Ingrid Kuligina − Eesti matkaliidu uus president. 

Eesti matkaliit leidis endale uue presidendi Ida-Virumaalt − Ingrid Kuligina, kellel on kogu aeg mitu rauda tules ning “teeme ära!” huulil.

Vana matkahunt Enn Käiss ütleb selle kohta, et Ingridist Eesti matkaliidu president sai, et presidendiks valiti meie Alutaguse matkaklubi esimees. Ta rõhutab just sõnapoolt “mees”. Miks? “See on üks väike nali matkameeste siseringist,” kostab Enn. “Kui oli tarvis mingi raskem töö ära teha, siis vaatamata oma väikesele kasvule oli Ingrid alati mehe eest väljas. Ja ega selle matkaliidu juhtimine samuti tänapäeval kerge töö ole.”

Öö lumeonnis

Enn tunneb Ingridit 1980ndate algusest, kui käidi Koola poolsaarel Hibiini mägedes suusamatkal. “Ehitasime seal lumeonni ja kui kaks pisikest plikatirtsu kuulsid, et üks öö on võimalik onnis magada, nõudsid nad, et neid ka lubataks. Teisel pool polaarjoont, õigupoolest suures lumehanges!”

Ka Ingrid mäletab seda. “Aga see oli ju põnev! Õhtul istusime iglus küünlavalgel ning mõtlesime, kas külmume ära või mitte. Tegelikult oli täitsa soe. Ma olin tol ajal alles päris pöörane, ei osanud midagi karta.”

Ei osanud midagi karta… Hiljuti telelinale jõudnud Urmas E. Liivi mängufilm “Must alpinist”, mis räägib samuti matkajatest, tekitab mitte ainult kartust, vaid suisa õõva. Nõukaajal ei teadnud iialgi, mis sind suure kodumaa avarustes võis ees oodata.

Ingrid ütleb, et õnneks pole temaga midagi jubedat juhtunud. Küll aga meenutab ta kahte seika, mis nüüd, aastakümneid hiljem, muigama panevad.

Üks neist oli Kuriilides. Üks matkajatest oli vulkaanilt alla potsatanud ning kedrakondi ära murdnud. Ta oli vaja kiiremas korras Eestisse saata. Indrid läks lennujaama pileteid ostma. Kassapidaja vaatas talle, käsi põsakil, luugist vastu ning teatas külma rahuga, et tal pole praegu tahtmist pileteid müüa.

No mis sa, hing, teed sellisega!

Ingrid vastas samaga. Vaatas, käsi põsakil, luugist sisse ning küsis, millal see tahtmine võiks tulla. Seepeale hakkas kassapidaja naerma ning Ingrid sai piletid kätte.

Järgmise ostja nina ees lükati luuk aga otsustavalt kinni. Põmm!

Kus on staršinaa?

Teine episood on samuti nõukaajast, Ingrid töötas siis kaugmatkainstruktorina Käissi ja Olev Margi kooperatiivis Estomer. “Eks Ingridist sel ajal n-ö elukutseline  matkaja saigi,” tõdeb Käiss. “Ta baseerus pooled suved Kaug-Idas ja käis Sahhalinilt ära vaid Kuriili saarte suunas. Ja neid gruppe oli ikka kümneid, kes said tänu temale näha selliseid eksootilisi vulkaanisaari.”

No jah, ja see episood oli selline, et Ingridile tuli järjekordne grupp matkajaid, kes juhtusid olema enamikus 40. eluaastale lähenevad mehed. Ingrid oli siis 22 ja sama nääpsuke kui toona Hibiinidel lumeonnis ööbides.

Piiritsoonis nõuti grupi dokustaate näha, et kas luba ikka on. Nõuti staršinaa’d.

Paberid näpus ette astunud Ingridi lükkas piirivalvur lihtsalt kõrvale ning kordas küsimust: “Kus on staršinaa?”

Mehed kinnitasid ühel häälel, et tema see ongi − staršinaa. Selle peale võttis jahmunud piirivalvur nääpsukese naisterahva käest paberid vastu ning neid isegi õiget pidi keeramata teatas kärmelt, et kõik on korras.

Ja üks episood meenub Ingridile veel, Kesk-Aasiast Kugitangist. Päev otsa kallanud vihm oli muutnud savise maa nii plögaseks, et telke sinna püsti panna ei tahetud.

Öömajale saadi väikeses külakoolis, kus eurooplasi poldud varem nähtud.

Kui matkarahvas hommikul silmad lahti tegi ning tundis huvi, millal nad peavad jalga laskma, et lapsed saaksid koolipäeva alustada, selgus, et kõik lapsed istuvad juba tükk aega ümber koolimaja ja ootavad haudvaikselt, millal kaugelt tulnud külalised oma une täis magavad.

Tankiga teele

Paar Ingridilt kuuldud lõbusat lugu veel. Ei saa ka neid rääkimata jätta. Matkajatel lihtsalt on hästi palju vahvaid lugusid.

Kas keegi teist on näiteks hääletanud… tankiešeloni peale? Ingrid on. See oli Kuriilidel, matkapunt koosnes neljast inimesest. “Ajasime käe nalja pärast püsti, aga meie üllatuseks peetigi kinni ning kutsuti peale. Kaks inimest ühte tanki, kaks teise ning saimegi jalavaevata järgmisesse matkapiirkonda,” meenutab Ingrid oma elu kõige eksootilisemat “liiklusvahendit”.

Kui palju kaalus matkajate seljakott? “Pikkadel matkadel, näiteks Kaukaasias, kus sai ringi käidud 21 päeva, sellele lisaks neli päeva Suhhumis suvitatud ning sõit sinna ja tagasi…  Üle 20 kilo kindlasti. Igatahes üks abivalmis kaukaaslane, kes tahtis mulle rongist väljumisel kotti selga aidata, pillas selle esimese hooga maha, sest ei osanud arvata, et see võib nii raske olla.”

Need mälestused pärinevad ajast, mida võib nimetada metsikuks. Metsikuks selles mõttes, et ega matkajuhtidel polnud tollal mingit koolitust selja taga ega atesteerimist ette näidata. Punt inimesi pandi kokku, kogenuim neist etteotsa ja − teele!

Olukord hakkas kardinaalselt muutuma sajandivahetusel, enne seda oli Käiss teinud koos Liivi Abeli ja Helju Virunurmega otsa lahti Jõhvi kutsekoolis, kus hakati esimest korda koolitama turismiametnikke.

Esimeses lennus õppis ka Ingrid, õppis ka Kaja Kama. “Meie sõprus saigi sealt alguse,” tõdeb Kaja.

Mida Kaja Ingridi kohta kostab? Kuidas sõber sõpra iseloomustab? “Ingrid on hull mutt!” ütleb Kaja ja naerab kõlavalt.

“Teeme ära!”

“Hull mutt selles mõttes, et võtab alati palju asju ette, vaat et tapab ennast sellega ära, aga ime kombel tal need asjad ka õnnestuvad. Tal on lihtsalt nii suur kogemuste pagas,” tõdeb Kaja.

Alutaguse matkaklubi juhatuse liige Alar Süda ütleb selle kohta, et Ingrid on nagu ühes mõistuloos hiir, kes siples koorekirnus nii kaua, kui koor muutus võiks, ja niimoodi kirnust välja pääses. Samal ajal kui teine hiir alla andis ja ära uppus.

Hiljuti tegi Kaja läbi retkejuhi koolituse. Kes koolitajaks oli? Muidugi Ingrid. Enne seda käis Kaja giidide koolitusel, mille samuti Ingrid organiseeris.

Kõikideks nendeks koolitusteks, aga ka lastele mõeldud keskkonnahariduslikeks õppeprogrammideks, on Ingrid kirjutanud lugematu arvu projekte.

Alutaguse matkaklubi juhatuse liikme Alar Süda sõnul on Ingridi projektikirjutamisoskus võimaldanud avardada klubi tegevust ning soetada varustust. Klubi tegevus on läinud ülesmäge, kostab Alar. “Alutaguse matkaklubi on üks Eesti tugevamaid klubisid.”

Ingridi vennanaisele Evelin Kuliginile ei tulnud see üllatusena, et Ingridist Eesti matkaliidu president sai. “See oli asjade loomulik käik,” leiab ta. “Ingrid on matkamisest ja turismist üdini läbi imbunud, temasuguseid matkageeni kandjaid pole Eestis palju.”

Evelin võrdleb Ingridi tegutsemist patsipunumisega, mil pole lõppu. “Enne kui üks asi lõpeb, on ta juba teist alustanud,” nendib ta. “Kokkuvõttes ongi see nagu patsipunumine: hargnemine ja ristumine nagu palmikus. Ta ei ole see inimene, kes istub maha ja ütleb: “Tegime ära!” Ingridil on kogu aeg mitu rauda tules ning “teeme ära!” huulil.”