Jüri Adamsi arvates kirjeldab meie ühiskonna ja rahva praeguse vaimset seisundit kõige paremini sõnapaar “vaimne segadus”. Ei ole selge, millega üldse peaks tegelema ning kuhu poole riik ja ühiskond peaksid püüdlema. Suurtel riiklikel tähtpäevadel on ikka tavaks pöörduda inimeste poole, kelle tegevus on aidanud meil iseseisvust taastada ja oma riiki taasluua. Ehkki Eesti põhiseaduse üks peamisi autoreid Jüri Adams ei tunne, et 20. august tema südant väga puudutaks, on see päev kalendrisse kiigates vähemalt riigi poolsünnipäev, mida saab suvel pidada.
Käesolevaks intervjuuks valmistudes leidsin 2005. aasta veebruaris meie ajalehes ilmunud intervjuu teiega, mis lõpeb sõnadega: “Nii rahulikku vabariigi aastapäeva nagu sel aastal ei ole eestlastel olnud aastast 1924. Sellest tuleneb ka vastus küsimusele, mis on käesoleval hetkel Eesti riigile ja rahvale kõige tähtsamad asjad. /…/ Seepärast on praegu aeg tegelda mitte riigiga, vaid iseenda perega. Kõigile Eesti kodanikele on praegu kõige tähtsam vormistada ära oma kooselud, teha kiiresti valmis oma lapsed, anda neile haridus, sättida oma kodud korda − sellised asjad. Kes teab, kui kauaks meile sellist aega on antud…”
See oli tollal täiesti õige hinnang. Mis on vahepeal kümne aasta jooksul muutunud − maailmas on olukord läinud hulga vastikumaks. Võimalikud ohud Eesti riigile, mis johtuvad sõjakast vene natsionalismist, on vahepeal kasvanud. Mis aga puudutab soovitust oma eraeluasjad korda teha, siis selles suhtes pole Eesti ühiskonnas õiget edasiminekut olnud. Mullu sai võimalikuks see, et mittevormistatud abielude teemadel tekkis ühiskondlik ja seadusandlik hüsteeria. Minu selle suve üks meeldivamaid isiklikke kogemusi oli kohtumine vanade tuttavatega, kes olid just abiellunud. Nad olid pärast 18aastast faktilist kooselu jõudnud arusaamisele, et on õige abielu ametlikult ära vormistada.
Kuidas kommenteerite juristina eelmainitud, palju kära tekitanud kooseluseadust?
Ühes külanaljandis on kujund “suure sepa soss”. Susserdaja, kes sepatööd ei oska, ei suuda rauatükist midagi valmis teha ja lõpuks viskab selle veetünni. Kostab kuuma rauatüki jahtumise hääl: “Soss…” Just selline oli lugu ka selle seadusega. Palju kisa ja kära, aga ei mingit praktilist ega kasulikku tulemust.
Kuidas tekkinud olukord laheneb?
Praegusel hetkel ei paista see kuidagi lahenevat − ta püsib, nagu ta on. Selles ei ole iseenesest midagi halba.
Paranoilisem inimene võiks arvata, et viimasel ajal on ühiskonnale meelega hambu loobitud teemasid, mis teda lõhestavad − kooseluseadusest pagulasteemani. Millest tulevad sellised möödarääkimised?
Kõige laiemalt on siin ilmselt tegemist meie ühiskonna ja rahva praeguse vaimse seisundiga. Seda kirjeldab kõige paremini sõnapaar “vaimne segadus”. Ei ole selge, millega üldse peaks tegelema ning kuhu poole riik ja ühiskond peaksid püüdlema. Domineerib ainuke praeguseks hetkeks alles jäänud poliitiline idee: heaoluriigi või − Saksa terminoloogias − sotsiaalriigi idee. Teiste sõnadega − Skandinaavia maade ja Saksamaa jäljendamise idee. Aga see poliitiline aade on pärit ajastust, mis on ammu möödunud. 1950.-1960. aastatel oli rahvastiku liikumine Lääne-Euroopas veel suhteliselt väike ja siis olid teostatavad mitmesugused sotsiaalkorralduse vormid, mis tänapäeval ei ole enam juurutatavad.
Sellise jõukuse-võrdsuse ehitamise töö taustal toimuvad aeg-ajalt mingisugused kobrutamised, mida mina nimetaksin mürtsu tegemiseks: kooseluseaduse teema, pagulaste teema jms. Kuidas niisugused asjad tekivad, on raske seletada. Ilmselt on neil vähemalt osaliselt ajakirjanduslikud põhjused. Meie kuulume maailma rahulikumasse poolde ja on üsna loomulik, et ka meie maale hakkavad üritama jõuda liikumas olevad võõrad − neist osa selliseid, keda aidata on ka meie moraalne kohus. Aga reaktsioon niisugustele, esialgu veel peamiselt teoreetilistele võimalustele on olnud primitiivne ja ebaadekvaatne. See ei ole hea märk Eesti ühiskonna vaimse tervise kohta.
Üks Vabaerakonna tekkimise põhjusi on kahtlemata kriis Eesti parteimaastikul…
Eesti riigi korraldus on selle koha pealt kahtlemata kriisis. Põhiseaduses on öeldud, et valimised peavad olema vabad ja võrdsed. Need nõuded peavad kehtima mitte ainult iga valija suhtes, vaid ka kandidaatide nimekirjade ülesseadmise koha pealt, mida juristid nimetavad passiivseks valimisõiguseks. Aga tegelikkuses see nii ei ole. Eestis on kujundatud olukord, et kandidaatide nimekirja riigikogu valimistele saab esitada vaid kümmekond esitajat − see pole kindlasti näide valimise vabaduse kohta. Tegelikult kujunes välja nelja erakonna kambasüsteem. Hulk valijaid on ilmselt saanud sellest hädast teadlikuks ja avaldasid oma protesti sel moel, et viimastel valimistel anti palju hääli uutele nimekirjadele.
Võrdsuse asjaga on lugu veelgi halvem. Alates 2003. aastast kujunes välja seniste erakondade ühishuvidel põhinev süsteem, kus riigikogus jagatakse maksumaksja taskust iseendale väga suurt toetusraha, mille üks tulemus on olnud see, et sisuliselt lükatakse oma valimiskampaaniate kulud maksumaksja õlule. Tänavu kevadel riigikogu valimistel oli valijate ees kaks eraldi kandidaatide nimekirjade rühma. Ühtede taga oli massiivne reklaamikampaania, mida ei maksnud kinni erakonnad ega nende toetajad, vaid see võeti maksumaksjate taskust. Ja teiseks kaks autsaider-nimekirja, kes olid nende ülejäänud neljaga võrreldes täiesti ebavõrdses olukorras − rahaliselt ei olnud neil mingit võimalust nelja kartellierakonnaga võistelda.
27. jaanuaril 2012 ilmus IRLi uue esimehe valimisi silmas pidades teie kirjutis “IRL kui voodihaige − kas sureb, paraneb või jääb sandiks” (oli mõeldud erakonna liikmetele, kuhu Adams tollal veel kuulus, aga see avaldati mitmes väljaandes − toim.). See on prohvetlikuks osutunud.
See oli iseendast hea kujund ja on osutunud õigeks; kehtib siiani. Paranemist ei paista ja suremist ka hetkel mitte − edasi elatakse justkui voodihaigena.
Arvan, et paljudele Vabaerakonna liikmetele tuleb üllatusena, et küsitluste järgi ollakse juba mõnda aega erakondade seas populaarsuselt teisel kohal −Keskerakonna järel.
Kindlasti. Ükski inimene, kellega olen sel teemal rääkinud, ei näe sellele sisulist põhjendust. Ühest küljest on tegu protestihäältega. Teisest küljest on see toetus kui avanss. Selline vastutus ajab tõsiselt närvi.
Kui palju te jälgite Venemaal toimuvat?
Mul on rida häid tuttavaid, kes tegelevad Vene teemaga minust hulga professionaalsemalt − kui seal toimuvad uued arengud või silmapaistvad juhtumid, saan neilt infot. Jälgin ka paari netiajakirja, näiteks Russian Analytical Digest.
Poliitiliselt on olulisem püüda jälgida seda, mis toimub Eestis elavate venelaste hulgas, sest samad arengud, mis toimuvad Venemaal, toimuvad ka siinsete venelaste peas ja hinges. Praegu domineerib kummaline vastandite segunemine. Ühest küljest on kasvutrendis Vene natsionalismiidee. Teisest küljest on kasvutrendis nostalgia Vene impeeriumi järele, selle taastamise ihalus. Aga natsionalism ja imperialism on põhimõtteliselt ju teineteist välistavad vaimsed voolused. Kuidagi on nad siiski paljude venelaste peades praegusel hetkel segunenud ja võimendavad üksteist − ideaaliks ja sihiks maksimaalselt suur Vene impeerium, aga ainult venelastele. Selline idee on täiesti absurdne − nii poliitiliselt, juriidiliselt kui ka praktiliselt.
Mulle meenub, nagu oleksite pärast infarkti, mille tõttu olitegi vahepeal poliitikast eemal, öelnud, et arst keelas poliitikategemise ära − kui elada tahate?
Seda mitte. Aga professionaalse poliitiku tööpäevad on väga pikad, energiat kulub palju ja meeleolud on ikka negatiivsed. Väljapuhkamiseks enamasti eriti aega ei jää. Professionaalset poliitikatööd saavad teha vaid väga tugeva tervisega inimesed ja need, kes ennast üle pingutavad, võivad selle eest väga kallilt maksta. Meie iseseisvuse taastamise perioodi kaks võimekamat, silmapaistvamat ja energilisemat inimest − Mart Laar ja Edgar Savisaar − on mõlemad näited inimeste kohta, kes ei ole töötanud mõistlikult, pole osanud oma tervist hästi hoida.
Kas on õigustatud, et 20. august, mida vahepeal nimetati alavääristavalt ka Savisaare pühaks, on nüüd ametlikult kalendris riikliku tähtpäevana?
Eestis on praeguseks välja kujunenud hoopis teistsugune riikliku elu kalender, kui oli varem. On saanud kombeks, et peetakse kaks kuud suvepuhkust, mille ajal peaaegu ei tegeleta poliitikaga, ja isegi valitsuse kriitikud jätavad valitsuse rahule, peaaegu. Puhkamise suvi algab umbes jaanipäevast ja sellest väljatulemine toimub augusti viimasel dekaadil. Sinna on kokku jooksnud mitu tähtpäeva. Üks on riigipühaks muudetud 20. august, milleks minu arvates erilist sisulist põhjendust pole. Pean tunnistama, et minu hinges on sel tähtpäeval tühi koht; mul pole hingelist sidet, et midagi väga olulist oleks sel kuupäeval kunagi juhtunud.
Aga näen, et on palju inimesi, kelle puhul on asi risti vastupidi. Ja presidendi 20. augusti vastuvõtt on kujunenud oluliseks riigisündmuseks. Sellega on kokku jooksnud teine liin − 23. augustiga seotud mälestusüritused. Iseseisvuse taastamise nõudmise üheks lipukirjaks kujunes ju Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamise nõue. Ning 1987. aastast kujunes sel päeval peetava Hirvepargi koosoleku traditsioon. Nüüd ongi nii, et Eesti poliitika-aasta algab 20.-23. augusti ürituste ja avaldustega, kuigi riigikogu tuleb korraliselt kokku alles septembri keskel.