitu inetut juhtumit, kus vanurid on jäetud hooletusse ja see lõpp on olnud üsna kurb.

Kelle süül? Omavalitsuse?

Siin on eri pooled. Ühelt poolt omaksed, teisalt omavalitsuse sotsiaaltöötajad. Tähtis on sellele küsimusele tähelepanu pöörata, et omavalitsus, kes on inimesele kõige lähemal, märkaks probleemi ja annaks ka kohtule sellest teada, kui vaja. Tähtis on, et ametnikud tegeleksid sisuliselt probleemiga, mitte lihtsalt ei täidaks oma mingit tabelit.

Mis see probleem siis on? Kas vanurid, kes vajavad abi, ei saa seda ning keegi ei märka õigel ajal?

Just. On hooletusse jäetud nii kodudes, kus lähedane on eestkostjaks määratud, kuid ei tule toime. Viru maakohtu menetluses oli hiljuti ka üks hooldekodu juhtum, millest ma kahjuks detailselt rääkida ei saa.

Te puutute selliste asjadega kokku päevast päeva, lisaks veel kriminaalkuriteod, mis ei ole kunagi toredad. Miks peaks keegi üldse tahtma kohtunikuks hakata? Pole selles töös ju kauneid hetki kuigi palju. Või ma eksin?

Ega kaunist võib-olla tõepoolest palju ole. Aga lõppkokkuvõttes on teadmine, et sa saad midagi ära teha, et ühiskond kuidagi paremaks saaks. Keegi peab ju seda tööd ka tegema. Jah, kriminaalasju lahendades on meeldivat tõesti vähevõitu. Aga kui sa mingi probleemi saad lahendatud või sellele osutada, siis on sul teadmine, et oled ikkagi panustanud, et maailm oleks parem paik.

Kui sageli tuleb ette seda, et teie tehtud kohtuotsus ei lähe kokku teie siseveendumusega, aga teha pole midagi − tõendeid pole piisavalt ja seadus on nii-öelda valel poolel? On teil mõni näide?

Et siseveendumus seadusega kokku ei lähe, sellist näidet ei oska ma küll tuua. Küll on olnud seda, et õigeksmõistev otsus või süü ümberkvalifitseerimine tuleb teha sellepärast, et tõendid on, nagu on. Kohus teeb otsuse nende tõendite pinnalt, mis talle on esitatud, ja ise täiendavalt uurima ei hakka, sest meil on võistlev menetlus.

Aga ma vist tean üht kaasust, kus seadus ei läinud teie siseveendumusega kokku… 

Ma väga konkreetsetest menetlustest ei tahaks rääkida, aga kuulan küsimuse ära…

See oli Kohtla-Järve linnajuhtide Jevgeni Solovjovi ja Jüri Kollo kriminaalasi, kus te mõistsite kohtualustelt välja linnale tekitatud kahju, kuigi linn tsiviilhagi ei esitanud. Kõrgema astme kohus leidis, et see pole põhjendatud, ja tühistas selles osas otsuse.

Mina olen veendunud, et see otsus, mille ma kirjutasin, oli seaduspärane ja ma viitasin ka sättele, mis minu hinnangul võimaldab kohtul omal initsiatiivil kahju välja mõista. Küsimus on, kuidas keegi seda sätet tõlgendab.

(Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et küsimuste seas, millele kohtuotsuses tuleb vastata, on muu hugas, “kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju”. Solovjovi juhtumis tsiviilhagi arusaadavalt ei esitatud − see oleks siis pidanud kandma Solovjovi enda allkirja. Aga kuna kahju oli siiski tekitatud, otsustas Viru maakohus selle välja mõista − E.K.)

Aga pärast seda hakati tõsiselt rääkima seaduse muutmise vajadusest, et korruptsioonikuritegude puhul saaks ka prokuratuur nõuda kahju hüvitamist?

Jah.

See on ka ju suur asi?

See ongi suur asi. See ongi see koht, kus sa pärast tunned, et on hästi, kui lõppkokkuvõttes asjad paremaks saavad.

Kas see on väga nördimapanev, kui teed suure töö ära − istud päevade kaupa kohtusaalis ühe kaasuse arutamisel, kirjutad lõpuks kümnete lehekülgede kaupa väga keerulist ja süviti põhjendatud otsust − ning siis tühistab kõrgema astme kohus selle lõpuks ära? 

See on vana tõde, et kui toas on kaks juristi, siis on vähemalt kolm arvamust. Eks me tõlgendame asju erisuguselt ning see selle töö tegelikult huvitavaks teebki. Kui kõik oleks seaduse tasandil üheselt selge, siis poleks juristi sinna tarviski − sama hästi võiks masin seda tööd teha. Ja tegelikult muutuvad ajas ka seaduse tõlgendused. Kui vaadata riigikohtu lahendeid, siis riigikohus ongi mõningates küsimustes oma seisukohti muutnud. Kümne aasta pärast võidakse tõlgendada sama sätet hoopis teistmoodi kui täna.

Ja see peabki muutuma, sest elu ümberringi ju muutub.

Ma ei usu, et keegi otsuste tühistamist hirmus traagiliselt võtab. Tulebki selgeks vaielda. Selleks meil ongi kolmeastmeline kohus.

Käite ise Tallinnast siia tööle, kuid Ida-Virumaal olete kohtunikuna töötanud kuus aastat. Kuidas olete siin kohanenud?

Kõige suurem probleem on sõitmine. Kohapeal kohanemine pole minule mingi probleem. Esiteks on Viru maakohtu töötajad väga meeldivad inimesed, pealegi töö sisu ja keskkond on väga head. Muidu ma ju ei käiks siin.

Aga mul on lootus, et ükskord ühistransport paraneb ja ei pea enam autoga nii palju sõitma. Praegu on ühistranspordi kasutamine kehvade sõidugraafikute tõttu väga keeruline.

Murekoht ei ole ainult Tallinnast Narva saamine, vaid ka Rakverest Jõhvi. Sealt käib meil üks inimene Jõhvi tööle, terve hulk inimesi käib Rakverest tööle Viru vanglasse. Nad on sunnitud sõitma autodega, sest ühistranspordi graafikud on nii ebasobivad.

See, et ma ei oska vene keelt, ei takista mul Narvas hakkamasaamist. Nii palju ma vene keelt ikka oskan, et poes toime tulla.

Missugused müüdid teie peas siinse piirkonna kohta on purunenud?

Ega mul endal neid müüte vist eriti olnud. Aga kui ma kõrvaltjälgijana märkan neid müüte, siis pean märkima, et ka kohalike inimeste endi seas levib põhjendamatuid müüte. Näiteks kui käin lastega koolides rääkimas, kohtan arusaama, et siin on hirmus kõrge kuritegevus. Aga kui vaadata statistikanumbreid, siis tegelikult ju ei ole. Ega Narva kesklinn ole ohtlikum koht kui Tallinnas Bermuda kolmnurk (meelelahutusasutuste piirkond vanalinnas). Seal on tõenäosus öisel ajal peksa saada oluliselt suurem kui Narva kesklinnas.

Eks see teadmine piirkonna kõrge kuritegevuse kohta on kunagi ajaloost jäänud ja seda on väga raske kummutada.

Mis on siin ehk veidi kehvem, võrreldes Tallinna, Tartu või mõne teise linnaga, on kultuurielu mitmekesisus. Aga see on ka koht, kus tuleb öelda, et võta kätte ja tee ise, kui tunned, et midagi on puudu.

Nojah, teatri tegemine ei ole nii lihtne.

Miks mitte? Harrastusteatrid väikestes maakohtades toimivad väga hästi. Lihtne on ju viriseda, et riik ei tee, ei anna jne. Aga siis tuleb endalt küsida, et mida ma ise teinud olen, et parem oleks.

Kuid kui positiivseist asjust rääkida?

Mina tulin siia eeskätt töö pärast ja minule on see väljakutse, et äkki ma saan oma juristikogemusi ära kasutades reaalselt midagi paremaks teha ning ehk on sellest kasu, et ma siin olen.

Kui aga vaadata näiteks Narva linnapilti, siis see on aja jooksul läinud oluliselt paremaks.

Kas te viimasel Ironmani võistlusel ka osalesite?

Ei, pole kunagi osalenud.

Aga mitu täismaratoni olete läbinud?

Ehk 35.

Aga need jooksuvõistlused, mida siingi aina rohkem korraldatakse, on hea näide kohaliku aktiivsuse kohta.