Leeda Ots oma vaibakudumise töökojas, mis on sisse seatud elumaja teisele korrusele. Materjalina kasutab ta kas tööstusülejääke või Otepääl toodetud spetsiaalset puuvillast vaibamaterjali. Leeda Ots elab üksikus metsatalus, aga tema käsitöövaibad ehivad Ameerika, Kanada ja Austraalia kodude põrandaid. Eesti omi muidugi ka, ent tänu veebipoele jõuavad need ükskõik millisesse maailma nurka. “Sellist vaipa ei olegi veel õnnestunud teha, mida keegi pole tahtnud ära osta,” naerab paberitega tekstiilikunstnik.
“Koon vaipa ja vaatan aknast, kuidas põdrad ja kitsed jooksevad ringi ning kährikud käivad õunu söömas,” kirjeldab Leeda maaelu idülli. Tekstiilikunstiga hakkas ta elatist teenima 2007. aastal, kui tema kodu oli veel Pärnus.
Nelja aasta eest kolis Leeda Lepiksaare külla oma esivanemate tallu ja veendus, et sama edukalt saab end käsitööga elatada maal. “Olen põlise linlasena kogu aeg teadnud, et tahan maal elada, ja pärast lapse sündi tundus, et kolimiseks on õige hetk. Tahtsin, et laps kasvaks maal, ja siin oli koht olemas, kuhu tulla. Veetsin selles talus kõik oma lapsepõlvesuved.”
Kui Leedat sidusid Avinurme kandiga mälestused ja siin elavad sugulased, siis elukaaslasele oli see täiesti võõras maanurk.
“Talle tuli ikka väga suur auk pähe rääkida,” naerab Leeda, “aga ta sai Avinurmes töökoha. Kolimist me kahetsenud ei ole, kuid puudust tunneme Pärnust küll. Samas käime seal väga tihti külas. Eesti on tegelikult nii väike, et ükski distants ei ole liiga pikk.”
Suurim abimees internet
Tänu elukohavahetusele teab ta võrrelda, mida tähendab töötada ostjate silme all ja kuidas mõjub loometegevusele täielik üksindus. Suvepealinnas oli Leedal avatud töökoda: alguses omaette pinnal, hiljem Maarja Magdaleena gildis. Praegu on kolmed kangasteljed püsti pandud 1902. aastal ehitatud elumaja teisele korrusele.
“Mõlemal variandil on oma plussid ja miinused. Tegelikult ma olen omaette nokitseja ja kodus töötamine sobib mulle, aga kui oled hommikust õhtuni üksinda, siis aeg-ajalt tekib suhtlemisvaegus. Pärnus liikus hästi palju inimesi ja gildis ümbritsesid mind teised omasugused, kellega mõtteid vahetada. Nüüd on Facebook ja telefon.”
Kõige suurem abimees metsas elades on internet − veebis müües pole vahet, kus meister füüsiliselt asub.
“Kui siia kolisin, olid tellimused juba ees ja neid tuli Pärnust kogu aeg juurde. See oli periood, kui tegin hästi palju rahvariide seelikukangast ja vöösid. Kui laps läks eelmisel aastal lasteaeda, avasin Etsy keskkonnas [veebipõhine müügikeskkond − toim.] oma poe ja pühendusin vaipade kudumisele.”
Etsy keskkond on ameeriklaste tehtud ja sellest poest läheb kõige rohkem vaipu Ameerikasse, Kanadasse ning Austraaliasse. Euroopas on olnud rohkem kliente Inglismaalt, Saksamaalt ja Taanist. “Sel aastal on tulnud riburada kirju poodidelt, kes tahavad minu vaipu müügile võtta,” räägib Leeda.
Praegu leiab Avinurme vaibakuduja tooteid Lillehammeris Eesti disaini poes, Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kaupluses Les Petites, Tartu kaubamaja kodusalongis ja Avinurme puiduaidas. Suvel saab neid osta Pärnu pop-up-poest Kolm Karu. “Aga põhirõhk on mu enda Etsy poel, mida tahaks edasi arendada.”
Leidis enda välismaal
Veel on Leeda otsustanud, et lõpetab enda killustamise. Ehkki kangastelgedel on pooleli kaks rahvariidevööd ja tal on mõned rahvatantsuõpetajatest püsikliendid, kavatseb ta sellistest tellimustest edaspidi loobuda. “Eestis on rahvarõivavalmistajaid nii palju, ma üldse ei leia, et peaksin sinna oma nina toppima. Vaip on see, mida ma teha tahan.”
Sellisest selgusest oli asi kaugel, kui Rakveres kasvanud Leeda läks pärast gümnaasiumi Tartu kõrgemasse kunstikooli. Vähe sellest, et ta ei näinud ette vaibakirge − tema kindel soov oli õppida hoopis mööbli restaureerimist.
“Mõtlesin ümber, kui käisin 12. klassis Tartus lahtiste uste päeval ja nägin tekstiiliosakonna kangastelgede klassi. See tundus nii äge! Kui vaadata praegusi lõpetajaid, siis tundub, et nad teavad juba sisse astudes, mis rida nad ajavad. Kui mina lõpetasin kooli, polnud mul sellest ausalt öeldes aimugi.”
Kasuks tulid paar aastat Inglismaal, kuhu Leeda läks maailma avastama ja iseennast leidma. “Distantsilt sain lõpuks aru, mida ma teha tahan. Pärnusse kolides üürisin kohe ruumid, panin teljed püsti ja hakkasin pihta. Nüüdseks on selge, et vaibakudumine on see, mis jääb. Kellast kellani töölkäimist ma enda puhul ette ei kujuta ja ega ma muud peale vaibakudumise ei oskagi.”
Uued tuuled
Kodus töötades saab olla ise oma aja peremees. “Tööd teen nii palju, kui on tellimusi. Kui vaja, siis seitse päeva nädalas.”
Suvel nõuab aiamaa rohkem tähelepanu − juurikad tahab Leeda oma perele ise kasvatada −, aga talvel saab vaibakudumisest peamine ajasisustaja.
Enamik tellimusi tuleb piltide järgi, mida näeb valminud põrandakatetest Leeda kodulehel ja Etsy poes. Tellides saab põrandakatte endale sobivates mõõtudes. Aeg-ajalt laseb disainer fantaasial lennata ja nii sünnivad uued tooted, mida ta oma veranda valgel laudpõrandal üles pildistab. “Sellist vaipa ei olegi õnnestunud teha, mida keegi pole tahtnud ära osta,” naerab ta.
Et tekstiilikunstnik on vahepeal stiili muutnud, on valik lai.
“Eelmisel aastal toimus suur nihe nii värvides kui mustrites, ma ei oska sellele konkreetset põhjust leida. Varem tegin värvikirevamaid vaipu, aga äkki sai minu lemmikvärviks valge. Teiseks polnud ma kunagi varem teinud mustvalget vaipa. Kasutan nüüd ka palju sinist,” kirjeldab ta endas leitud skandinaavialikku joont, mis on üha rohkem meeltmööda ka Eesti kodusisustajatele.