Järgmisel aastal tähistatakse sisepõlemismootoriga auto 130. sünnipäeva. Elu koos autoga on selle aja jooksul väga tugevasti muutunud. Kui kunagi olid autoomaniku või tema palgalise sohvri käed pidevalt õlised, siis tänapäeval ei oska paljud kapottigi avada. Mootori tööpõhimõtte teadmisest rääkimata. Peaasi, et kütus paagis, ja küll auto arvuti mingist rikkest, mille puhul teeninduskotta pöörduda, teada annab.
Aga veel veerandsaja aasta eest oli Eestis pilt hoopis teistsugune. Igal vähegi soojemal päeval oli garaažikooperatiivides kümneid improviseeritud väiketöökodasid, kus oma neljarattalist sõpra putitati ja remonditi. Ja polnudki väga tähtis, kui head olid teoreetilised või praktilised automehaaniku oskused. Alati võis kuuldekauguselt oskaja mehe leida ning keerulisemate juhtumite puhul “spetsialistidest” konsiilium kokku ajada polnud mingi kunst. Muidugi käis sellise seltskondliku käitumisega kokku ka väike kostitamine. Seetõttu elu- ja tehnikavõõrad naised kodus arvasid, et tegemist on meeste viinavõtmisringi, mitte tõsise autoremondiklubiga. Aga putitamist toonased autod pidevalt vajasid. Peale selle levisid sealses seltskonnas imenipid, mille abil kütust kokku hoida, kui valitsus jälle bensiini hinnale otsa keevitas.
Kolbe valama ei pea
Kui kunagi sai kõvem autoomanik uue kolvi valamisega ise hakkama, kui varuosa kuskilt leida ei õnnestunud, siis nüüd võib juba klaasipesuvedeliku lisamine tunduda raketiteadus. Tundub, et rattavahetus on isegi lihtsam. Või on asi selles, et kõrvalises kohas pole abi loota ja häda sunnib natuke nuputama. Linnas muidugi on levinud kõned sõbrale, ütleb kümneid kordi mõne tuttava autol ratast vahetama sõitnud Argo. Ka rehvitöökojad näevad tihti neid, kes täiesti tühja rehviga kohale sõidavad, nii et ribad taga, selle asemel et ratas ise ära vahetada. Enamasti tuleb siis rehv ära visata ja pahatihti on viga saanud ka velg. Nii et puhtad käed ja olematud oskused võivad päris kalliks maksma minna.
Õnneks on teedelt kadunud hobused ja koos nendega ka kabjanaelad, mis kunagi iga pikema sõidu puhul tähendasid rehvivahetust, kusjuures see polnud toona nii kerge kui tänapäeval. Asemele on tulnud aga kipsikruvid ja muud jubinad, millega tänapäeval mõni mees kipub oma autolt irduvaid plastdetaile praavitama. Õnneks kohtab neid vähem kui omal ajal kabjanaelu. Ja rattavahetus teel on harv nähtus.
Avame siiski kapoti
Tänapäeva autotootjad on jaganud kogu hooldetöö kaheks. Nendeks, mis tuleb jätta meistrimehele, ja nendeks, mida saab ise teha. Viimased tähendavad eelkõige kõiksugu vedelike taseme kontrolli. Kõige rohkem kulub muidugi klaasipesuvahendit. Ja seda kipub mõnel inimesel minema ikka palju. “Ole hea, vaata, kas kuskilt ei leki. Iga paagitäie kütusega läheb ka suurem kanister klaasipesuvedelikku,” kurtis üks autoomanik mõne päeva eest ise samal ajal ohtralt seda nestet klaasile piserdades ja kulunud kojameestega kerget tolmukorda klaasilt eemaldada proovides. Ja veel kord ja veel, kuna kulunud kojameestega nähtavus selle protseduuri käigus pigem halvenes kui paranes. Arvestades veel, et seaduse kohaselt põlesid ka lähituled, piserdati klaasipesuvedelikku ilmselt neilegi. Pole siis ime, et klaasipesuvahendit kulub vaat et rohkem kui kütust.
“Järjest rohkem tuleb teeninduskotta kliente, kes selle pisikese asjaga ise hakkama ei saa,” ütles Kristo Sumnikov Moller Auto Virust. Ja mõneti pole see ka ime. Korke ja kapsleid on kapoti all mitu. Enamasti küll eri värviga tähistatud, et teada anda, kuhu võib omanik näpud külge ajada. Aga mõnel automargil on kõik korgid ühte värvi. Saa siis aru, kuhu läheb klaasipesuvedelik ja kuhu jahutuse oma. Ja väga tihti on mõlemad vedelikud ühte värvi. Punased või sinised. Nii et segamini minek pole keeruline. Kuskil on veel pidurivedeliku kork ka.
Eks kogenumal autoomanikul on oma nipid, kuidas neil anumatel vahet teha. Lollikindlam variant on siiski see, kui autoomaniku käsiraamatust järele vaadata, kuhu mingi vedelik läheb. Mõnel pruugituna välismaalt toodud masinal seda ei ole. Siis tasub kahtluse korral tõesti targemalt küsida. Edaspidiste murede ärahoidmiseks tasuks aga need seejärel ära märkida. Kas tugeva teibi või veekindla viltpliiatsiga.
Aga muud
Kui juba kapott lahti, siis leiab seal veelgi anumaid. Pidurivedeliku lõppemine tähendab suurt rikkeohtu ja vajadust siirduda ettevaatlikult teeninduskotta või mõnel juhul lausa kutsuda puksiir, sest piduriteta auto liiklusesse minna ei tohi. Kui aga natuke tuleb lisada jahutusvedelikku ja seda tuleb teha harva ning ei ole tunda ka spetsiifilist lõhna ja mootor ei kuumene üle, siis räägime loomulikust kaost.
Hoopis hullem on see, kui masin õli juurde nõuab. Tegemist on mootori eluveega, mille surve puudumisel on totaalne ja tuhandeid remondiks nõudev hävitustöö mõne sekundi kaugusel. Nii et punane õlitulelamp töötaval mootoril nõuab kohest seiskamist. Uuematel autodel on olemas ka andurid, mis õlitaset monitoorivad ja süütavad probleemi korral kollase lambi. Siis võib ettevaatlikult sõita lähimasse kohta, kus õli lisada.
Ja õlikulumise puhul ei ole tegemist ainult vanade teedeveteranidega. Paljud tänapäevased autod on kurikuulsad oma õlisõltuvuse poolest juba noores eas. Nii mõneski margiteeninduskojas küsitakse hooldusele toomise puhul, kas mootor õli võtab, ja pakutakse muidugi sinu raha eest võimalust liitrike kaasa haarata, et juurde valada. Tähelepanelikult autoomaniku käsiraamatut uurides on seal õlikulu norm kirjas. Ja õlivahetuste vahel õli lisamine on täiesti normaalne tegevus. Iseasi, kui tüütu ja kulukas see on.
Nii et kuigi kipub olema tegemist räpasema tööga kui klaasipesuvedeliku puhul, on tegemist jällegi teadmisega, mille puudumine võib kurjalt kätte maksta. Nii et vähemalt vedelike lisamine autole on oskus, mis mööda külgi maha ei jookse. Jamad kipuvad juhtuma ikka õhtul või pühade ajal, kui vajalikud asutused on suletud. Ja vanade garaažikooperatiivide juures võib haruharva kohata mõnda kuldsete kätega meest, kellelt abi küsida.