Meelis Sibrits: “Kui inimene on solvunud, ei saa ta solvuda kogu süsteemi peale, ta võib solvuda isa peale, keda polnud. Minagi oleks võinud olla solvunud, sest minulgi polnud ju kasvamise ajal isa kõrval.” 

Eesti aasta isa tiitli pälvis tänavu Aa küla mees Meelis Sibrits (61), kellega Põhjarannik räägib isaks olemisest, perekonnast ja muudest püsiväärtustest, ilma milleta oleks meie maailm hoopis teist tegu ja nägu.

Teile isadepäeval antud aasta isa tiitli puhul oleme meediast kuulnud vaat et sajandi armastuslugu, kuidas te abikaasa Helmiga olete koos olnud peaaegu põhikoolist saati. Millal hakkasite päriselt kurameerima?

Võib ka öelda, et olime juba kooliajal koos, aga kes seda daatumit oskab öelda… Ega kellelgi pole seina peale kirjutatud, et sellest ja sellest päevast. Ütleme, et oleme juba varajasest noorusest tuttavad − nii see on kujunenud. Abiellusime 1979. aastal, mil olin 23aastane.

Te olite kolm aastat mereväes ja pruut siis ootas teid?

Loomulikult. Ajateenistuse ajal suhtlesime kirja teel. [Meelis räägib, et oli ajateenistuses laevaelektrik. Kuna tegu oli salastatud väeosaga, ütles üks kolmanda järgu kapten teenistuse lõpu poole: “Ärge mõelge, et see kestab vaid viis aastat, et teid kuskile ei lasta. Ärge petke end unistustega − te ei pääse eluaeg kuskile.” Ja Meelis järeldas, et maailmameredel seiklevat meremeest temast ei saa. Ajateenistuse kohta ütleb ta, et see oli nagu mahavisatud aeg, aga samas õpetas vabadust hindama ja − kuna oldi suuremas kollektiivis − ka teiste inimestega arvestama.] Tänapäevast on silme ees selline kole pilt, mida nägin paar aastat tagasi pärast vabariigi aastapäeva paraadi Tallinnas. Istusin tütardega kohvikus ja üks 30ndais noorpaar istus kõrvallauas. Nende suhtlusest kuulsin vaid ühte juttu, kui härra tellis arve. Kogu muu aja istusid mõlemad nutitelefonis.

Sain ajakirjandusest aru, et juba kooselu alguses leppisite kokku, et teil saab olema palju lapsi. Ei ole ju nii, et pulmaööl lepitakse kokku, et “täidame säänse viisaastaku plaani”?

Kes on kuulnud, et seina peale tehakse plaan ja siis hakatakse kriipsusid vedama? Tahaks näha seda paari. [Naerab.]

Kuidas teie suhe ikkagi algas? Või kooselu? Tänapäeval enamik paare ei abiellu − elatakse lihtsalt koos. Tollal oli rohkem kombeks, et “ei jäta naist häbisse” − nagu kirikuõpetaja ütleks.

Meie abiellusime ja ma ei hakka sellest pikalt heietama. Aga ei saa võrrelda tänapäeva võimalusi olnuga. Toon sellise näite. Kui oli Ida-Virumaa poiss, kel oli Tallinnas tüdruk − olgu sel pealegi elamispind −, kuidas nad said koos elada? Sa ei saanud ilma sissekirjutuseta olla. See oli tollal võimatu, sa ei saanud töölegi. Võib-olla siin, kohapeal, oleks saanud koos elada, aga siis oleks vaadatud naise peale viltu. Me ei abiellunud selle tõttu, aga uurige eelmise elu tausta.

Nii et enne oli kirik, kes suunas ja pärast…

Jah, partei ja valitsus!

Nüüd küsitakse teilt kindlasti nõu − nagu koogikonkursi võitjalt koogiretsepti −, kuidas olla õige isa. 

Sellist retsepti pole olemas, igaüks teeb seda sisetundest johtuvalt. Kui sul on hea, tore, armastav naine, toredad lapsed, ongi kogu retsept − mis seal hakata edasi nuputama?!

Sageli kordavad inimesed oma vanemate mustreid. Teil endal ju polnud nii-öelda õiget perekonda, mille kohta Siiri Oviir ütleb, et vaid sellisest kasvavad täisväärtuslikud lapsed.

Kasvasin peamiselt emaga − 16. eluaastani, mil ema suri. Isa tundsin küll, aga tema ei elanud siis enam meiega koos, tal oli teine pere. Kui Siiri Oviir helistas, et sellest tiitlist teada anda, olingi surnuaial isa haua juures. Isal oli enne kaks last, siis ta abiellus emaga ja sündisin mina, pärast seda ta läks ära. Ega ta teistega peale ema vist abielus olnudki. Praegu on elus kaks poolvenda ja üks -õde − mina olin isale kolmas laps. Kui ema suri, oli küll ema õde hooldajaks, aga võib öelda, et sellest vanusest pidin ise endaga hakkama saama. Õppisin edasi, läksin ajateenistusse ja oligi kõik. Oma isa kaela ma tõesti ei saa ajada, et tema oleks mind lapsi kasvatama õpetanud.

Kas kõik kuus last, kes teil on, on teile võrdselt kallid? 

Loomulikult on. Kuidas saan ma hakata neist kuuest edetabelit koostama? See oleks ju veidi naljakas.

Aga kõik on ju isemoodi ja ise nägu? 

Selles ongi asi, et kõik on omamoodi. Ja võin öelda, et nad on mul kõik edukad ning seda eri aladel. Kui otsida ühist, siis kolm on lõpetanud kunstikooli. Noorim läks lisaks laste kunstikoolile nüüd kunstiakadeemiasse. Ja kaks tütart ja üks poeg on olnud spordis Eesti meistrid.

Räägitakse ka, et esimene laps pidavat olema kõige iseseisvam.

Kõige noorema kohta on veel vara öelda, aga teised on kõik iseseisvad. Ega nad sellised vennad pole olnud, et üks näitab näpuga ja teised teevad. Ses suhtes olengi õnnelik, et neil on ikka kõrvade vahel aru peas ja manipulatsioonidele nad naljalt ei allu − pähe istuda nad endale ei lase.

Olen kuulnud, et olete lapsi utsitanud, et ettevõetut ei tasu pooleli jätta.

Loogiline: kui oled asja käsile võtnud, pole mõtet hakata poolel teel vankrit vahetama.

Tavaliselt oskab inimene õpetada ju oma vigade pealt… 

Eks ma ole oma elus kindlasti midagi ka valesti teinud, aga ma ei hakka sel teemal rääkimagi − heietama, mida olen pooleli jätnud. See selleks. Ka mõne pisiasja kohta, mille oled kõrvale heitnud, saad hiljem aru, et sellest oleks saanud suur asi. Aga lastele olen küll öelnud: “Ärge jätke pooleli!” Ja see puudutabki rohkem õppimist. Ma pole kunagi hakanud õpetama valikute puhul, et pead selle või tolle tee valima. Muidugi on vahel tarvis paus teha, kui olud ei soosi, aga siis tasub üritada alustatuga lõpuni minna.

Mainisite, et kõik lapsed on käinud trennis või kunstide koolis. Kui laps elab Aas, pole ju lihtne huviringides osaleda, seda juba logistiliselt.

Eks neid sai veetud ka, aga ega keegi neid ära ei hellitanud. Võin öelda näiteks noorema tütre varal, kes õppis kunstikoolis ja on nüüd kunstiakadeemias, et tema sõitis bussiga linna ja tagasi. Vahel käis vanem vend tal bussil vastas, vahel mina. Kui Magnus käis trennis, võisin mina sel ajal tööl olla ja polnud midagi häda − läks trenni ja tuli tagasi. Ida-Virumaast on loodud selline kuvand, et “kuidas sa julged seal õhtul liikuda?”. Kellelgi neist pole probleeme olnud. Noorem poiss, kes käis korvpallitrennis, on praegu Tartus turvafirmas turvaülem ja ütleb, et Lõuna-Eesti on palju ebaturvalisem. Mu meelest on Ida-Viru turvaline ja väga kena. Minule küll.

Ida-Virumaal on mehed, kes risti ette ei löö. Mäletan, kuidas aastaid tagasi läksin Viru tänaval Tallinnas teiste siit kandist pärit poistega ja meid piirati sisse, et raha pommida. Ei tulnud pähegi raha loovutada ja keegi ülbe olekuga piiraja küsis, et mis mehed me üldse oleme ja kust tuleme. “Kohtla-Järvelt. Mis on siis?” See kamp vajus laiali, ei tekkinud riidu ega midagi. Ma ei väida, et nad araks lõid, aga nad said aru, et pole mõtet tüli norida.

Näiteks trenni pole mina kedagi sundinud, ses suhtes peab jälle ema tänama − tema suunas neid. Ja kui nad käe andsid, siis jäidki käima. Aasta isa tiitlist pean suurema osa oma abikaasale andma. Tahan öelda, et mis me, isad, rusikaga rinnale lööme − kui sul ikka head naist ei ole… Ja lapsed on ka tublid olnud. Nad hoiavad nii kokku, et see on puhas rõõm.

Siiri Oviir sai sugeda, kui julges mullu isadepäeval öelda, et tublid lapsed kasvavad terviklikust perekonnast. Mitmed väidavad, et nemad on sellisest väitest traumeeritud, sest näiteks neil pole isa kõrval olnud. Mõned tahaks sellise põhjendusega isegi isadepäeva tähistamise lõpetada, küsides: “Mida peavad tundma lapsed, kes oma isa ei tunne, kui seda päeva lasteaias peetakse?”

See on raske küsimus. Kui inimene on solvunud, ei saa ta solvuda kogu süsteemi peale, ta võib solvuda isa peale, keda polnud. Minagi oleks võinud olla solvunud, sest minulgi polnud ju kasvamise ajal isa kõrval. Aga ma ei saa solvuda ja öelda: lõpetage ära, sest minul teda polnud.

Tänapäeval ongi ju solvumiskultuur kasvutrendis. Ja praegu on ahistamismood, mille juures kõik peaksid midagi kas või välja pigistama, öeldes: “Me too.”

Maimu [vanuselt teine tütar, oli 8 aastat president Ilvese kantseleis ametis − T.K.] on rääkinud, kuidas USAs boss ei saa naisalluvat kabinetti kutsuda, ilma et keegi ukse peal valvaks. Sealt võib tulla selline kohtuasi, et hoia ja keela. Need on alles õied, ma kardan, marjad alles tulevad. Paljud asjad on väga kummalised.

Teid kuulates tuleb pähe sõnaühend “talupojamõistus”. 

No ei ole mul talu. On majapidamine, omad vaokesed ja see on rohkem naispere prioriteet. Muidugi me peame seal käima, kui käsk antakse. Ja selles suhtes on mul abikaasa väga tubli ja tüdrukud tulevad ka appi. Aga ma saan aru küll, mida talupojamõistuse all silmas peetakse. Vanad talupojad olid targad, nad pidid mõisaga läbi saama − vahest on seal see konks. Ja ta pidi süsteemselt tegutsema, sest muidu oli nälg majas − euroabi ei tulnud tollal. Aga kui talupojamõistus, siis talupojamõistus.

Saan aru, et raskem periood teie elus oli, kui pidite käima kodust eemal tööl. 

See ei kestnud eriti kaua. Olin Tallinnas ehitusfirmas tööl. See oli selline aeg, et tegin nädala sees väga palju plaane: tulen nüüd koju ja hakkan seda ja seda tegema. Aga see kippus plaanideks jääma. Mul oli töölt küll buss, ei pidanud liinibussidega sõitma, aga sõitsin koju ja olin pika nädala järel väsinud. Jõudsin reedel või laupäeva hommikul koju, kuid kuklas juba vasardas, et pühapäeva õhtul pean taas lahkuma. Olen ka Soomes töötanud ja kõige pikemalt olin seal kaks kuud jutti − see hakkab ahistama. Vaat see pani punkti. Teenitud raha ei korva seda. Kui sul mustlaseverd ei ole, eks see viskab üle. Võib-olla üksik mees küll…

Kuidas hoiate end kursis nüüd juba eemal elavate laste tegemistega? 

Me suhtleme ju ja sealt see informatsioon tuleb. Ega ma iga päev ei helista, et küsida, mis sa teed. Kindlasti helistavad tüdrukud rohkem emale, aga helistavad mulle ka. Heili on ajakirjanik  ja tema töö üksikasjad ei kuulugi avalikustamisele − mida ta täna tegi ja kellelt intervjuu võttis. Aga samas ei jäta nad helistamata ka siis, kui on isegi välismaal. Mäletan, kui Heili oli Hiinas, oli kokkulepe, et ta ei helista, sest kõne on nii kallis. Ühel päeval helistas ja abikaasal pidi süda seisma jääma, et midagi on juhtunud. Aga tema oli parajasti Hiina müüril ja tahtis kogu perega oma muljeid jagada.

Enne intervjuud rääkisite oma seni ainsast lapselapsest, kes on lõpetanud reaalkooli ning on tubli ja tark reaalala poiss. Kumb te ise olete: reaalala mees või humanitaar?

Mis siin pattu salata, et olen palju lugenud, ja raamatuid on ka palju. Ma ei taha kiidelda, aga nooremana olin metsik lugeja. Muidugi loeb noormees esmalt “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Siis tuli kooli kohustuslik kirjandus. Näiteks esmalt sunniti Tammsaaret lugema, aga kui süvenesin, mulle meeldis. Ja krimkasid kipun ikka lugema − neid on lihtsam lugeda. Nii-öelda perestroika ajal ilmus vene keeles palju huvitavaid memuaare, nt Stalini adjutantidelt − neid lugesin samuti.

Kui pidite Estonia kontserdisaalis kogu Eesti ees kõnet pidama, kas enne seda käis elu silme eest läbi? 

Ei käinud seal midagi läbi. Kõne mõtlesin välja, kirjutasin üles − lihtsad laused ja oligi kõik.

Kas olete ka varasemate aasta isadega tuttav? 

Eelmist tean − see oli Tiit Sokk. Ma pole kunagi neid kirja pannud − Heinz Valk on olnud ja teised. Kui minu ümber vaht langeb, ei mäleta seda samuti enam keegi.

Teil on 8. detsembril pulma-aastapäev. Mis juhtuks, kui selle unustaksite?

Arvan, et solvaksin sellega oma naist. Ütlen ausalt, et ma pole mingi lillekuningas. Käime palju koos poes ja maadam valib endale ise, mida tahab. Võtan pigem kommikarbikese või tordikese. Aga abikaasale lilled muidugi meeldivad, ses mõttes olen paha inimene.

Vaat teie pärast ei saa teie naine ilmselt nüüd kunagi aasta emaks.

Jah, arusaadav, sellest on mul kõige rohkem kahju. Minu silmis on Helmi kindlalt aasta ema. Ütlen liialdamata, et ta on fantastiliselt meie lapsi kasvatanud, juhendanud ja, jumalale tänu, nad hoiavad teda ka − poisidki, tüdrukutest rääkimata. Ma ei ütle, et mind ei hoita. See ongi: kui on ema hoitud, küll on siis hoitud isagi. Helmil on veel teised lapsed. [Abikaasa Helmi on olnud aastakümneid lasteaia Kirju-Mirju lasteaiaõpetaja − T.K.] Mul on temaga vahel lausa raske linna vahel käia: muudkui teretavad. Mõnikord ma küsin, kes see oli, ja tema kostab: “Aa, see on minu laps.”